Püsi Jehoova organisatsiooni lähedal

JÜNGER Jaakobus kirjutas: „Lähenege Jumalale, siis tema läheneb teile.” (Jaak. 4:8.) Jah, Jehoova pole liiga kõrgel ega kaugel, et kuulda meie palveid, kuigi oleme ebatäiuslikud. (Ap. t. 17:27.) Kuidas meil on võimalik Jumalale läheneda? Meil tuleks luua Jehoovaga lähedased suhted, näiteks suheldes temaga südamlikult palve kaudu. (Laul 39:12.) Samuti aitab meil Jumalaga lähedasemaks saada see, kui uurime korrapäraselt Piiblit, Jumala sõna. Sel moel õpime tundma Jehoovat, tema eesmärke ja tahet. (2. Tim. 3:16, 17.) Samas õpime teda ka armastama ja meis kasvab mõistlik kartus valmistada talle meelepaha. (Laul 25:14.)

² Kuid lähedus Jehoovaga on võimalik üksnes tema poja Jeesuse kaudu. (Joh. 17:3; Rooml. 5:10.) Mitte ükski inimene ei saaks meile Jehoova mõtetest ja tunnetest iialgi paremat ettekujutust anda, kui seda tegi Jeesus. Ta oli isaga nii lähedane, et võis öelda: „Keegi teine ei tunne poega, kui vaid isa, ja keegi teine ei tunne isa, kui vaid poeg ja see, kellele poeg tahab tema kohta teadmisi jagada.” (Luuka 10:22.) Järelikult, kui uurime evangeeliume ja õpime tundma Jeesuse mõtteid ja tundeid, saame tegelikult teada, mida mõtleb ja tunneb Jehoova. Seeläbi saame Jumalaga lähedasemaks.

³ Me võime Jumala poja juhtimisel Jehoovaga lähedasemaks saada siis, kui hoiame Jehoova organisatsiooni nähtava osa ligi, mis aitab meil täita Jumala tahet. Nagu on ennustatud kirjakohas Matteuse 24:45–47, on isand Jeesus Kristus määranud ametisse „ustava ja aruka orja” andma majateenijatele „toitu õigel ajal”. Tänapäeval varustab see ori meid rikkaliku vaimse toiduga. Selle kanali kaudu annab Jehoova meile nõu lugeda iga päev Piiblit, käia korrapäraselt koosolekutel ja kuulutada südamest „head sõnumit kuningriigist”. (Matt. 24:14; 28:19, 20; Joosua 1:8; Laul 1:1–3.) Me ei taha suhtuda ustavasse orja mitte kunagi inimlikust seisukohast. Meil tuleks jääda Jehoova organisatsiooni nähtava osa ligi ja järgida selle juhatust. Nii saame oma Jumala Jehoovaga lähedasemaks ja katsumustes annab see meile jõudu ning pakub kaitset.

⁴ Kui oled juba aastaid tões olnud, tead, mida tähendab see, kui laitmatus pannakse proovile. Isegi kui oled alles hiljuti Jehoovat tundma õppinud ja tema rahvaga lävima hakanud, mõistad, et Saatan ründab visalt igaüht, kes allub Jehoova ülemvõimule. (2. Tim. 3:12.) Ükskõik kas sul on olnud palju või vähe katsumusi, pole põhjust kohkuda ega masenduda. Jehoova on lubanud sind toetada ning ta päästab sind ja annab tasuks igavese elu. (Heebr. 13:5, 6; Ilm. 2:10.)

⁵ Meil kõigil võib Saatana maailma viimseil päevil tulla ette katsumusi. Pärast Jumala kuningriigi rajamist aastal 1914 ei pääse Saatan enam taevasse, kus elab Jehoova. Ta heideti koos oma kurjade inglitega maa peale ja nad saavad tegutseda üksnes maa ümbruses. Saatana viha tõttu on maa peal hädad suurenenud, sealhulgas Jehoova pühendunud teenijate tagakiusamine, ja see tõendab, et me elame tema kurja, inimkonda rõhuva valitsuse viimseil päevil. (Ilm. 12:1–12.)

⁶ Saatan on raevunud oma alandatuse tõttu ja teab, et talle on jäänud vähe aega. Ta teeb koos deemonitega kõik, mida suudab, et takistada Jehoova teenijate kuulutustööd ning lõhkuda nende ühtsust. Seetõttu oleme vaimses sõjas, kus me ei pea „võitlust mitte inimestega, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduses oleva maailma valitsejatega, kurjade vaimudega, kes on taevastes paikades”. Kui tahame Jehoova poolel seistes võitjaks jääda, ei tohi me end lõdvaks lasta, vaid peame oma vaimset sõjarüüd korras hoidma. Meil tuleb vastu seista „Kuradi salakavalatele sepitsustele”. (Efesl. 6:10–17.) See nõuab meilt vastupidavust.

