Anna Jehoovast tunnistust ja ära väsi
„Vaadelge täpselt teda, kes on kannatanud niisugust patuste vasturääkimist ..., et te ei väsiks ega annaks alla oma hinges.” — HEEBREALASTELE 12:3, NW.
1, 2. Milliseid veenvaid tõendeid andis Jeesus oma jüngritele sellest, et ta oli üles äratatud?
„OLEN näinud Issandat!” Nende jahmatavate sõnadega kuulutas Maarja Magdaleena uudist Jeesuse ülestõusmisest. (Johannese 20:18, NW) Siit algasid Jeesuse jüngritele, kes varem olid kurvad tema surma pärast, 40 päeva, täis põnevaid sündmusi.
2 Jeesus ei tahtnud jüngritele jätta mingit kahtlust sellest, et ta on tõesti elus. Nii Luukas jutustabki: „[Jeesus oli] pärast oma kannatamist ... mitme tõestusmärgiga ennast näidanud elavana, neile ilmudes nelikümmend päeva.” (Apostlite teod 1:3) Ühel korral ta tegelikult „ilmus ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale”. (1. Korintlastele 15:6) Kindlasti ei olnud enam ruumi kõhklustele. Jeesus oli elus!
3. Mis küsimuse Kuningriigi kohta esitasid jüngrid Jeesusele ja miks ta vastus neid üllatas?
3 Jeesuse jüngrid mõtlesid tookord vaid maisest „Jumala kuningriigist”, mis taastataks Iisraelile. (Luuka 19:11, NW; 24:21) Nii nad küsisid Jeesuselt: „Issand, kas sa sel ajal jälle ehitad Iisraelile kuningriigi?” Pole kahtlust, et tema vastus üllatas neid, sest ta ütles: „Teile ei sünni teada aegu ega hetki, mis Isa omas meelevallas on määranud; aga te saate Püha Vaimu väe, kes tuleb teie peale, ja peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!” (Apostlite teod 1:6—8) Missugune väljakutse pandi nüüd jüngrite ette! Ja missugune vastutus! Kuidas nad võiksid täita sellise ülesande? Vastus saabus peatselt jahmatamapaneval moel.
Väljakutsele vastamine
4. Kirjelda sündmusi nelipühil.
4 Luukas jutustab: „Kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.” Kohin oli nii tugev, et see äratas pühade puhul Jeruusalemma kogunenud juudi rahvahulga tähelepanu. Nad olid hämmastunud, kuuldes „omis keeltes Jumala suuri asju”. — Apostlite teod 2:1—11.
5. Millisel määral täitus peatselt Jeesuse ennustus Apostlite teod 1:8?
5 Peetrus ei raisanud aega ja pidas jõulise kõne, tõestades täiesti kindlalt, et „Jeesus Naatsaretlane”, kelle nad puusse lõid, oli see „Issand”, kellest Taavet oli ennustanud, öeldes: „Issand [„Jehoova”, NW] on öelnud minu Issandale: istu minu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased sinu jalajärjeks! ” See torkas Peetruse kuulajate südamesse ja nad küsisid: „Mehed, vennad, mis me peame tegema?” Vastuseks soovitas Peetrus tungivalt: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks.” Mis oli selle tulemus? Kolm tuhat ristiti! (Apostlite teod 2:14—41) Jeruusalemmas juba anti tunnistust. Hiljem laienes see Juudamaale, siis Samaariasse ja lõpuks „maa kaugeima osani”. (NW) Kuningriigi kuulutustöö laienemine oli nii kiire, et umbes aastal 60 m.a.j. võis apostel Paulus ütelda, et hea sõnum „on kuulutatud kõigele loodule taeva all”. — Koloslastele 1:23.
Kuningriigi kasv ja tagakiusamine
6, 7. a) Kuidas Kuningriigi kasv ja kristlaste tagakiusamine esimesel sajandil käsikäes käisid? b) Mille järele tekkis Jeruusalemma kristlastel tungiv vajadus ja kuidas see rahuldati?
