Miks imeteod üksi ei kasvata usku
MA USUN ainult seda, mida ma oma silmaga näen. Nii mõtlevad paljud. Mõned ütlevad, et nad usuksid Jumalasse, kui ta ennast neile mingil imepärasel viisil ilmutaks. Võib-olla tõesti, kuid kas niiviisi sünniks tõeline usk?
Mõtle iisraellaste Korahi, Daatani ja Abirami peale. Piibel näitab, et nad olid näinud järgmisi aukartustäratavaid Jumala imetegusid: kümmet Egiptuse nuhtlust, Iisraeli rahva põgenemist läbi Punase mere ning Egiptuse vaarao ja tema sõjaväe hävitamist (2. Moosese 7:19—11:10; 12:29—32; Laul 136:15). Samuti kuulsid Korah, Daatan ja Abiram, kuidas Jehoova Siinai mäe juures taevast kõneles (5. Moosese 4:11, 12). Ent mitte kaua pärast nende imede toimumist algatasid needsamad kolm meest mässu Jehoova ja tema poolt ametisse seatud sulaste vastu (4. Moosese 16:1—35; Laul 106:16—18).
Umbes 40 aastat hiljem oli prohvet Bileam ühe ime tunnistajaks. Kuigi ingel püüdis teda takistada, asus ta ikkagi Jumala vaenlaste moabiitide poolele. Pööramata imelisele sündmusele tähelepanu, tegutses Bileam sihikindlalt edasi ning võttis seisukoha Jehoova Jumala ja tema rahva vastu (4. Moosese 22:1—35; 2. Peetruse 2:15, 16). Juudas Iskariotil oli veelgi vähem usku kui Bileamil. Ehkki Jeesuse lähedase kaaslasena oli ta näinud pealt tohutut hulka imetegusid, andis ta Kristuse kolmekümne hõbetüki eest ära (Matteuse 26:14—16, 47—50; 27:3—5).
Ka juudi usujuhid olid teadlikud sellest, kui palju imesid Jeesus teeb. Pärast seda, kui ta oli üles äratanud Laatsaruse, nad isegi möönsid: „See inimene teeb palju tunnustähti.” Aga kas elluärganud Laatsaruse nägemine pehmendas nende südant ja tekitas neis usku? Mitte sugugi. Nad võtsid hoopis nõuks nii Jeesus kui Laatsarus ära tappa! (Johannese 11:47—53; 12:10.)
Need kurjad mehed ei ilmutanud usku isegi pärast seda, kui Jumal oli otseselt endast märku andnud. Kord, kui Jeesus templi territooriumil valjusti palvetas: „Isa, austa oma nime!”, kostus taevast Jehoova hääl: „Mina olen juba austanud ja austan veel!” Ometigi ei tekitanud see imeline sündmus juuresolijate südames usku. Piibel ütleb: „Ehk ta küll palju tunnustähti oli teinud nende nähes, ei uskunud nad siiski temasse” (Johannese 12:28—30, 37; võrdle Efeslastele 3:17).
Miks imeteod ei kasvatanud usku
Kuidas saab küll mitte uskuda, olles selliste imede tunnistajaks? Tõsiasi, et juudi usujuhid Jeesuse tagasi lükkasid, tundub eriti mõistetamatu seepärast, et just sel ajal, kui ta oma teenistust alustas, ootasid juudid Kristust ehk Messiat (Luuka 3:15). Kuid probleem seisnes nende ootuste laadis. Leksikograaf William E. Vine ütleb üht tuntud piibliõpetlast tsiteerides, et juudid ootasid ainult sellist Messiat, kes tooks neile „maise võidu” ja „materiaalse õitsengu”. Seega polnud nad valmis võtma vastu alandlikku, poliitiliselt neutraalset Jeesust Naatsaretist, kes aastal 29 m.a.j. tõelise Messiana nende keskele ilmus. Pealegi kartsid usujuhid, et Jeesuse õpetused võivad olemasolevat olukorda muuta ning ohustada nende väljapaistvat positsiooni (Johannese 11:48). Nende kinnisideed ja omakasupüüdlikkus tegid nad Jeesuse imede tähenduse suhtes pimedaks.
