Sa võid leida lohutust ahastuse ajal
KUIDAS me peaksime vaatama sellele, kui tunneme ahastust? Kui me oleme pühendunud Jehoovale, kas peaksime vaatama sellele kui millelegi võõrastavale, sest meil on ju imepärane lootus ja vaimsed abiallikad? Kas sellised tunded tähendavad, et oleme Jumala teenimiseks vaimselt sobimatud?
„Eelija oli samasugune nõder inimene nagu meiegi,” kirjutas jünger Jakoobus. (Jakoobuse 5:17) Kuigi Jumal kasutas Eelijat erakordsel viisil, oli isegi see ustav prohvet ahastuses. „Küllalt!” hüüatas Eelija ühel juhtumil. „Nüüd, Jehoova, võta mu hing, sest ma pole parem kui mu vanemad!” (1. Kuningate 19:4) Laitmatuse säilitaja Hiiob, ustav naine Hanna ja teised lojaalsed Jehoova sulased tundsid ahastust. Isegi jumalakartlik laulik Taavet palus: „Kitsikused on laiendanud mu südame; vii mind välja mu ahastusest.” — Laul 25:17.
See, et Jehoova kasutab inimesi oma teenistuses, ei tee neid veel täielikult vabaks murest. Neil on ikka veel inimlikud nõrkused ja tunded ning katsumuste ajal võivad nad sattuda ahastusse. (Apostlite teod 14:15) Ometi on Jehoova sulastel olemas parem abi emotsionaalse survega toimetulemiseks kui teistel. Vaadelgem mõnda Piibli näidet, et näha, mis aitas teatud isikutel üle saada vaimsest masendusest ja ahastusega seotud tunnetest.
Apostel leiab ahastuses lohutust
Apostel Paulus teadis, mis tähendab olla masenduses. „Sest ka Makedooniasse saabudes ei olnud meie lihal mingit rahu . . . väljaspool oli võitlusi ja seespool kartust. Aga Jumal, kes masendatuid kinnitab, on meid kinnitanud Tiituse tulemisega.” (2. Korintlastele 7:5, 6) Pauluse masendus oli põhjustatud paljudest ahastusttoovatest olukordadest, mis leidsid aset ühel ja samal ajal. Olid „võitlused väljaspool” — julm tagakiusamine, mis ohustas isegi elu. (Võrdle 2. Korintlastele 1:8.) Veelgi enam, olid „kartused seespool”, mure koguduste, näiteks Korintose koguduse pärast.
Mõned kuud varem oli Paulus kirjutanud oma esimese kirja Korintose kristlastele. Selles kirjas oli ta hukka mõistnud paljud väga halvad olukorrad koguduses, ja ta oli ilmselt mures, kuidas korintlased ta kirjale reageerivad. Ometi leidis Paulus lohutust, kui Tiitus tuli Korintosest soodsa teatega nende reageeringu kohta. Samamoodi võib Jehoova kasutada mõnda oma nüüdisaegset sulast, et tuua meile häid uudiseid ja leevendada meie ahastust.
Kuidas vaadata Jumala antud ülesannetele
Mõnedel kristlastel on teatud määral ahastust teenimise tõttu. Mõned Jehoova sulased arvavad, et Jumala antud ülesannete täitmine nõuab neilt liiga palju. Näiteks Mooses tundis, et ta ei sobi olema Jumala esindaja iisraellaste heaks Egiptuses. Muuhulgas ta ütles, et ta pole osav kõneleja. (2. Moosese 3:11; 4:10) Aga usaldades Jumalat ja saades Aaroni oma eestkõnelejaks, hakkas Mooses oma ülesannet täitma.
Peagi ei sõltunud Mooses enam Aaronist. Mõned leiavad alguses samamoodi, et kristlik teenimine on raske, aga nad saavad väljaõpet ja muutuvad hea sõnumi vilunud kuulutajateks. Näiteks on paljud noored Jehoova tunnistajad kasvanud üles mõttega saada täisaegseteks kuulutajateks, pioneerideks ja misjonärideks. On lohutav teada, et Jehoova peale võib alati kindel olla, et ta teeb kristlikud teenijad kõlblikeks ja annab neile jõudu täita Jumala antud ülesandeid. — Sakarja 4:6; 2. Korintlastele 2:14—17; Filiplastele 4:13.
Lohutus neile, kellel kahetsus põhjustab ahastust
Me võime olla rõhutud, kuna kahetseme, et me pole teinud rohkemat Jumala teenimises. Vend, kes oli olnud mitmeid aastaid mitteaktiivne, hakkas kord põlluteenistusest rohkem osa võtma. Varsti peale seda haigestus ta tõsiselt ja pidi voodisse jäämagi. See rõhutud meeleolus vend ütles: „Enne, kui ma oleksin võinud aktiivne olla, hiilisin ma vastutusest kõrvale. Nüüd, kui ma tahan aktiivne olla, ei ole ma selleks suuteline.”