6 Varsti pärast nelipühi, aastal 33 m.a.j., oli Jeesuse jüngreil põhjust tuletada meelde tema sõnu: „Ei ole ori suurem oma isandast! On nemad mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga.” (Johannese 15:20) Juutide juhid olid raevunud, kui „Jumala sõna kasvas; ja jüngrite arv sai väga suureks Jeruusalemmas”. Valesüüdistuste põhjal visati kividega surnuks jünger Stefanos. See tundus olevat signaal, mida paljud olid oodanud, sest „sel ajal algas suur Jeruusalemma koguduse tagakiusamine. Ja kõik peale apostlite hajutati Juuda- ja Samaariamaale”. — Apostlite teod 6:7; 7:58—60; 8:1.
7 Ajutiselt tagakiusamine vaibus. Aga üsna varsti pärast seda tappis Heroodes Agrippa I apostel Jakoobuse. Peetrus pandi vanglasse, aga ingel vabastas tema. Hiljem jäid Jeruusalemma vennad materiaalselt vaesteks ja mujalolevail kaasusklikel tuli neile abi saata. (Apostlite teod 9:31; 12:1—11; 1. Korintlastele 16:1—3) Apostel Pauluse külaskäigu ajal Jeruusalemma oli rahva kisas näha religioosset fanatismi: „Hukka niisugune ära maa pealt, tema ei tohi ellu jääda! ” (Apostlite teod 22:22) Kahtlemata vajasid need Jeruusalemmas ja Juudamaal elavad kristlased ustavaks Kuningriigi kuulutamise jätkamiseks palju julgustust. Jeesus oli jüngritele lubanud, et „püha vaim, mille Isa läkitab minu nimel”, tegutseb „abistajana”. (Johannese 14:26, NW) Aga kuidas võis nüüd Isa sellist tarvilikku abi või lohutust anda? Vastus tuli osaliselt apostel Pauluse kaudu.
Pauluse kiri Heebrealastele
8. a) Mis ergutas Paulust kirjutama oma kirja Heebrealastele? b) Mis osale tema kirjadest tahame pöörata tähelepanu ja miks?
8 Umbes 61. aastal m.a.j. pandi Paulus Roomas vangi, aga ta oli teadlik sellest, mis juhtus tema vendadega Jeruusalemmas. Sellepärast kirjutas ta Jehoova vaimu juhatuse all ajakohase kirja Heebrealastele. See on täis armastavat huvi heebrea vendade ja õdede vastu. Paulus teadis, mida neile oli vaja nende usu ja lootuse ülesehitamiseks Jehoovas kui nende Abimehes. Siis võisid nad ’joosta kannatlikkusega neile määratud võidujooksmist’ ja öelda lootusega: „Jehoova on minu abimees; ei ma karda. Mis võib inimene mulle teha?” (Heebrealastele 12:1; 13:6, NW) Just sellele osale Pauluse kirjas Heebrealastele (peatükid 11—13) tahame nüüd tähelepanu pöörata. Miks? Sellepärast, et praegu seisavad Jehoova tunnistajad silmitsi samasuguse olukorraga nagu algkristlased tollal.
9. Missugune esimese sajandi kristlaste ees seisnud küsimus on kristlaste ees ka nüüd ja ainult kuidas võib sellele vastata?
9 Meie sugupõlve ajal on suured hulgad inimesi suhtunud hästi Kuningriigi sõnumisse, pühendades end Jehoovale ja lastes end ristida kui tema tunnistajad. Aga koos selle tõelise kummardamise kasvuga on tulnud ka äge tagakiusamine ja paljud kristlased on nii nagu Stefanos, Jakoobus ja teisted ustavad esimese sajandi tunnistajad kaotanud isegi oma elu. Niisiis on küsimus sama, mis tookord: kes võivad oma laitmatuses jääda seisma Kuningriigi sõnumi suhtes kasvava vastupanu ajal? Veel enamgi, kes võivad julgelt vastu minna hirmuäratavatele sündmustele, kui praeguse sugupõlve peale langeb enneolematu „suur viletsus”? (Matteuse 24:21) Vastus on: need, kes on valmistunud ’võitlema head usuvõitlust’, kes on „kindlad usus”. Nemad on need, kes võivad lõpuks öelda: „See ongi see võit, mis on ära võitnud maailma: meie usk!” — 1. Timoteosele 6:12; 1. Peetruse 5:9; 1. Johannese 5:4.
