„Kristliku elu ja teenistuse” koosoleku allikmaterjal
2.–8. september
AARDEID JUMALA SÕNAST | HEEBREALASTELE 7–8
„Sina oled preester igavesti, Melkisedeki sarnane”
it-2, lk 366
Melkisedek
Muistse Saalemi kuningas ja kõrgeima Jumala Jehoova preester. (1Mo 14:18, 22.) Ta on esimene preester, keda pühakirjas mainitakse. Selle ameti sai ta millalgi enne aastat 1933 e.m.a. Kuna Saalem tähendab „rahu”, nimetab Paulus Melkisedekit rahu kuningaks. Lisaks tähendab tema nimi „õiguse kuningas”. (Heb 7:1, 2.) Arvatakse, et muistsest Saalemist tekkis hiljem Jeruusalemma linn, mille nimeski on Saalem sees. Mõnikord öeldakse Jeruusalemma kohta ka Saalem. (L 76:2.)
Pärast seda, kui Aabram (Aabraham) oli võitnud Kedorlaomeri ja temaga liidus olnud kuningad, läks ta Saave orgu ehk Kuningaorgu. Seal tõi Melkisedek leiba ja veini ning õnnistas Aabramit, öeldes: „Õnnistagu Aabramit kõrgeim Jumal, kes on teinud taeva ja maa, kiidetud olgu kõrgeim Jumal, kes on andnud su rõhujad su kätte!” Peale seda andis Aabram kuningas-preestrile „saagiks võetust kümnendiku” ehk parima osa sõjasaagist. (1Mo 14:17–20; Heb 7:4.)
it-2, lk 367, lõik 4
Melkisedek
Mida on teada Melkisedeki päritolu kohta?
Paulus andis Melkisedeki kohta teada märkimisväärse asjaolu. Ta ütles: „Pole teada, kes olid ta isa ja ema, milline on ta sugupuu ning millal ta sündis ja suri, ent olles saanud Jumala poja sarnaseks, jääb ta preestriks alatiseks.” (Heb 7:3.) Melkisedek sündis ja suri nagu kõik inimesed, kuid Piiblis pole infot selle kohta, millal ta sündis või suri. Ka tema isa ja ema nimesid ei ole kuskil kirjas. Samuti pole teada midagi Melkisedeki esivanematest ega järeltulijatest. Ta on sobivaks eelpildiks Kristusele, kelle preestriamet on igavene. Melkisedekil ei olnud preestriametis teadaolevalt ühtki eelkäijat ega ametijärglast. Samuti ei ole Kristusel oma preestriametis ühtki eelkäijat ega tule ka ametijärglast. Kuna Jeesus sündis Juuda suguharus ja Taaveti järglaste kuninglikus põlvnemisliinis, ei saanud ta preestriametit põlvnemise alusel. See, et ta teenis nii preestri kui ka kuningana, ei sõltunud esivanematest, vaid millestki kaugelt suuremast – Jehoova vandest.
it-2, lk 366
Melkisedek
Eelpilt Jeesuse preestriametist. Ühes messia kohta käivas prohvetiennustuses on Jehoova vanne Taaveti isandale: „Sina oled preester igavesti, Melkisedeki sarnane.” (L 110:1, 4.) Need Jumala inspireeritud sõnad andsid heebrealastele aluse uskuda, et tõotatud messias on nii preester kui ka kuningas. Kirjas heebrealastele toob Paulus välja, et see isik on „Jeesus, kellest on saanud Melkisedeki-sarnane ülempreester igaveseks ajaks”. (Heb 6:20; 5:10; vt leping.)
it-1, lk 1113, lõigud 4–5
Ülempreester
Melkisedeki preestriamet. Esimene preester, keda Piiblis mainitakse, on Melkisedek. Ta oli kõrgeima Jumala preester ja Saalemi (Jeruusalemma) kuningas. Aabraham kohtus selle preester-kuningaga, kui ta oli võitnud Eelami kuninga Kedorlaomeri ning tema kolm liitlast. Aabraham andis talle sõjasaagist kümnendiku, millega tunnustas, et Melkisedek oli oma ameti saanud Jumalalt. Lisaks näitas tema ameti jumalikku päritolu see, et ta õnnistas Aabrahami. Piiblis ei ole kirjas Melkisedeki põlvnemist ega seda, millal ta sündis või suri. Tal ei olnud preestriametis ühtki eelkäijat ega ametijärglast. (1Mo 14:17–24; vt Melkisedek.)