Kas poleks targem teha oma parim praegu, selle asemel et kulutada meelejõudu selle peale, mis juhtus minevikus? Jeesuse lihalikud poolvennad Jakoobus ja Juuda ei saanud usklikeks enne kui alles peale tema surma ja ülestõusmist. Kuigi nad võisid tunda kahetsust selle üle, ei takistanud see neid olemast Jumala teenijad ja isegi piiblikirjutajad.
Ära jäta kunagi palvet hooletusse
Jumala rahvas peaks masenduses olles hardalt palvetama. Tegelikult sisaldab Pühakiri mitmeid ahastuses öeldud palveid. (1. Saamueli 1:4—20; Laul 42:9) Mõned võivad mõelda: „Ma olen nii masendunud, et ma ei saa palvetada.” Miks siis mitte mõelda Joona peale? Kui ta oli kala kõhus, ütles ta: „Kui mu hing nõrkes mu sees, mõtlesin ma Jehoovale ja mu palve tuli sinu juurde su pühasse templisse . . . Aga mina tahan ohverdada sinule tänulaulu kõlades! Mida olen tõotanud, seda täidan! Jehoova käes on pääste!” (Joona 2:4—10) Jah, Joona palvetas ning Jumal lohutas teda ja päästis ta.
Kuigi üks õde Rootsist oli olnud palju aastaid pioneer, tundis ta äkitselt, et ta on rõhutud ja kurnatud, hoolimata tasutoovast teenimisest. Ta mainis oma rõhutud meeleolu palves Jehoovale. Mõni päev hiljem helistas talle üks vend Vahitorni Ühingu harubüroost. Vend küsis õelt, kas ta võiks kord nädalas seoses Beeteli laiendamisega seal abiks olla. See õde ütles hiljem: „Beeteli õhkkond ja võimalus näha laiendamistööd ning selles osaleda, andis mulle vajalikku lisajõudu.”
Kui me oleme masendunud, on hea meeles pidada, et palve on üks masenduse vastu võitlemise viis. (Koloslastele 4:2) Vastuseks meie palvetele võib Jehoova avada ukse, mis viib suuremale aktiivsusele tema teenimises, või õnnistada meie teenimist suurema tulemusrikkusega. (1. Korintlastele 16:8, 9) Igal juhul, „Jehoova õnnistus — see on see, mis teeb rikkaks, ja ta ei lisa valu sinna juurde”. (Õpetussõnad 10:22, NW) See tõstab kindlasti meie meeleolu.
Ahastuses kahtluste tõttu?
Vahetevahel võib mõnel Jehoova sulasel olla kahtlusi. Kui see meiega juhtub, ei peaks me otsekohe järeldama, et oleme kaotanud Jumala heakskiidu. Jeesus ei hüljanud apostel Toomast, kui too kahtles pealtnägija teadaannetes oma Isanda ülestõusmisest. Selle asemel aitas Jeesus armastavalt Toomasel kahtlustest üle saada. Ja kui erutatud Toomas oli, kui ta sai aru, et Jeesus elab! — Johannese 20:24—29.
Valeõpetuse ja nurisemise kaudu ning muul teel, ’jumalatud inimesed’, kes olid sisse pugenud esimese sajandi kristlikku kogudusse, põhjustasid seda, et mõnedel olid kahtlused, mis tõid ahastust. Seepärast kirjutas jünger Juuda: „Halastage teiste peale, kes kahtlevad, päästke nad, kiskuge nad tulest välja.” (Juuda 3, 4, 16, 22, 23) Et jätkuvalt saada Jumala halastavat tähelepanu, pidid Juuda kaaskummardajad — eriti kogudusevanemad — ilmutama halastust kahtlejatele, kes selleks kõlblikud olid. (Jakoobuse 2:13) Nende igavene elu oli kaalul, sest nad olid igavese hävingu „tule” ohus. (Võrdle Matteuse 18:8, 9; 25:31—33, 41—46.) Ja milline rõõm, kui kaasusklikele, kellel on kahtlusi, antakse lahkesti abi ja nad saavad vaimselt tugevaks!