Hiljem ei tunnistanud juudi usujuhid ja teised imepärast tõendit, mis kinnitas, et Jeesuse järelkäijatel on Jumala soosing. Näiteks, kui Jeesuse apostlid tervendasid mehe, kes oli sünnist saadik jalutu olnud, küsisid juudi suurkohtu raevunud liikmed: „Mis me peame tegema nende inimestega, sest avalik ime on sündinud nende läbi ja on teada kõigile, kes Jeruusalemmas elavad, nõnda et me ei või seda salata. Aga et seda laiemale ei levitataks rahva sekka, siis ähvardagem neid kõvasti, et nad enam ühelegi inimesele ei räägiks sel nimel!” (Apostlite teod 3:1—8; 4:13—17). On selge, et see suurepärane ime ei tekitanud nende meeste südames usku.
Ambitsioonid, uhkus ja ahnus on need tegurid, mille tõttu on paljud oma südame kõvaks teinud. Näib, et samad tegurid etendasid osa ka varem mainitud Korahi, Daatani ja Abirami juhtumil. Mõningate teiste puhul on saanud takistuseks kiivus, hirm ja hiigelhulk muid kahjulikke hoiakuid. Piibel tuletab meile meelde ka sõnakuulmatuid ingleid, deemoneid, kellel kunagi oli eesõigus näha Jumala enda palet (Matteuse 18:10). Nad ei kahtle Jumala olemasolus. Tegelikult „kurjad vaimud usuvad .. ja värisevad” (Jakoobuse 2:19). Siiski puudub neil usk Jumalasse.
Mida tõeline usk tähendab
Usk on midagi enamat kui lihtsalt tõekspidamine. See on ka midagi enamat kui hetkeline tundeküllane reageering mingile imeteole. Heebrealastele 11:1 (Suur Piibel) ütleb: „Usk on kindel lootus nende asjade peale, mida oodatakse, ja nende asjade tõestus, mida ei nähta.” See, kellel on usku, on oma südames veendunud, et kõik, mida Jehoova Jumal on tõotanud, on sama hästi kui täitunud. Veelgi enam, vaieldamatud tõendid mittenähtavate asjade kohta on niivõrd võimsad, et usk ise öeldakse olevat nende asjade tõestuseks. Jah, usk põhineb tõenditel. Möödunud aegadel oli imedel usu kasvatamises oma osa täita. Jeesuse tunnustähed veensid mõningaid, et tema on tõotatud Messias (Matteuse 8:16, 17; Heebrealastele 2:2—4). Ning Jumala püha vaimu ehk tegeva jõu kaudu saadud annid, nagu imetervendamine ja keeltega rääkimine, tõestasid, et Jehoova heakskiit ei lasu enam juutidel, vaid hoopis kristlikul kogudusel, mille oli rajanud tema Poeg Jeesus Kristus (1. Korintlastele 12:7—11).
Imepäraste vaimuandide seas oli ka võime prohvetlikult rääkida. Kui uskmatud seda imet nägid, soovisid mõningad neist Jehoovat teenida ja tunnistasid: „Jumal on tõesti teie seas!” (UT) (1. Korintlastele 14:22—25). Kuid Jehoova Jumala eesmärk polnud see, et imed jääksid kristliku jumalateenimise alaliseks tunnusjooneks. Kooskõlas sellega kirjutas apostel Paulus: „Olgu prohveti ennustused, need kaovad; olgu keeled, need lakkavad” (1. Korintlastele 13:8). Olemasolevate tõendite põhjal kadusid need annid pärast seda, kui surid apostlid ja need, kes olid apostlitelt taolisi ande saanud.