Jeesuse ülempreestriamet. Kiri heebrealastele toob välja, et kui Jeesus Kristus surnust üles äratati ning taevasse läks, sai temast „Melkisedeki-sarnane ülempreester igaveseks ajaks”. (Heb 6:20; 7:17, 21.) Kristuse preestriamet on Aaroni soost preestrite omast ülevam. Piiblikirjutaja toob välja, et Melkisedeki määras preestriks ja kuningaks kõrgeim Jumal. Ta ei saanud oma ametit põlvnemise kaudu. Jeesus Kristus ei olnud Leevi suguharust, vaid Juuda suguharust ning Taaveti liinist. Seega ei saanud ta preestriametit seeläbi, et ta oleks olnud Aaroni järglane, vaid Jumal määras ta ametisse nagu Melkisedeki. (Heb 5:10.) Laul 110:4 ütleb: „Jehoova on tõotanud ega muuda meelt: „Sina oled preester igavesti, Melkisedeki sarnane””. Nende sõnade järgi on Kristus taevane kuningas-preester. Lisaks annab talle õiguse kuningatroonile põlvnemine Taavetist ning ta on Taavetiga sõlmitud lepingus mainitud kuningavõimu pärija. (2Sa 7:11–16.) Seega, ta on nii kuningas kui ka preester, nagu oli Melkisedek.
Otsi vaimseid vääriskive
it-1, lk 523, lõik 5
Leping
Kuidas muutus Moosese seadus „vanaks”?
Moosese seadus muutus teatavas mõttes „vanaks”, kui Jehoova andis prohvet Jeremija kaudu teada, et tuleb uus leping. (Jer 31:31–34; Heb 8:13.) Aastal 33 m.a.j muutus Moosese seadus Kristuse surma alusel kehtetuks. (Kol 2:14.) Selle asemel hakkas kehtima uus leping. (Heb 7:12; 9:15; Ap 2:1–4.)
9.–15. september
AARDEID JUMALA SÕNAST | HEEBREALASTELE 9–10
„Tulevaste heade asjade vari”
it-1, lk 862, lõik 1
Andestamine
Kui keegi oli eksinud Jumala või ligimese vastu, pidi ta pattude andeks saamiseks järgima samme, mida Moosese seadus ette nägi. Kõigepealt pidi ta hüvitama tehtud kahju ja seejärel tooma Jehoovale loomohvri. (3Mo 5:5–6:7.) Seepärast kirjutas Paulus: „Moosese seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik verega; ilma verd valamata ei ole andeksandmist.” (Heb 9:22.) Siiski ei saanud ohvriks toodud loomade veri võtta patte ära, ega südametunnistust täiesti puhtaks teha. (Heb 10:1–4; 9:9, 13, 14.) Kuid tänu uuele lepingule, mis põhineb Jeesus Kristuse lunastusohvril, on võimalik saada patud andeks. (Jer 31:33, 34; Mt 26:28; 1Ko 11:25; Ef 1:7.) Juba maa peal olles näitas Jeesus, et tal on õigus patte andeks anda, kui ta tervendas halvatud mehe. (Mt 9:2–7.)