⁷ Vastupidavus tähendab võimet taluda raskusi. Vastupidav inimene teeb kindlameelselt seda, mis on õige, hoolimata raskustest, vastupanust, tagakiusamisest või muudest teguritest, mille eesmärk on kallutada meid kõrvale otsusest jääda Jumala ees laitmatuks. Kristlikku vastupidavust tuleb arendada. See nõuab aega. Koos vaimse edenemisega kasvab ka meie vastupidavus. Kui me kohe oma kristliku teekonna alguses kannatame ära väikesed usukatsed, saame tugevamaks ja suudame vastu pidada suuremates katsumustes, mis meid hiljem kindlasti tabavad. (Luuka 16:10.) Me ei tohiks jääda ootama, kuni saabuvad raskemad katsumused, et alles siis teha vankumatu otsus usus kindlaks jääda. Kindel otsus tuleb meil teha juba enne raskeid aegu. Rõhutades, et vastupidavust tuleb arendada koos teiste Jumalale meelepäraste omadustega, kirjutas Peetrus: „Pingutage, et täiendada oma usku vooruslikkusega, vooruslikkust teadmistega, teadmisi enesevalitsusega, enesevalitsust vastupidavusega, vastupidavust pühendumusega Jumalale, pühendumust Jumalale vennaliku armastusega, vennalikku armastust armastusega kõikide vastu.” (2. Peetr. 1:5–7; 1. Tim. 6:11.)

⁸ Jaakobus juhtis oma kirjas meie tähelepanu sellele, et on tähtis arendada vastupidavust: „Pidage lausa rõõmuks, mu vennad, kui teid tabavad mitmesugused katsumused, sest te teate, et läbiproovitud usk teeb teid vastupidavaks. Laske ainult vastupidavusel oma töö lõpuni teha, et te oleksite täiuslikud ja veatud ning teis poleks midagi puudu.” (Jaak. 1:2–4.) Jaakobus ütleb, et kristlased peaksid katsumustesse positiivselt suhtuma, sest need aitavad saada vastupidavaks. Kas ka sina vaatad sellele nii? Edasi näitab Jaakobus, et vastupidavusel on oma töö ehk ülesanne: see täiustab meie kristlikku isiksust ja teeb meid Jumalale meelepäraseks. Kui seisame silmitsi katsumustega ning ületame need, muutume päev-päevalt üha vastupidavamaks. Vastupidavus omakorda toob esile teisi meeldivaid omadusi, mida me vajame.

⁹ Jehoova hindab meie vastupidavust ja soovib anda meile tasuks igavese elu. Jaakobus lisas: „Õnnelik on see, kes peab katsumustes vastu, sest kui ta pälvib Jumala soosingu, saab ta elupärja, mille Jehoova on tõotanud anda neile, kes teda armastavad.” (Jaak. 1:12.) Jah, me peame vastu, sest kaalul on elu. Ilma vastupidavuseta ei suuda me tões püsida. Kui me maailma survele järele anname, veab see meid tagasi maailma. Ilma vastupidavuseta me kaotame Jehoova vaimu ega kanna oma elus enam selle vilja.

¹⁰ Et rasketel aegadel vastu pidada, tuleb meil kui kristlastel õppida kannatustesse õigesti suhtuma. Ärgem unustagem, et Jaakobus kirjutas: „Pidage [neid] lausa rõõmuks.” See ei pruugi olla kerge, kuna võime kannatada füüsiliselt või emotsionaalselt. Kuid pidagem meeles, et kaalul on meie tulevane elu. Üks juhtum apostlitega aitab meil mõista, kuidas me võime kannatustes rõõmu tunda. Sellest räägib Apostlite tegude raamat, kus öeldakse: „Kutsunud apostlid enda juurde, lasid nad neid peksta, käskisid neil Jeesuse nimel rääkimise lõpetada ja saatsid nad minema. Apostlid läksid sanhedrini eest minema ja olid rõõmsad, et neid oli arvatud väärt kannatama teotust Jeesuse nime pärast.” (Ap. t. 5:40, 41.) Apostlid mõistsid, et nende kannatused on tõend selle kohta, et nad on täitnud Jeesuse käsku ja et neil on Jehoova soosing. Aastaid hiljem kirjutas Peetrus Jumala vaimu mõjutusel oma esimeses kirjas, milline väärtus on sellel, kui me kannatame seetõttu, et teeme, mis on õige. (1. Peetr. 4:12–16.)