Ustavatest eeskujudest kasusaamine
10. a) Mis on usk? b) Mida tundis Jumal vanaaja ustavate meeste ja naiste suhtes?
10 Mis on usk? Paulus vastab: „Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta. Selle kohta on ju vanad [„vanaaja mehed”, NW] saanud tunnistuse.” (Heebrealastele 11:1, 2) Siis kinnitab Paulus oma usudefinitsiooni näidetega tegutsevast usust. Ta toob kõrgpunkte mõnede „vanaaja meeste” aga ka naiste, näiteks Saara ja Rahabi elust. Kui julgustav on leida, et „seepärast ei ole Jumalal neist häbi ja ta laseb ennast nimetada nende Jumalaks”! (Heebrealastele 11:16) Kas Jumal ka meie kohta meie usu tõttu nii võib öelda? Ärgu tal olgu mingit põhjust meid häbeneda ühegi päeva lõppedes.
11. Kuidas me tänapäeval võime kasu saada ’suurest pilvest tunnistajaist meie ümber’?
11 Selle ustavate meeste ja naiste loetelu järel ütleb Paulus: „Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist.” (Heebrealastele 12:1) Kas need eeskujulikud ustavad tunnistajad elavad meie meeltes, kuigi nad magavad nüüd hauas? Kas sa tunned neid ja nende kogemusi küllalt hästi, et vastata jaatavalt? See on üks korrapärase piibliuurimise paljudest kasudest, kui tarvitame kõiki oma meeli, et selle ’tunnistajate pilve’ erutavaid kogemusi uuesti läbi elada. Nende ustava eeskuju südamessevõtmine aitab meid tõesti palju igasuguse usupuuduse võitmisel. Järelikult aitab see meil anda tõest julget ja kartmatut tunnistust kõigis olukordades. — Roomlastele 15:4.
Ärgem väsigem
12. a) Kuidas Jeesuse eeskuju aitab meil ’mitte väsida ega alla anda oma hinges’? b) Millised on mõned kaasaegsed näited neist, kes pole väsinud?
12 Meie usu tähtsaim eeskuju on Jeesus. Paulus soovitab tungivalt: „Jookskem vastupidavusega võidujooksu, mis on meie ees, kui me keskendunult vaatame meie usu Peaesindajale ja Täiustajale, Jeesusele. ... Tõepoolest vaadelge täpselt teda, kes on kannatanud niisugust patuste vasturääkimist, mis oli nende endi huvide vastu, et te ei väsiks ega annaks alla oma hinges.” (Heebrealastele 12:1—3, NW) Kui „täpselt” sa Jeesuse eeskuju vaadelnud oled? Kui „keskendunult” sa teda oled jälginud? (1. Peetruse 2:21) Saatan tahaks, et me ’väsiksime ja annaksime alla oma hinges’. Ta tahab, et me lõpetaksime tunnistustöö. Kuidas ta seda teeb? Vahel ka religioossete ja ilmalike võimude otsese vastuseisuga, nagu esimesel sajandil. Eelmisel aastal oli Kuningriigi kuulutustöö piiratud ligikaudu 40 maal. Aga kas meie vennad seepärast väsisid? Mitte sugugi! Nende ustava töö tulemusena ristiti nendes maades 1988. teenistusaastal üle 17 000 inimese. Kui innustav peaks see küll olema kõigile, kes elavad suhtelise vabadusega maades! Ärgem kunagi väsigem kuulutamast head sõnumit Kuningriigist!
13 a) Missugused salakavalad asjad võivad panna meid kuulutustööl väsima? b) Mis oli ’Jeesusele oodatav rõõm’ ja kuidas võime meie sellise rõõmsa seisundi saavutada?
