Miks anda väärtegudest teada?

”KES toob midagi avalikkuse ette, saab teiste vaenlaseks,” on Lääne-Aafrikas tavaks öelda. Just nii juhtus Oluga, kes süüdistas oma vanemat venda verepilastuses oma õega. ”Sa valetad!” karjus ta vend. Ta peksis Olut vihaselt, ajas ta kodunt minema ning põletas kõik Olu riided. Külaelanikud olid vanema venna poolt. Olu, keda ei tahetud enam külas näha, pidi sealt lahkuma. Alles siis, kui oli näha, et Olu õde ootab last, mõisteti, et Olu oli rääkinud tõtt. Vend tunnistas oma teo üles ning Olusse suhtuti jälle endise lugupidamisega. Kuid asjad oleksid võinud kujuneda sootuks teistsuguseks. Olu oleks võidud tappa.

On selge, et neile, kes Jehoovat ei armasta, ei meeldi see, kui nende eksimusi paljastatakse. Patusel inimesel on kalduvus noomimisele vastu hakata ning vihastuda selle peale, kes teda noomib. (Võrdle Johannese 7:7.) Pole siis ime, et nii mõnigi on vait nagu haud, kui oleks vaja paljastada mõne inimese eksimusi neile, kellel on autoriteet distsiplineerida.

Noomimise vajalikkus

Jehoova rahva hulgas suhtutakse noomimisse aga hoopis teistmoodi. Jumalakartlikud mehed ja naised hindavad sügavalt korraldust, mille Jehoova on teinud eksinute aitamiseks kristlikus koguduses. Neile on selline distsiplineerimine märk Jehoova heldusest (Heebrealastele 12:6—11).

Seda illustreerib seik kuningas Taaveti elust. Kuigi Taavet oli olnud noorest saadik õiglane inimene, tuli aeg, mil ta sooritas ränga väärteo. Kõigepealt rikkus ta abielu. Siis, püüdes oma väärtegu varjata, korraldas ta selle naise mehe surma. Kuid Jehoova paljastas Taaveti patu prohvet Naatanile, kes läks selle asjaga julgelt Taaveti ette. Kasutades mõjuvat näidet, küsis Naatan Taavetilt, mida peaks tegema rikka mehega, kellel on palju lambaid, kuid kes veristab vaese mehe ainsa talle, tema lemmiklooma, selleks, et kostitada oma sõpra. Taavetis, kes oli varem karjus olnud, süttis viha ja raev. Ta ütles: ”Mees, kes seda tegi, on surmalaps!” Siis teatas Naatan, et see näide käib Taaveti kohta, öeldes: ”See mees oled sina!” (2. Saamueli 12:1—7).

Taavet ei saanud Naatani peale vihaseks, ei püüdnud ennast õigustada ega esitanud vastusüüdistusi. Selle asemel võttis ta Naatani noomituse südamesse. Taavet, kes oli südamepõhjani kurb, tunnistas: ”Mina olen pattu teinud Jehoova vastu!” (2. Saamueli 12:13).

See, et Naatan paljastas Taaveti patu, millele järgnes Jumala noomitus, kandis head vilja. Kuigi Taavet polnud kaitstud oma halbade tegude tagajärgede eest, kahetses ta ning sai Jehoovaga lepitatud. Mida arvas Taavet sellisest noomitusest? Ta kirjutas: ”Õige löögu mind; see on heldus! Ja ta nuhelgu mind; see on õli mu pea peale! Ärgu mu pea keeldugu sellest!” (Laul 141:5).

Ka tänapäeval võivad Jehoova sulased sooritada tõsiseid väärtegusid, ja seda isegi need, kes on palju aastaid ustavad olnud. Mõistes, et kogudusevanemad võivad neid aidata, pöördub enamik neist ise abi saamiseks kogudusevanemate poole (Jakoobuse 5:13—16). Kuid vahel võib mõni patustaja sarnaselt kuningas Taavetiga püüda oma pattu varjata. Mida peaksime tegema meie, kui saame teada, et keegi kogudusest on sooritanud tõsise väärteo?

Kes selle eest vastutab?

Kui kogudusevanemad saavad teada tõsisest väärteost, pöörduvad nad asjaga seotud inimese poole, et teda abistada ning parandada. Kohtumõistmine patustajate üle kristlikus koguduses on kogudusevanemate ülesanne. Jälgides tähelepanelikult selliste inimeste vaimset seisundit, aitavad ja manitsevad nad igaühte, kes astub rumala või vale sammu (1. Korintlastele 5:12, 13; 2. Timoteosele 4:2; 1. Peetruse 5:1, 2).

Aga mida teha siis, kui sa pole kogudusevanem, kuid saad teada teise kristlase tõsisest väärteost? Selle kohta leiame juhtnööre Seadusest, mille Jehoova andis Iisraeli rahvale. Seadus ütles, et inimene, kes on ärataganejalike tegude, mässamise, mõrva või mõne teise tõsise kuriteo tunnistaja, peab sellest andma teada ja tunnistama seda, mida ta teab. 3. Moosese 5:1 ütleb: ”Kui keegi pattu teeb sellega, et ta kuuleb avalikku needmist ja on tunnistajaks, olles ise näinud või muidu saanud teada, aga ei teata sellest, siis ta kannab oma patusüüd.” (Võrdle 5. Moosese 13:7—9; Ester 6:2; Õpetussõnad 29:24.)