¹¹ Teine juhtum on seotud Pauluse ja Siilasega. Kui nad Filippis misjonitööd tegid, võeti nad kinni ning neid süüdistati linnas rahutuste põhjustamises ja ebaseaduslike kommete kuulutamises. Tagajärjeks oli see, et neid peksti rängalt ja nad heideti vanglasse. Piibel jutustab, et kui Paulus ja Siilas oma sidumata haavadega alles vanglas olid, siis kesköö paiku nad „palvetasid ning kiitsid Jumalat lauluga, ja vangid kuulasid neid”. (Ap. t. 16:16–25.) Paulus ja ta kaaslane suhtusid Kristuse pärast kannatamisse õigesti: see oli tõend nende laitmatuse kohta Jumala ja inimeste ees ning võimalus anda tunnistust neile, kes on valmis head sõnumit kuulda võtma. See mõjutas ka teiste inimeste elu. Selsamal ööl kuulas vangivalvur koos oma majarahvaga head sõnumit ja neist said Jeesuse jüngrid. (Ap. t. 16:26–34.) Paulus ja Siilas lootsid Jehoovale ja ta jõule ning olid kindlad, et ta on valmis neid kannatustes toetama. Nad ei pidanud pettuma.

¹² Ka tänapäeval on Jehoova andnud meile kõik vajaliku, et võiksime katsumustes püsima jääda. Ta tahab, et me vastu peaksime. Ta on andnud meile Piibli, et võiksime tema eesmärke mõista. See kasvatab meie usku. Meil on võimalik käia läbi usukaaslastega ja teenida koos nendega Jehoovat. Palve kaudu on meil suur au püsida Jehoova ligi. Ta kuulab, kui me teda täname ja kiidame ning palume temalt abi, et jääda ta ees puhtaks. (Filipl. 4:13.) Ja sugugi vähetähtis pole ka jõud, mida ammutame, kui mõtiskleme selle üle, milline imeline tulevik meid ees ootab. (Matt. 24:13; Heebr. 6:18; Ilm. 21:1–4.)

¹³ Katsumused, mida meil tänapäeval tuleb taluda, sarnanevad paljuski nendega, mis tabasid Jeesus Kristuse esimesi jüngreid. Nüüdisajal on Jehoova tunnistajad kogenud sõnalist ja füüsilist väärkohtlemist valesti informeeritud vastaste poolt. Nii nagu apostlite päevil, õhutavad nüüdki vastupanu sageli usufanaatikud, kelle väärõpetusi ja -kombeid Piibel paljastab. (Ap. t. 17:5–9, 13.) Mõnikord on Jehoova teenijate tagakiusamine lakanud, kui nad on taotlenud valitsustelt oma õiguste kaitset. (Ap. t. 22:25; 25:11.) Kuid teinekord on juhtunud, et soovist meie kristlikule teenistusele lõppu teha keelustavad riigijuhid meie töö. (Laul 2:1–3.) Sellises olukorras järgime julgelt ustavate apostlite eeskuju, kes ütlesid: „Me peame kuuletuma eelkõige Jumalale, mitte inimestele.” (Ap. t. 5:29.)

¹⁴ Kuna viimastel aastatel kogub maailmas jõudu natsionalism, avaldatakse hea sõnumi kuulutajatele üha suuremat survet loobuda Jumalalt saadud ülesande täitmisest. Kõik jumalateenijad saavad hästi aru hoiatusest, mis on toodud kirjakohas Ilmutus 14:9–12 seoses „metsalise ja selle kuju” kummardamisega. Me mõistame, kui tähendusrikkad on Johannese sõnad „See nõuab vastupidavust pühadelt, kes peavad kinni Jumala käskudest ja usuvad Jeesusesse”.

¹⁵ Sõdadest, riigipööretest või otsesest tagakiusamisest ja ametlikest keeldudest põhjustatud katsumuste tõttu pole sul ehk enam võimalik jätkata kristlikku teenistust avalikult. Võib-olla ei saa enam pidada suuri koguduse koosolekuid. Side harubürooga võib katkeda. Ringkonnaülevaataja külastused võivad lakata ja sa ei pruugi saada enam uut kirjandust. Mida tuleks sul teha, kui midagi sellist peaks juhtuma?

¹⁶ Tee oma oludes kõik, mida suudad, ja nii palju, kui suudad. Tõenäoliselt õnnestub sul iseseisvalt uurida. Tavaliselt saavad väikesed grupid koguneda uurimiseks kodudes. Koosolekutel võidakse kasutada Piiblit ja varem uuritud väljaandeid. Ära muretse ega satu ärevusse. Üldjuhul õnnestub juhtival kogul kiiresti taastada mingit laadi ühendus vastutavate vendadega.

