Ära kaota kunagi lootust!

Mõned kogemused Inglismaalt aitavad sul mõista, miks sa ei peaks kunagi lootust kaotama. Samuti näed, mida sa võiksid teha, et nii-öelda visata „oma leib vee peale” ja aidata neid, kes pole tõde veel vastu võtnud (Kog. 11:1).

Üks, mida sul on vaja, on püsivus. Sul tuleb tões kindlaks jääda ja Jehoova ligi hoida (5. Moos. 10:20). Just seda tegi Georgina. Kui ta asus aastal 1970 Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima, sai tema abikaasa Kyriacos maruvihaseks. Ta püüdis naise piibliuurimist igati takistada, ei lasknud Jehoova tunnistajaid majja ning viskas minema kõik nende väljaanded, mis ta kätte sai.

Kui Georgina hakkas käima koguduse koosolekutel, muutus Kyriacos veelgi vihasemaks. Ühel päeval läks mees kuningriigisaali, et tunnistajatega vaielda. Kuna tuli välja, et Kyriacos räägib paremini kreeka kui inglise keelt, helistas üks õde teises koguduses teenivale kreeka vennale, et see tuleks ja aitaks Kyriacosega suhelda. Kyriacosele meeldis selle venna viisakus ja sõbralikkus ning mõned kuud nad isegi uurisid koos Piiblit. Ent siis Kyriacos lõpetas uurimise.

Järgmised kolm aastat koges Georgina taas mehe vastuseisu. Kyriacos ähvardas, et kui Georgina läheb ristimisele, jätab ta naise maha. Oma ristimispäeval palus Georgina kogu südamest Jehoovat, et mees ei läheks tema juurest ära. Kui aga tunnistajad kohale jõudsid, et Georgina kokkutulekule sõidutada, ütles Kyriacos neile: „Minge teie ees. Me tuleme oma autoga järgi.” Kyriacos kuulas kogu ennelõunast programmi ja nägi ka oma naise ristimist!

Seejärel Kyriacose vastuseis nõrgenes ja ta tegi oma elus tasapisi suuri muudatusi. Peaaegu 40 aastat pärast oma esimest kohtumist Jehoova tunnistajatega, nägi Georgina, kuidas ta abikaasa lasi end ristida! Mis aitas Kyriacosel selleni jõuda? Ta ütleb: „Mulle väga meeldis see, et Georgina oli nii otsusekindel.” Georgina sõnab: „Ehkki mu abikaasa oli algul vastu, polnud mul mõtteski Jehoova teenimist lõpetada. Kõik need aastad palvetasin ma Jehoova poole ega kaotanud kunagi lootust.”

Oma abikaasat saad aidata ka nii, kui arendad enda juures kristlikke omadusi. Peetrus ütles abielunaistele: „Alluge oma meestele, et ka need, kes ei kuuletu sõnale, võidetaks usule ilma sõnadeta, naiste käitumisega” (1. Peetr. 3:1). Christine elas selle nõuande järgi, kuid möödus palju aastaid, enne kui ta abikaasa John tõe vastu võttis. Kui naine üle 20 aasta tagasi tunnistajaks sai, ei tundnud tema mees mingit vajadust Jumala järele. John ei tahtnud religiooniga üldse tegemist teha, kuid ta märkas, et Christine’i jaoks on tema vastleitud usk väga tähtis. „Ma nägin, et see tegi ta õnnelikuks,” ütleb John. „Christine arendas endas meelekindlust ja see oli mulle suureks abiks paljudes keerulistes olukordades.”

Christine ei surunud kunagi oma usku mehele peale. John meenutab: „Christine mõistis kohe alguses, et mind on parem rahule jätta. Ta oli kannatlik ja lasi mul õppida omas tempos ja omal viisil.” Kui Christine leidis ajakirjadest „Vahitorn” või „Ärgake!” mõne artikli, mis võis tema arvates Johnile huvi pakkuda, näiteks midagi teaduse või looduse teemal, siis juhtis ta sellele tema tähelepanu, öeldes: „Ma arvan, et sulle meeldiks seda lugeda.”

Aja möödudes jäi John pensionile ja hakkas tegelema aiatööga. Nüüd oli tal rohkem aega, et mõtiskleda sügavate eluliste küsimuste üle. Ta mõtles näiteks: „Kas me oleme olemas lihtsalt mingi rea juhuste tõttu või on meid siiski loodud kindlal eesmärgil?” Ühel päeval küsis üks vend vestluse käigus Johnilt: „Mis sa arvad, kui hakkaks koos Piiblit uurima?” Kuna Johnil oli tekkinud usk Jumalasse, nõustus ta selle pakkumisega.