13 On ka teisi salakavalamaid asju, mis võivad panna meid väsima. Siia kuulub vastuseis lahkmeelses kodus, vaimsed raskused, terviseprobleemid, kaaslaste surve, masendus kuulutustöö heade tulemuste puudumise pärast või isegi kannatamatuse tunne selle pärast, et selle asjadesüsteemi lõpp pole veel tulnud. Aga mis aitas Jeesusel vaimsetes ja füüsilistes kannatustes vastu pidada? See oli „temale oodatav rõõm”. (Heebrealastele 12:2) Jeesus sai jõudu rõõmust teha oma Isa südamele heameelt, mõistes Teda õigeks, ja tulevase õnne ootamisest, mil ta võib kogeda oma Messia-Kuningriigi imepäraseid õnnistusi. (Laul 2:6—8; 40:10, 11; Õpetussõnad 27:11) Kas võiksime keskendunumalt järgida Jeesuse sellist rõõmsat seisundit? Ja tuletagem meelde Peetruse kinnitust 1. Peetruse 5:9: „Teie vendadel maailmas tuleb neidsamu kannatusi täielikult kanda.” Teadmine, et Jehoova meid mõistab, ülemaailmse vennaskonna soojuse tundmine ja meie pilgu suunamine tulevastele rõõmudele Kuningriigi valitsuse all — kõik see aitab meil mitte väsida usus Jehoova teenimisel ning kuulutustöös ajal, mil lõpp on nii lähedal.
Miks Jehoova distsiplineerib
14. Mis kasu võib kaasneda katsete ja kannatustega, mida meil ehk tuleb taluda?
14 Paulus valgustab nüüd põhjust, miks meil võib-olla tuleb taluda katseid ja kannatusi. Ta soovitab meil suhtuda sellesse kui distsiplineerimisse. Paulus põhjendab: „Mu poeg, ära halvusta Jehoovalt tulevat distsiplineerimist, ära anna alla, kui ta sind parandab; sest keda Jehoova armastab, seda ta ka distsiplineerib.” (Heebrealastele 12:5, 6, NW) Isegi Jeesus „õppis sõnakuulmist sellest, mida ta kannatas”. (Heebrealastele 5:8) Kindlasti on meilgi vaja sõnakuulmist õppida. Pane tähele kasulikke mõjusid, mida saame, kui laseme distsiplineerimisel end vormida. Paulus ütles: „Pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja.” Kui julgustav see on! — Heebrealastele 12:11.
15. Kuidas rakendada Pauluse nõuannet ’õgvendada teerajad oma jalgadele’?
15 Kui võtame sellises valguses vastu „Jehoovalt tuleva distsiplineerimise”, siis võtame südamesse ka Pauluse nõuande: „Seepärast ajage jälle sirgu lõdvad käed ja halvatud põlved ja õgvendage teerajad oma jalgadele.” (Heebrealastele 12:12, 13) Mõnikord on väga lihtne kalduda kõrvale ’ahtalt teelt, mis viib ellu’. (Matteuse 7:14) Apostel Peetrus ja teised Antiookias olid selles korra süüdi. Miks? Sellepärast, et „nad õigesti ei käinud evangeeliumi tõe järgi”. (Galaatlastele 2:14) Tänapäeval me peame pidevalt kuulama meie Suurt Õpetajat, Jehoova Jumalat. Me peaksime ammutama täit kasu „ustava ja mõistliku sulase” poolt antavast abist. See kindlustab meie jalgadele ’õgvendatud teerajad’. — Matteuse 24:45—47; Jesaja 30:20, 21.
16. a) Kuidas võib koguduses hakata kasvama „mürgijuur”? b) Miks Paulus seob ebamoraalsuse pühade asjade mittehindamisega ja kuidas meie end selliste ohtude eest kaitsta võime?