¹⁷ Isegi siis, kui oled eemal kõigist oma kristlikest vendadest, pea meeles, et sa pole eraldatud ei Jehoovast ega tema pojast Jeesus Kristusest. Sul pole põhjust lootust kaotada. Jehoova kuuleb ikka su palveid ja suudab sulle oma vaimu kaudu jõudu anda. Otsi temalt juhatust. Pea meeles, et sa oled Jehoova teenija ning Jeesus Kristuse järelkäija. Kasuta hästi ära võimalusi tunnistust anda. Jehoova õnnistab su pingutusi ja peagi võivad ka teised hakata koos sinuga teda teenima. (Ap. t. 4:13–31; 5:27–42; Filipl. 1:27–30; 4:6, 7; 2. Tim. 4:16–18.)

¹⁸ Isegi kui peaksid seisma silmitsi surmaohuga, nagu juhtus apostlite ja teistega, looda kindlalt „Jumala peale, kes surnud üles äratab”. (2. Kor. 1:8–10.) Usk, et ta äratab su jälle ellu, aitab taluda isegi kõige ägedamat vastupanu. (Luuka 21:19.) Jeesus Kristus on selles eeskujuks. Ta teadis, et tema ustavus katsumustes annab teistelegi jõudu vastu pidada. Sina võid samal kombel oma vendadele julgustuseks olla. (Joh. 16:33; Heebr. 12:2, 3; 1. Peetr. 2:21.)

¹⁹ Lisaks tagakiusamisele ja vastupanule võib tekkida muidki raskeid olukordi. Näiteks mõned on kaotanud rõõmu territooriumil elavate inimeste ükskõiksuse tõttu. Teised on pidanud võitlema füüsiliste või emotsionaalsete haigustega või inimlikest nõrkustest tuleneva piiratusega. Apostel Paulusel tuli samuti taluda mingit katsumust, mis häiris tema teenistust või raskendas seda aeg-ajalt. (2. Kor. 12:7.) 1. sajandil Filippis elanud kristlane Epafroditos oli masendunud, et ta sõbrad kuulsid tema haigestumisest. (Filipl. 2:25–27.) Eriti raske võib olla vastu pidada siis, kui probleeme on põhjustanud kas meie endi või teiste ebatäius. Võib tekkida lahkhelisid kaaskristlaste seas ja isegi pereliikmete vahel. Ent me võime vastu pidada ja neist takistustest edukalt üle saada, kui järgime Jehoova nõuandeid. (Hes. 2:3–5; 1. Kor. 9:27; 13:8; Kol. 3:12–14; 1. Peetr. 4:8.)

²⁰ Me peame olema ustavad Jeesus Kristusele, kelle Jehoova on seadnud koguduse peaks. (Kol. 2:18, 19.) Meil tuleb teha tihedat koostööd „ustava ja aruka orja” ja nendega, kes on määratud ülevaatajaiks. (Heebr. 13:7, 17.) Kui järgime teokraatlikku korraldust ja teeme koostööd Jehoova töö eestvedajatega, oleme organiseeritud Jehoova tahte täitmiseks. Kasuta hästi ära aulist võimalust palvetada. Pidagem meeles, et ei vanglamüürid ega üksikvangistus saa katkestada meie sidet armastava taevase isaga ega lõhkuda meie ühtsust usukaaslastega.

²¹ Tehkem kindlameelselt ja vastupidavalt kõik, mida suudame, et viia lõpuni kuulutustöö, mille ülesäratatud Jeesus Kristus oma jüngritele teha andis. Ta sõnas: „Minge ja õpetage inimesi kõigi rahvaste hulgast, et nad saaksid mu jüngriteks. Ristige neid Isa, Poja ja püha vaimu nimesse ning õpetage neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud.” (Matt. 28:19, 20.) Nii nagu Jeesus, pidagem meiegi vastu. Hoidkem selgelt silme ees kuningriiki ja igavese elu väljavaadet. (Heebr. 12:2.) Meil kui Kristuse ristitud järelkäijatel on au anda oma osa, et täituks Jeesuse ennustus, mis puudutab „selle ajastu viimsete päevade tundemärki”. Ta ütles: „Head sõnumit kuningriigist kuulutatakse kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvastele ja siis tuleb lõpp.” (Matt. 24:3, 14.) Kui teeme praegusel ajal seda tööd kogu südamest, saame elada igavesti Jehoova uues õiglases maailmas!