it-2, lk 602–603
Täiuslikkus
Moosese seaduse täiuslikkus. Seadus, mis anti iisraellastele Moosese kaudu, hõlmas lisaks erinevatele määrustele preestrite ametisse seadmist ja loomohvrite toomist. Moosese seadus oli Jumalalt ja seega täiuslik. Seadus ja loomohvrite toomine ei teinud aga täiuslikuks neid, kes olid seaduse all. (Heb 7:11, 19; 10:1.) Selle asemel, et vabastada patust ja surmast, tegi see patu veel ilmsemaks. (Ro 3:20; 7:7–13.) Siiski oli neil Jumala antud korraldustel kindel eesmärk. Moosese seadus oli „järelevaataja”, mis juhtis Kristuse juurde. See oli „tulevaste heade asjade vari”. (Ga 3:19–25; Heb 10:1.) Paulus rääkis sellest, mida „Moosese seadus oli patuse inimloomuse nõrkuse tõttu võimetu tegema”. (Ro 8:3.) Ta viitas sellele, et Juudi ülempreester (kes seaduse järgi vastutas ohverduskorralduste eest ja kes lepituspäeval sisenes ohvriverega kõige pühamasse paika) ei suuda tuua ülimat päästet, nagu selgitab Heebrealastele 7:11, 18–28. Kuigi Aaroni soost preestrite toodud ohvrid aitasid säilitada õige seisundi Jumala ees, oli rahvas siiski teadlik enda patususest. Apostel viitab sellele, öeldes, et lepitusohvrid ei saa „jumalateenijaid täiuslikuks teha” ehk nad tunnevad ikka süümepiinu oma pattude pärast. (Heb 10:1–4; vrd Heb 9:9.) Ülempreestril ei olnud võimalik maksta lunastushinda, mis vabastaks täielikult patust. Ainult Kristuse igavene preestriteenistus ja ohver suudavad seda teha. (Heb 9:14; 10:12–22.)
Otsi vaimseid vääriskive
it-1, lk 249–250
Ristimine
Luukas kirjutas, et Jeesus palvetas oma ristimise ajal. (Lu 3:21.) Hiljem andis Paulus kirjas heebrealastele teada, et kui Jeesus tuli maailma (mitte siis, kui ta oli vastsündinu ja ei osanud rääkida ega lugeda, vaid siis, kui ta lasi end ristida ja alustas teenistust), viitas ta Laul 40:6–8 sõnadele, öeldes: „Ohvrit ja ohvriandi sa ei tahtnud, aga sa valmistasid mulle keha. ... Siin ma olen, rullraamatus on minust kirjutatud. Ma olen tulnud täitma su tahet, mu Jumal.” (Heb 10:5–9.) Jeesus oli sünni poolest juut. Jumal oli sõlminud selle rahvaga seaduselepingu. (2Mo 19:5–8; Ga 4:4.) Seega, Jeesus juba oli Jehoovaga lepingulistes suhetes, kuid ta lasi end Johannesel ristida. Jeesus tegi rohkem, kui vaid seda, mida nägi ette seadus. Ta esitas end Jehoovale, et täita tema tahet ja anda oma keha ohvriks, mis lõpetab seaduses ette nähtud loomohvrite toomise. Apostel Paulus kirjutab: „Sellesama tahte kohaselt on meid Jeesus Kristuse keha ohverdamise kaudu pühitsetud üks kord ja alatiseks.” (Heb 10:10.) Lisaks esitas Jeesus end täitma isa tahet kõiges, mis on seotud kuningriigitööga. (Lu 4:43; 17:20, 21.) Jehoova kiitis heaks selle, et Jeesus esitas end täitma tema tahet, ja võidis teda püha vaimuga, öeldes: „Sina oled mu armas poeg, mul on sinust hea meel.” (Mr 1:9–11; Lu 3:21–23; Mt 3:13–17.)
16.–22. september
AARDEID JUMALA SÕNAST | HEEBREALASTELE 11
Otsi vaimseid vääriskive
it-1, lk 804, lõik 5
Usk
Muistsed usueeskujud. Paulus räägib suurest pilvest tunnistajatest, kelle usk põhines tõenditel. (Heb 12:1.) Näiteks teadis Aabel Jumala tõotust järeltulija kohta, kes pidi purustama mao pea. Ta nägi vanematele langetatud kohtuotsuse täitumist. Aadam ja tema perekond töötasid palehigis, et väljaspool Eedenit leiba saada, kuna needuse all olev maa kasvatas ogalisi põõsaid ja ohakaid. Tõenäoliselt pani Aabel tähele, kuidas Eeva tundis igatsust oma mehe järele ja kuidas Aadam valitses tema üle. Kindlasti rääkis Eeva oma sünnitusvaludest. Samuti nägi ta, et Eedeni aia sissepääsu valvasid keerubid ja leegina pöörlev mõõk. (1Mo 3:14–19, 24.) Kõik see kasvatas Aabelis veendumust, et tõotatud järeltulija kaudu tuleb vabastus. Aabel tegutses usus ja tõi Jumalale parema ohvri kui Kain. (Heb 11:1, 4.)