16 Järgnevalt hoiatab Paulus, et meil tuleb tähele panna, et „keegi ei jääks ilma Jumala armust, et ükski viha juur [„mürgijuur”, NW] ei kasvaks üles ega tooks tüli ja selle läbi paljud ei rüvetuks”. (Heebrealastele 12:15) Rahulolematuks ning torisevaks muutumine ja vigade otsimine sellest, kuidas koguduses toimitakse, võib olla kui „mürgijuur”, mis võib kiiresti paljuneda ning mürgitada teiste koguduseliikmete terved mõtted. Selliseid negatiivseid mõtteid võime vältida, kui mõtiskleme nende lugematute õnnistuste üle, mida tõde meie ellu on toonud. (Laul 40:6) Teine oht on see, et meil võib olla mõningaid ebamoraalseid kalduvusi või me ei ’hinda piisavalt pühi asju nii nagu Eesav’. (Heebrealastele 12:16, NW) Paulus liidab need kaks ohtu ühte, sest üks võib kergesti viia teiseni. Ühelgi kristlasel ei tarvitse sellistele omakasupüüdlikele himudele järele anda, kui ta rakendab Peetruse sõnu: „[Kuradi] vastu seiske kindlad usus.” — 1. Peetruse 5:9.
„See, mida ei nähta”
17. Võrdle hirmuäratavaid sündmusi Siinai mäel nendega, millega kohtuvad kristlased tänapäeval.
17 Meie usk on väga sõltuv „sellest, mida ei nähta”. (Heebrealastele 11:1) Kirjas Heebrealastele 12:18—27 räägib Paulus nendest mittenähtavatest asjadest edasi. Ta kirjeldab hirmuäratavaid sündmusi Siinai mäel, kui Jumal rääkis otse Iisraelile ja kui Mooses ütles: „Ma olen ehmunud ja värisen! ” Apostel lisab siis: „Te olete tulnud Siioni mäe ligi ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja lugematu hulga inglite juurde.” Paulus ütles, et Siinai mäe juures olnud muistsete iisraellaste puhul väristas Jumala hääl maad, kuid nüüd on Ta tõotanud, öeldes: „Veel kord ma panen värisema mitte ainult maa, vaid ka taeva! ” Kuigi need sõnad on adresseeritud eelkõige võitud kristlastele, võivad ka teised, lammastesarnane „suur hulk rahvast”, need südamesse võtta. (Ilmutuse 7:9) Kas sa hindad täielikult seda, mida Paulus on öelnud? Me seisame kümnete tuhandete inglite piduliku kogu ees. Me seisame muidugi ka Jehoova ees. Tema paremal käel on Jeesus Kristus. Me oleme tõesti palju hirmuäratavamas seisundis ja suurema vastutuse all kui need muistsed heebrealased Siinai mäe juures! Ja pea meeles, et tulevase Harmagedooni sõja värin hävitab praeguse kurja taeva ja maa. Praegu pole kindlasti aeg „hüljata” Jumala Sõna kuulamist ja sellele kuuletumist!
18. Ainult kuidas võime väsimatult jätkata tunnistamist Jehoovast?
18 Me elame siis tõesti inimajaloo kõige hirmuäratavamal ajal. Jehoova tunnistajatena on meid saadetud maa kaugeima osani kuulutama head sõnumit Jumala rajatud Kuningriigist. Et seda teha, on meil vaja usku, mida ei saa kõigutada, usku, mis ei väsi, usku, mis teeb meid võimelisteks vastu võtma Jehoova distsiplineerimist. Kui meil on niisugune usk, võidakse meid arvata nende hulka, kes ’on tänulikud ja teenivad seega Jumalat tema meelt mööda pelglikkuse [„jumalakartlikkuse”, NW] ja aukartusega’. (Heebrealastele 12:28) Jah, me jätkame Jehoovast tunnistuse andmist ega väsi.
Kuidas sa vastaksid?
◻ Miks Pauluse kiri Heebrealastele on meile kasulik?
◻ Mis küsimus seisab kristlaste ees tänapäeval?
◻ Kuidas me võime kasu saada vanaaja ustavatest tunnistajatest?
◻ Miks Jehoova distsiplineerib neid, keda ta armastab?
◻ Mis on väsimatu tunnistustöö võti?