Kuigi kristlased ei ole Moosese Seaduse all, võivad nad juhinduda põhimõtetest, mis on selle Seaduse taga (Laul 19:8, 9). Niisiis, kui sa saad teada kaaskristlase tõsisest väärteost, mida sa peaksid tegema?

Olukorra lahendamine

Kõigepealt peab olema kindel alus uskumaks, et tõsine väärtegu on tõepoolest sooritatud. ”Ära ole põhjuseta tunnistajaks oma ligimese vastu,” ütles üks tark mees. ”Või tahad sa ometi petta oma huultega?” (Õpetussõnad 24:28).

Sa võid otsustada kohe kogudusevanemate poole pöörduda. See pole vale. Tavaliselt on aga kõige armastavam pöörduda asjaosalise enda poole. Võib-olla polegi asjad nii, nagu nad paistavad. Või vahest tegelevad kogudusevanemad juba selle asjaga. Aruta rahulikult seda asja koos selle inimesega. Kui on siiski alust arvata, et on sooritatud tõsine väärtegu, julgusta seda inimest pöörduma abi saamiseks kogudusevanemate poole ning selgita, miks on tark nii teha. Ära räägi sellest asjast teistele, sest see oleks keelepeks.

Kui see inimene ei pöördu oma probleemiga kogudusevanemate poole mõistliku aja jooksul, peaksid seda tegema sina. Üks või kaks kogudusevanemat arutavad seda asja koos süüdistatuga. Kogudusevanemad peavad siis ’otsima ja uurima ja küsitlema hästi’, et näha, kas selline väärtegu on tõesti sooritatud. Kui on, käsitlevad nad seda juhtumit vastavalt Pühakirja juhistele (5. Moosese 13:13—15).

Vähemalt kaks tunnistajat peavad väärteo kohta süüdistuse esitama (Johannese 8:17; Heebrealastele 10:28). Kui see inimene eitab oma süüd ja sina oled ainuke tunnistaja, jäetakse see asi Jehoova hooleks (1. Timoteosele 5:19, 24, 25). Seda tehakse teadmisega, et kõik asjad on ”paljastatud” Jehoova ees ja kui see inimene on süüdi, ’tabavad’ teda lõpuks tema enda väärteod (Heebrealastele 4:13; 4. Moosese 32:23).

Aga kui olukord ongi selline, et inimene eitab oma süüd ja sina oled ainuke tunnistaja? Kas nüüd võidakse sind laimus süüdistada? Ei, kui sa ei lobisenud asjast kellelegi, kes polnud sellega seotud. See pole laim, kui annad kogudust puudutavast asjast teada neile, kellel on autoriteet ja vastutus asja uurida ning parandada. Tegelikult on selline tegutsemine kooskõlas meie sooviga teha alati seda, mis on õige ja lojaalne. (Võrdle Luuka 1:74, 75.)

Pühaduse säilitamine koguduses

Üks põhjus, miks anda väärteost teada, on koguduse puhtuse säilitamine. Jehoova on puhas ja püha Jumal. Ta nõuab, et ka kõik need, kes teda kummardavad, oleksid vaimselt ja moraalselt puhtad. Tema inspireeritud Sõna hoiatab: ”Kui sõnakuulelikkuse lapsed ärge anduge endistele himudele, nagu siis kui teil puudus õige teadmine; vaid nõnda nagu see, kes teid on kutsunud, on püha, saage ka ise pühaks kõigis eluviisides; sest on kirjutatud: ”Olge pühad, sest mina olen püha!”” (1. Peetruse 1:14—16). Üksikisikud, kes on seotud ebapuhtuse ja väärtegudega, võivad rüvetada terve koguduse ning tuua sellele Jehoova ebasoosingu, kui ei astuta samme nende inimeste distsiplineerimiseks või eemaldamiseks. (Võrdle Joosua 7. peatükiga.)

Apostel Pauluse kirjad Korintose kristlikule kogudusele näitavad, kuidas väärtegudest teadaandmine aitas sealset Jumala rahvast puhastada. Paulus kirjutas oma esimeses kirjas: ”Üldse kuuldub teie seas olevat hoorust ja niisugust hoorust, millist ei leidu paganategi seas, et kellelgi on oma isa naine” (1. Korintlastele 5:1).

Piibel ei ütle, kelle kaudu apostel selle teadaande sai. Võib-olla kuulis Paulus sellest Stefanaselt, Fortunaatuselt ja Ahhaikoselt, kes olid reisinud Korintosest Efesosse, kus Paulus parasjagu viibis. Paulus oli saanud ka Korintose kristlikult koguduselt kirja küsimustega. Ükskõik milliste usaldusväärsete tunnistajate käest Paulus olukorrast kuulda ka ei saanud, oli tal tänu sellele võimalik nende probleemide kohta juhendeid anda. ”Lükake siis kurjategija endi seast välja,” kirjutas ta. See mees eemaldati kogudusest (1. Korintlastele 5:13; 16:17, 18).