Kui rasked katsumused panevad meid kahtlema, kas Jumal on meiega, peame me oma palvetes seda eriliselt mainima. Sellistes olukordades palugem püsivalt Jehoovalt tarkust. Ta annab heldekäeliselt, heitmata ette, et meil puudub tarkus ja et me seda palume. Me peame ’paluma usus, ilma kahtlemata; sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab’. Sellised inimesed ei saa Jumalalt midagi, sest nad kõhklevad, on ’ebakindlad’ palvetes ja kõikidel oma teedel. (Jakoobuse 1:5—8) Olgu meil usk, et Jehoova aitab meil õigesti hinnata oma katsumusi ja nendes vastu pidada. Kaasusklikud võivad meile meelde tuletada piiblikohti või tuletatakse neid meelde piibliuurimise ajal. Sündmused, mida Jumal oma ettenägelikkuses juhib, aitavad meil ehk mõista, mida teha. Inglid võivad osa võtta meie juhatamisest, samuti võime saada juhtimist püha vaimu läbi. (Heebrealastele 1:14) Kõige tähtsam on paluda tarkust täie usaldusega meie armastava Jumala suhtes. — Õpetussõnad 3:5, 6.
Pea meeles, et Jehoova annab lohutust
Paulus lootis palvemeelselt Jehoova peale ja teadis, et Tema on lohutuse Allikas. Apostel kirjutas: „Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige troosti Jumal, kes meid trööstib kõigis meie viletsusis, et meie võime trööstida neid, kes on kõiksuguses viletsuses, troostiga, millega Jumal meid endid trööstib.” — 2. Korintlastele 1:3, 4.
Kõige lohutuse Jumal on teadlik ahastusest, mida kogevad tema sulased, ja tahab anda neile kergendust. Juhtumil, kui Paulusel oli mure korintlaste pärast, tuli kergendus kristliku kaaslase Tiituse läbi. See on üks viis, kuidas võime saada lohutust tänapäeval. Kui me oleme ahastuses, peame seetõttu vältima enda eraldamist teistest. (Õpetussõnad 18:1) Kaaskristlastega läbikäimine on üks abinõu, mille kaudu Jumal meid lohutab. Me võime mõelda: „Olen nii rõhutud, et ma pole küllalt tugev, et olla koos oma kristlike sõpradega.” Me peame siiski võitlema selliste tunnete vastu ja mitte jätma end ilma lohutusest, mida kaasusklikud võivad pakkuda.
Ära anna alla!
Mõned meist pole ehk kogenud katsumust, millel on selline mõju, et me kannatame sügava depressiooni all. Aga jõuetukstegev haigus, abikaasa surm või mõni muu kannatust proovilepanev olukord võib tuua kaasa emotsionaalse ahastuse. Kui nii peaks juhtuma, ei tohiks me tingimata järeldada, et me oleme vaimselt haiged. Masendunud inimene võib Jumala teenimiseks täiesti kõlblik olla, ta võib olla võimeline isegi teisi vaimselt aitama. Paulus soovitas tungivalt vendadel ’rääkida masendunud hingedega lohutavalt’, mitte kahtlustavalt arvates, et nad on teinud midagi valesti ja on vaimselt haiged. (1. Tessalooniklastele 5:14, NW) Kuigi depressioon on mõnikord seotud patustamise ja süütundega, ei ole see nõnda nendega, kes puhtast südamest Jumalat teenivad. Kummardamine, mida nad ehk äärmiste raskustega osutavad, on Jehoovale vastuvõetav. Ta armastab neid ning tuleb neile vajaliku abi ja lohutusega appi. — Laul 121:1—3.
Neile, kes moodustavad vaimse Iisraeli jäänuse, põhjustasid 1918. aasta katsumused üliväga suurt ahastust. (Võrdle Galaatlastele 6:16.) Kuulutustööd tegev organisatsioon oli peaaegu purustatud, mõned neist olid ebaõiglaselt vangistatud ja paljud nende endised kaaslased muutusid ebalojaalseteks, nende vastu võitlevateks ärataganejateks. Veelgi enam, ustavad võitud ei saanud aru, miks Jumal lubas sellel kõigel sündida. Mõnda aega ’külvasid nad silmaveega’, aga nad ei andnud alla. Nad jätkasid Jehoova teenimist ja katsusid ka ennast läbi. Tulemus? Nad ’tulid hõiskamisega, kandes vihke’. (Laul 126:5, 6) Nüüd saavad võitud aru, et Jumal lubas selliseid katsumusi, et puhastada neid eelseisvaks rahvusvaheliseks lõikustööks.
Kui me peaksime sattuma ahastusse seetõttu, et meid ahistavad mitmesugused katsumused, võime kasu saada võitud jäänuse kogemusest. Selle asemel et alla anda, jätkakem selle tegemist, mis on õige, isegi kui peame seda vahel nuttes tegema. Varsti leiame oma katsumustest väljapääsu ja ’tuleme hõiskamisega’. Jah, rõõm — Jumala püha vaimu vili — on meie, kui me peame vastu oma katsumustes. Meie jaoks osutub Jehoova kindlasti „kõige lohutuse Jumalaks”.