Kas inimeste usk jäi nüüd aluseta? Mitte sugugi, sest Paulus kinnitab: „[Jumal] ei ole jätnud andmata enesest tunnistust, vaid on meile head teinud, ja on taevast meile andnud vihma ja head viljalist aega ja rooga ning on täitnud meie südame rõõmuga!” (Apostlite teod 14:17). Tõepoolest, ausa südamega inimesed, kelle süda ja mõistus on valmis võtma vastu meie ümber leiduvaid tõendeid Jehoova Jumala olemasolu kohta, leiavad, et tema „nähtamatut olu, nii tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates, nii et nad [kes eitavad Jumalat] ei saa vabanduda” (Roomlastele 1:20).
Kuid tarvis on midagi enamat kui lihtsalt usku Jumala olemasollu. Paulus õhutas: „Ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine” (Roomlastele 12:2). Seda saab teha, kui uurida hoolega Pühakirja, kasutades selleks kristlikke väljaandeid, näiteks seda ajakirja. Usk, mis põhineb Jumala Sõna Piibli täpsel tundmisel, ei ole nõrk ega pinnapealne. Need, kes on mõistnud Jumala tahet ja usus seda täidavad, osalevad Jumala pühas teenistuses (Roomlastele 12:1, UM).
Uskumine ilma nägemata
Apostel Toomal oli raske uskuda, et Jeesus on surnuist üles tõusnud. „Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu!” teatas Toomas. Kui Jeesus mõni aeg hiljem võttis endale sellise materiaalse keha, millel võis näha postile naelutamise jälgi, avaldas Toomas sellele imele soodsat vastukaja. Selle peale lausus Jeesus: „Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!” (Johannese 20:25—29).
Tänapäeval miljonid Jehoova tunnistajad ’käivad usus ja mitte nägemises’ (2. Korintlastele 5:7). Ehkki nad pole näinud imesid, millest Piibel jutustab, usuvad nad kindlalt, et need toimusid. Jehoova tunnistajad näitavad üles usku Jumalasse ja tema Sõnasse. Tänu tema vaimu abile saavad nad aru Piibli õpetustest ja peateemast — Jehoova Jumala suveräänsuse õigeksmõistmisest taevase Kuningriigi kaudu (Matteuse 6:9, 10; 2. Timoteosele 3:16, 17). Tõeliste kristlastena rakendavad nad Piibli tarku nõuandeid ellu, tuues sellega endale suurt kasu (Laul 119:105; Jesaja 48:17, 18). Nad tunnustavad olemasolevaid ümberlükkamatuid tõendeid selle kohta, et Piiblis ettekuulutatud „viimsed päevad” on käes, ja usuvad, et Jumala tõotatud uus maailm on lähedal (2. Timoteosele 3:1—5; Matteuse 24:3—14; 2. Peetruse 3:13). Nad jagavad rõõmuga teistele Jumala kohta teadmisi (Õpetussõnad 2:1—5). Nad on veendunud, et ainult Pühakirja uurimise kaudu võivad need, kes Jumalat otsivad, ta tõepoolest ka leida (Apostlite teod 17:26, 27).
Kas sa mäletad Albertit, keda mainiti eelmises artiklis? Paar päeva pärast seda, kui ta oli palunud imetähte, ilma et ta seda oleks saanud, külastas teda üks Jehoova tunnistaja, eakas naisterahvas, ning pakkus talle piiblilist kirjandust. Pärast seda nõustus Albert koduse piibliuurimisega. Kui Piibli sõnum talle selgemaks sai, muutus tema pettumus vaimustuseks. Ta adus, et on Jumala siiski leidnud.
Pühakiri innustab: „Otsige Jehoovat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!” (Jesaja 55:6). Selleks ei pea sa ootama, et Jumal ka nüüdisajal teeks imet, vaid õppima tema Sõna täpselt tundma. See on väga vajalik, sest imeteod üksi ei kasvata usku.
[Pilt lk 5]
Isegi imeline Laatsaruse ülesäratamine ei ajendanud Jeesuse vaenlasi temasse usku üles näitama
[Pildid lk 7]
Usk peab põhinema Piibli täpsel tundmisel