Kas Pauluse juhenditest oli kasu? Muidugi! Patustanu tuli mõistusele. Oma teises kirjas korintlastele õhutas Paulus kogudust kahetsenud mehele ”andeks andma ja teda kinnitama” (2. Korintlastele 2:6—8). Seega viis väärteost teadaandmine selleni, et kogudus puhastati ning mees, kes oli kahjustanud oma suhteid Jumalaga, toodi Jumala soosingusse tagasi.

Pauluse esimesest kirjast Korintose kristlikule kogudusele leiame veel teisegi näite. Seekord mainib apostel ka tunnistajaid, kes olid talle olukorrast teada andnud. Ta kirjutas: ”Ma olen Kloe pererahvalt teist, mu vennad, saanud kuulda, et teie seas on riidlemisi” (1. Korintlastele 1:11). Paulus teadis, et need riidlemised ja inimeste liigne austamine olid tekitanud lõhesid, mis ohustasid koguduse ühtsust. Kuid ajendatuna murest sealsete usukaaslaste vaimse heaolu pärast tegutses Paulus kiiresti, kirjutades kogudusele manitsuskirja.

Tänapäeval pingutab suurem osa vendi ja õdesid kogu maailmas, et hoida kogudust vaimselt puhtana, säilitades üksikisikutena heakskiidetud seisundi Jumala ees. Mõningad on seda tehes pidanud kannatama, teised on laitmatuse säilitamise tõttu isegi surnud. Kui väärtegude tegemisele vaadatakse läbi sõrmede või varjatakse seda, näitab see kindlasti hindamise puudumist selliste pingutuste vastu.

Eksinute aitamine

Miks mõned, kes on sooritanud raske väärteo, hoiduvad pöördumast kogudusevanemate poole? Tihti on see nii sellepärast, et nad ei mõista, millist kasu see tuua võib. Mõningad on saanud asjast vale ettekujutuse ja arvavad, et kui nad oma patu üles tunnistavad, paljastatakse nende patt tervele kogudusele. Teised ei anna endale aru oma väärteo tõsiduse kohta. On veel neid, kes arvavad, et nad saavad ka ilma kogudusevanemate abita õigele teele tagasi.

Kuid sellised patustajad vajavad kogudusevanemate armastavat abi. Jakoobus kirjutas: ”Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu enese juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda õliga Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise, ja Issand teeb ta terveks; ja kui ta on pattu teinud, siis see antakse temale andeks” (Jakoobuse 5:14, 15).

Kas pole see imeline korraldus, mis aitab eksinutel oma vaimsust taastada! Andes Jumala Sõna põhjal leevendavaid nõuandeid ja palvetades vaimselt haigete eest, võivad kogudusevanemad aidata neil valelt teelt lahkuda. Selle asemel et kahetsejad tunneksid end hukkamõistetutena, kogevad paljud värskendus- ja kergendustunnet, kui kohtuvad armastavate kogudusevanematega. Üks Lääne-Aafrika noormees, kes oli pannud toime hooruse, varjas oma pattu mõned kuud. Hiljem, kui tema patt avalikuks sai, ütles ta kogudusevanematele: ”Ma oleksin nii väga tahtnud, et keegi oleks minu ja selle tüdruku suhete kohta midagi küsinud! See on tohutult suureks kergenduseks, kui saan sellest asjast rääkida.” (Võrdle Laul 32:3—5.)

Tegu, mille taga on põhimõtetel rajanev armastus

Ristitud Jumala sulased on ”tulnud surmast elusse” (1. Johannese 3:14). Aga kui nad sooritavad tõsise patu, pöörduvad nad surmateele tagasi. Kui nad abi ei saa, muutuvad nad väärtegude tegemise suhtes tundetuks, nii et nad ei tahagi enam kahetseda ega pöörduda teenima tõelist Jumalat (Heebrealastele 10:26—29).

Väärteost teadaandmine näitab seda, et patustajast tõesti hoolitakse. Jakoobus kirjutas: ”Vennad, kui keegi teie seast eksib ära tõest ja keegi pöörab tema tagasi, siis teadke, et kes patuse pöörab tema eksiteelt, see päästab tema hinge ja katab kinni pattude hulga” (Jakoobuse 5:19, 20).

Miks siis anda väärtegudest teada? See toob häid tulemusi. Tõepoolest, väärteost teadaandmine on tõend kristlikust põhimõtetel rajanevast armastusest Jumala, koguduse ja patustanu vastu. Kui iga koguduseliige toetab lojaalselt Jumala õiglasi norme, õnnistab Jehoova rikkalikult kogudust tervikuna. Kirjutas ju apostel Paulus: ”[Jehoova] tahab [teid] kinnitada otsani, et te võiksite olla laitmatud meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval” (1. Korintlastele 1:8).

[Pilt lk 26]

Kui julgustame eksinud tunnistajat kogudusevanematega rääkima, näitab see armastust

[Pilt lk 28]

Kogudusevanemad aitavad eksinutel taas Jumala soosingusse saada