Kui tähtis oli küll see, et Christine ei kaotanud kunagi lootust! Pärast seda, kui ta oli 20 aastat palvetanud, et John võtaks tõe vastu, läkski mees ristimisele. Nüüd teenivad nad Jehoovat üheskoos. John ütleb: „On kaks asja, mis mulle suurt mõju avaldasid — tunnistajate lahkus ja sõbralikkus. Ja kui oled abielus Jehoova tunnistajaga, siis on sul truu, usaldusväärne ja hooliv abikaasa.” Christine rakendas ellu 1. Peetruse 3:1 nõuannet ja sellel oli hea tulemus!

Mida öelda piibliõpilaste kohta, kes ühel või teisel põhjusel oma esialgse huvi kaotavad? Kuningas Saalomon kirjutas: „Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtlaselt head!” (Kog. 11:6). Mõnikord läheb aastaid, enne kui tõeseemned idanema hakkavad. Kuid inimene võib lõpuks ikkagi mõista, kui tähtsad on lähedased suhted Jumalaga (Jaak. 4:8). Tõepoolest, ühel päeval võid saada meeldiva üllatuse osaliseks.

Võtame näiteks Alice’i, kes kolis Indiast Inglismaale. Aastal 1974 hakkas ta Piiblit uurima. Tema emakeel oli hindi, kuid ta tahtis parandada oma inglise keele oskust. Alice uuris mõned aastad ja käis vahel ka ingliskeelsetel koosolekutel. Ta küll mõistis, et see, mida ta õpib, on tõde, kuid suhtus sellesse nagu hobisse. Pealegi oli tema jaoks tähtis raha ja ta armastas pidudel käia. Lõpuks otsustas ta Piibli uurimisest loobuda.

Möödus umbes 30 aastat. Ootamatult sai Stella, kes oli Alice’iga uurinud, temalt kirja. Selles oli öeldud: „Kindlasti on sul hea meel kuulda, et sinu piibliõpilane, kellega sa 1974. aastal uurima hakkasid, lasi nüüd viimasel konvendil end ristida. Sul on olnud minu elus väga tähtis koht. Sina istutasid minu südamesse tõeseemne, ja ehkki ma polnud tol ajal valmis end Jumalale pühendama, hoidsin ma seda seemet oma südames.”

Mis oli juhtunud? Alice meenutab, et pärast oma abikaasa surma aastal 1997, oli ta suures masenduses. Ta palvetas Jumala poole. Kümme minutit hiljem olid tema ukse taga pandžabi keelt kõnelevad tunnistajad, kes jätsid talle traktaadi „Mis lootus on surnud omastel?” Alice tundis, et see on vastus tema palvele, ja ta otsustas Jehoova tunnistajatega uuesti suhtlema hakata. Kust neid aga leida? Vanast märkmikust otsis ta üles pandžabikeelse koguduse aadressi, mille Stella oli talle kunagi andnud. Alice läks kuningriigisaali, kus pandžabi vennad ja õed ta südamlikult vastu võtsid. „Sealt ära minnes oli mul südames hea tunne ja see leevendas mu kaotusvalu,” ütleb Alice.

Ta hakkas korrapäraselt koosolekutel käima, alustas uuesti Piibli uurimist ning õppis pandžabi keeles soravalt lugema ja rääkima. Aastal 2003 ta ristiti. Oma kirja Stellale lõpetas ta nõnda: „Tänan sind nii väga, et istutasid selle tõeseemne 29 aastat tagasi ja olid mulle heaks eeskujuks.”

„Tänan sind nii väga, et istutasid selle tõeseemne 29 aastat tagasi ja olid mulle heaks eeskujuks.” (Alice)

Mida on neis kogemustes õpetlikku? Võib minna oodatust kauem aega, ent kui inimesel on vaimsed vajadused ning ta on siiras ja alandlik, siis laseb Jehoova tõel tema südames juurduda. Tuleta meelde, et Jeesus ütles oma näites: „Seeme tärkab ja sirgub, ilma et ta [külvaja] teaks, kuidas. Maa kannab vilja iseenesest ja see toimub järk-järgult: esmalt on oras, siis pea, lõpuks valmis terad viljapeas” (Mark. 4:27, 28). Kasvamine toimub tasapisi ja iseenesest. Üldjuhul ei pruugi kuulutaja teada, kuidas see aset leiab. Seepärast külva usinalt edasi, siis saad ka rikkalikult lõigata.

Samuti ära unusta palve jõudu. Georgina ja Christine esitasid Jehoovale palju palveid. Kui oled püsiv palves ega kaota kunagi lootust, siis pikapeale sa nii-öelda leiad taas leiva, mille sa vee peale viskasid (Rooml. 12:12; Kog. 11:1).