23.–29. september
AARDEID JUMALA SÕNAST | HEEBREALASTELE 12–13
„Manitsus on tõend Jehoova armastusest”
it-1, lk 629
Manitsemine
Heebrea nimisõna musár ja tegusõna jasár kannavad endas mõtet karistamisest, korralekutsumisest, parandamisest, nõu andmisest. Septuagintas ja Piibli kreekakeelses osas annavad sama mõtet edasi vastavad sõnad paideía ja paideúo. Nimisõna paideía on tuletatud sõnast pais, mis tähendab „laps”, ning viitab peamiselt sellele, mida laste kasvatamine hõlmab – distsiplineerimisele, juhendamisele, õpetamisele, parandamisele, nõu andmisele.
Allikas ja eesmärk. See, et Jehoova oma rahvast manitseb, on tema armastuse väljendus. (Õp 3:11, 12.) Ta annab nõu, et parandada nende valesid hoiakuid ning suunata nende mõtlemist ja käitumist. Moosese päevil elanud iisraellastele oli manitsuseks ka see, et nad olid tunnistajateks Jumala vägevatele tegudele. Jehoova jõule polnud vastast, kui ta mõistis hukka kõik egiptuse jumalad, vabastas oma rahva ja hävitas Egiptuse armee Punases meres. Sõnakuulmatud iisraellased said kogeda Jehoova kohtuotsuste hirmuäratavaid tagajärgi. See, et rahvas sai ime läbi toitu ja vett, pidi neile õpetama, kui oluline on Jehoova sõnu südamesse võtta ja nende järgi tegutseda. Manitsemise eesmärk oli õpetada iisraellastele alandlikkust ja rõhutada vajadust arendada tõelist jumalakartust, mis ilmneb usus ja kuulekuses. (5Mo 8:3–5; 11:2–7.)
Tihti manitseb Jehoova oma esindajate kaudu. Linna vanemad, kes teenisid ka kohtumõistjatena, pidid karistama iisraellast, kes väitis valelikult, et ta naine ei olnud abiellumise ajal neitsi. (5Mo 22:13–19.) Lapsevanemad on Jehoova esindajad, kui nad lapsi kohasel viisil distsiplineerivad. Lapsed peaksid suhtuma distsiplineerimisse kui vanemate armastuse väljendusse ning mõistma, et see tuleb neile kasuks. (Õp 1:8; 4:1, 13; 6:20–23; 13:1, 24; 15:5; 22:15; 23:13, 14; Ef 6:4.) Kristlikus koguduses kasutavad kogudusevanemad manitsemiseks Jumala Sõna. Nad annavad nõu, kutsuvad korrale, noomivad. (2Ti 3:16.) Kui kristlane on teinud väärteo, aitab Jehoovalt tulev manitsus tal asjad korda seada, et teda koos jumalatu maailmaga hukka ei mõistetaks. (1Ko 11:32.) Kristliku koguduse peana väljendab Jeesus kiindumust seeläbi, et manitseb, kui selleks on vajadust. (Ilm 3:14, 19.)
Eriti tõsine manitsemise vorm on kogudusest eemaldamine. Apostel Paulus tegi just seda, kui andis Hümenaiose ja Aleksandrose üle Saatanale. (1Ti 1:20.) Kogudusest ära lõigatuna olid nad taas osa Saatana kontrolli all olevast maailmast. (1Ko 5:5, 11–13.)
