Kahetse ja kinnita oma vendi

PEETRUS nuttis kibedasti pärast seda, kui oli väitnud, et ei tunne Jeesust. Kuigi tal oli vaja pingutada, et oma vaimne tasakaal tagasi saada, soovis Jeesus kasutada teda teiste aitamiseks. Seepärast ütles Jeesus talle: „Kui sa oled kord oma eksimust kahetsenud, kinnita oma vendi” (Luuka 22:32, 54—62). Peetrusest sai üks esimese sajandi kristliku koguduse sambaid (Gal. 2:9). Samamoodi on ehk vennal, kes varem teenis kogudusevanemana, võimalik taas see kohustus enda kanda võtta ning leida rõõmu sellest, et saab aidata usukaaslasi vaimselt tugevdada.

Mõni vend, kes kord teenis ülevaatajana, võidi ametist vabastada, ning ta võib seetõttu tunda end läbikukkununa. Julio,a kes teenis ühes Lõuna-Ameerika riigis üle 20 aasta kogudusevanemana, sõnab: „Minu ajast kulus väga suur osa kõnede ettevalmistamisele, vendade külastamisele ning koguduseliikmete juurde karjasekülastuste tegemisele. Ühtäkki oli see kõik kadunud. Tundsin hinges suurt tühjust. Kokkuvõttes oli see minu elus väga raske aeg.” Praegu teenib Julio jälle vanemana.

Jaakobus kirjutas: „Pidage seda üksnes rõõmuks, mu vennad, kui satute mitmesugustesse katsumustesse” (Jaak. 1:2). Ta viitas siin katsumustele, mis on tingitud tagakiusamisest ja meie endi ebatäiusest. Jaakobus mainis isekaid himusid, erapoolikust ja muid tegureid (Jaak. 1:14; 2:1; 4:1, 2, 11). Kui Jehoova meid distsiplineerib, võib see olla valus kogemus (Heebr. 12:11). Ent see ei tohiks meilt rõõmu röövida.

Ka siis, kui sind on koguduses vastutusrikkast ametist vabastatud, on sul siiski võimalik Jehoovale näidata, et sul on tugev usk ning et sa armastad teda. Samuti võiksid mõelda sellele, miks sa kogudusevanemana teenisid. Kas tegid seda enda huvides või kas sind ajendas selle eesõiguse poole püüdlema armastus Jumala vastu ning veendumus, et kogudus kuulub talle ja väärib hella hoolt? (Ap. t. 20:28—30.) Endised kogudusevanemad, kes osalevad ikka rõõmsalt pühas teenistuses, näitavad kõigile, ka Saatanale, et nende armastus Jehoova vastu on ehtne.

Kui kuningas Taavetit noomiti tõsiste pattude pärast, võttis ta manitsust kuulda ning Jumal andestas talle. Taavet laulis: „Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud! Õnnis on inimene, kellele Jehoova pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust!” (Laul 32:1, 2). Distsiplineerimine puhastas Taavetit ning aitas tal kahtlemata saada Jumala rahvale veel paremaks karjaseks.

Sageli on vennad, kes määratakse uuesti vanemaks, paremad karjased kui enne. „Saan nüüd paremini aru, kuidas aidata neid, kes on eksinud,” ütles üks selline vanem. Teine lisas: „Hindan praegu palju enam eesõigust vendi teenida.”

„[Jehoova] ei riidle lõpmata,” kirjutas laulik (Laul 103:9). Niisiis ei peaks me arvama, et Jumal ei usalda enam eales inimest, kes rängalt eksis. „Olin endas oma eksimuse pärast äärmiselt pettunud,” lausub Ricardo, kes kaotas eesõiguse teenida vanemana pärast seda, kui oli olnud selles ametis palju aastaid. Ta lisab: „Tundsin end küündimatuna ja seepärast polnud ma pika aja vältel valmis uuesti vanemana teenima. Arvasin, et ma ei vääri enam teiste usaldust. Ent kuna mulle väga meeldib teisi aidata, oli mul võimalus juhatada piibliuurimisi, julgustada vendi kuningriigisaalis ning käia koos nendega kuulutamas. See aitas mul eneseusu tagasi saada ning praegu teenin ma jälle vanemana.”

Mõnda venda võib hoida tagasi kogudusevanemana teenimast ka vimmapidamine. Kui palju parem on küll olla nagu Jehoova teenija Taavet, kes pidi põgenema kadeda kuninga Sauli eest! Taavet ei ihanud Saulile kätte maksta, isegi kui selleks korduvalt võimalus avanes (1. Saam. 24:5—8; 26:8—12). Kui Saul lahingus surma sai, leinas Taavet teda ning lausus tema ja ta poja Joonatani kohta, et nad olid „armastatud ja armsad” (2. Saam. 1:21—23). Ilmselgelt ei pidanud Taavet viha.

Juhul kui tunned, et sinust on valesti aru saadud või et sind on ebaõiglaselt koheldud, ära luba vimmal oma mõtteid valitseda. Näiteks, kui Suurbritannias elav William vabastati ametist pärast seda, kui ta oli vanemana ligikaudu 30 aastat teeninud, tundis ta mõningate kogudusevanemate vastu pahameelt. Mis aitas Williamil tasakaalu tagasi saada? „Mu hinge kosutas Iiobi raamatu lugemine,” selgitas ta. „Kui Jehoova aitas Iiobil hoida rahu oma kolme kaaslasega, siis kui palju enam aitab Jehoova mul hoida rahu kristlike kogudusevanematega.” (Iiob 42:7—9.)

Kui sa jõudsid järeldusele, et sul pole enam võimalik Jumala karja eest hoolitseda, siis võta aega, et mõelda oma otsuse tagamaadele. Kas põhjus oli selles, et sa olid ülekoormatud isiklike probleemidega? Kas teised asjad muutusid sulle elus tähtsamaks? Kas sind masendas teiste ebatäius? Kas oli siis asi eelmainitus või milleski muus, on hea pidada meeles, et sa said vanemana teenides teisi rohkematel viisidel aidata. Sinu kõned kinnitasid koguduseliikmeid, sinu eeskuju julgustas neid ning sinu karjasekülastused aitasid neil katsumustes vastu pidada. Pole kahtlustki, et sinu töö ustava kogudusevanemana rõõmustas nii Jehoova kui ka su enda südant (Õpet. 27:11).

Jehoova on aidanud mitmetel vendadel saada tagasi oma rõõmu ning kasvatada endas soovi võtta koguduses enda kanda taas rohkem vastutust. Kui sa loobusid kogudusevanema ametist või kui sind sellest vabastati, võid uuesti pürgida „ülevaatajaameti poole” (1. Tim. 3:1). Paulus ei „lakanud palvetamast”, et Kolossa kristlased täidetaks Jumala tahte täpse tundmisega, nii et nad käiksid „Jehoova vääriliselt, et temale igati meeldida” (Kol. 1:9, 10). Kui sul on eesõigus teenida jälle kogudusevanemana, siis palu Jehoovalt jõudu, kannatlikkust ja rõõmu. Neil viimseil päevil vajab Jumala rahvas oma armastavate karjaste vaimset tuge. Kas sul on võimalik ja kas sa oled valmis oma vendi kinnitama?