See, kui Jehoova lubab enda teenijatel kogeda tagakiusamist, võib olla manitsuseks ehk aidata arendada õigusevilja, mis toob pärast katsumust rõõmu. (Heb 12:4–11.) Jehoova lasi isegi oma pojal kogeda kannatusi, misläbi temast sai kaastundlik ülempreester. (Heb 4:15.)
Kuuldavõtmise ja eiramise tagajärjed. Jumalatud, rumalad ja kõlvatud näitavad põlgust Jehoova manitsemise vastu sellega, et heidavad selle täiesti kõrvale. (L 50:16, 17; Õp 1:7.) Sellise käitumise tagajärjeks on omakorda distsiplineerimine, sageli tõsine karistus. Õpetussõna ütleb: „Rumalaid manitseb nende oma rumalus.” (Õp 16:22.) Nende suhtumine võib neile tuua vaesuse, häbi, haiguse ning isegi enneaegse surma. Iisraellastega juhtunu toob välja, kui suured võivad kahjud olla. Nad ei võtnud kuulda manitsust, mis tuli prohvetite kaudu. Jehoova manitses iisraellasi ka seeläbi, et ei kaitsenud ega õnnistanud neid enam, kuid sellelegi nad ei pööranud tähelepanu. Lõpuks tabas neid karistus, mille eest neid oli hoiatatud – nad vallutati ja saadeti pagulusse. (Jer 2:30; 5:3; 7:28; 17:23; 32:33; Ho 7:12–16; 10:10; Sef 3:2.)
Manitsuse kuuldavõtmine koos mõistliku jumalakartusega teeb aga targaks ehk annab oskuse kasutada teadmisi õigesti. See omakorda aitab vältida valu ja kannatusi. Saadud distsiplineerimise järgi tegutsemine annab meile tulevikulootuse ning parema elu juba praegu. Seega peaks manitsemist tõesti hindama. (Õp 8:10, 33–35; 10:17.)
30. september – 6. oktoober
AARDEID JUMALA SÕNAST | JAAKOBUSE 1–2
Otsi vaimseid vääriskive
it-2, lk 253–254
Valgus
Jehoova on taevase valguse isa. (Jk 1:17.) Ta pole andnud mitte ainult „päikese valguseks päeval, määranud kuu ja tähed valgustama ööd” (Jer 31:35), vaid temalt lähtub ka kogu vaimne valgus. (2Ko 4:6.) Tema seadused, õigusnormid ja sõna on valguseks neile, kes lasevad end sellel suunata. (L 43:3; 119:105; Õp 6:23; Jes 51:4.) Laulukirjutaja kuulutab: „Tänu sinu valgusele me näeme valgust.” (L 36:9; vrd L 27:1; 43:3.) Nii nagu koidikust läheb aina valgemaks kuni keskpäev on käes, on õigete rada kui hommikuvalgus, mis jumaliku tarkuse valguses muutub üha kirkamaks. (Õp 4:18.) Me käime Jehoova valguses, kui järgime tema juhatust. (Jes 2:3–5.) Seevastu, kui kellegi pilk on suunatud ebapuhastele asjadele või halbadele kavatsustele, siis on ta vaimses pimeduses. Jeesus ütles: „Ent kui su silm on kade, on kogu su keha pimedust täis. Kui valgus, mis on sinus, on tegelikult pimedus, kui pilkane siis küll on see pimedus!” (Mt 6:23; vrd 5Mo 15:9; 28:54–57; Õp 28:22; 2Pe 2:14.)
it-2, lk 222, lõik 4
Seadus
Kuninglik seadus. Kuninglik seadus on palju tähelepanuväärsem, kui muud inimsuhteid reguleerivad seadused, mida inimene võib anda. (Jk 2:8.) Moosese seaduse alus oli armastus ja üks käskudest, millele see põhines, on „Armasta oma ligimest nagu iseennast” (kuninglik seadus). (Mt 22:37–40.) Kuigi kristlased pole Moosese seaduse all, alluvad nad siiski Jehoova ja tema kuningast poja Jeesus Kristuse seadusele, mis on seotud uue lepinguga.