Kristlik külalislahkus lõhenenud maailmas
„Sellepärast oleme kohustatud võtma niisuguseid inimesi külalislahkelt vastu, et saaksime kaastöölisteks tões.” (3. JOHANNESE 8, NW)
1. Milliseid kõige ihaldusväärsemaid ande on Looja inimestele andnud?
„INIMESEL ei ole muud paremat päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla; see saatku teda ta vaevas tema elupäevil, mis Jumal temale annab päikese all!” (Koguja 8:15). Nende sõnadega ütleb vanaaja heebrea koguja, et Jehoova Jumal mitte üksnes ei taha, et tema inimloodu oleks rõõmus ja õnnelik, vaid ta teeb selle ka võimalikuks. Näib, et kogu inimajaloo kestel on kõikjal olnud inimeste ühiseks sooviks lõbutseda ja mõnusalt aega veeta.
2. a) Kuidas on inimesed väärtarvitanud seda, mis Jehoova on neile eesmärgiks seadnud? b) Mis on selle tagajärg?
2 Praegu me elame hedonistlikus ühiskonnas, kus inimesed on hõivatud naudingute ja lõbustuste taotlemisega. Nagu Piibel ennustas, on enamikust inimestest saanud „enesearmastajad, .. rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad” (2. Timoteosele 3:1—4). Muidugi on see Jehoova Jumala eesmärgi jäme moonutus. Kui lõbustuste taotlemisest saab omaette eesmärk ja enda soovide täitmisest ainus siht, ei leia inimene tõelist rahuldust ning ’kõigest saab tühi töö ja vaimu närimine’ (Koguja 1:14; 2:11). Selle tõttu on maailm täis üksildasi ja frustratsioonis inimesi, mis viib omakorda paljude ühiskonnaprobleemideni (Õpetussõnad 18:1). Inimesed hakkavad üksteist kahtlustama ning tekivad lõhed rassilisel, etnilisel, ühiskondlikul ja majanduslikul pinnal.
3. Kuidas me võime leida tõelist rõõmu ja rahuldust?
3 Kui teistsugune oleks olukord, kui inimesed jäljendaksid teistega tegeldes Jehoovat — olles lahked, heldekäelised, külalislahked! Ta on selgelt näidanud, et tõelist õnne ei saavutata, kui püütakse rahuldada omaenda soove. Võtmeks on hoopis see: „Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35). Leidmaks tõelist rõõmu ja rahuldust peame ületama tõkked ja lõhed, mis võivad meid selles takistada. Samuti peame arendama lähedasi suhteid nendega, kes teenivad koos meiega Jehoovat. On väga oluline järgida nõuannet: „Sellepärast oleme kohustatud võtma niisuguseid inimesi külalislahkelt vastu, et saaksime kaastöölisteks tões” (3. Johannese 8, NW). Väärilistele isikutele külalislahkuse osutamine nii suurel määral, kui meie olud võimaldavad, toob tulu kahel viisil — kasu saavad nii andjad kui saajad. Aga kes on need väärilised, keda me peaksime ’külalislahkelt vastu võtma’?
’Hoolitsege vaestelaste ja lesknaiste eest’
4. Millist muutust perekonnasuhetes võib näha isegi mõnede Jehoova rahva liikmete puhul?
4 Püsivad perekonnad ja õnnelikud abielud on tänapäeval haruldus. Kuna ülemaailmselt tõuseb lahutumus ja kasvab vallasemade arv, on traditsiooniline perekond põhjalikult muutunud. Seetõttu pärinevad paljud, kes on viimastel aastatel saanud Jehoova tunnistajateks, purunenud perekondadest. Nad on abikaasast kas lahutatud või eraldi või siis elavad üksikvanemaga peres. Ning nagu Jeesus ennustas, on tema õpetatud tõde põhjustanud lõhesid paljudes perekondades (Matteuse 10:34—37; Luuka 12:51—53).
5. Mis võib Jeesuse sõnade kohaselt olla julgustuse allikaks neile, kes elavad lõhenenud perekonnas?
5 Meil on väga südantsoojendav näha, kuidas uued huvitatud võtavad kindla seisukoha tõe poolel, ning me lohutame neid sageli Jeesuse julgustava tõotusega: „Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes maja või vennad või õed või ema või isa või naise [„lapsed”, UT] või põllud on maha jätnud minu ja armuõpetuse pärast ega saaks sajakordselt nüüd sellel ajal maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde keset tagakiusamisi ja tulevases maailmaajastus igavest elu!” (Markuse 10:29, 30).
6. Kuidas me võime saada ’vendadeks, õdedeks, emadeks ja lasteks’ meie keskel olevatele „vaestelelastele ja lesknaistele”?
6 Aga kes on need „vennad ja õed ja emad ja lapsed”? Kui inimene näeb kuningriigisaalis arvukalt inimesi — tihti sadat või enamatki —, kes nimetavad üksteist vendadeks ja õdedeks, ei pane ainuüksi see teda automaatselt tundma, et need on tema vennad, õed, emad ja lapsed. Mõtle sellele: jünger Jakoobus tuletab meile meelde, et kui tahame Jehoovat Talle meelepärasel viisil kummardada, peame ’hoolitsema vaestelaste ja lesknaiste eest nende viletsuses ja hoidma ennast maailmast reostamatuna’ (Jakoobuse 1:27). See tähendab, et me ei tohi lubada ilmalikel hoiakutel, nagu majanduslik uhkus ja klassieelistus, sulgeda kaastundeust selliste „vaestelaste ja lesknaiste” eest. Me peame hoopis omal algatusel pakkuma neile enda seltsi ja külalislahkust.
7. a) Millise tähtsa eesmärgiga me peaksime olema „vaestelaste ja lesknaiste” vastu külalislahked? b) Kellel samuti on ehk võimalik kristlikku külalislahkust ilmutada?
7 Ilmutada „vaestelaste ja lesknaiste” vastu külalislahkust ei tähenda alati seda, et peame andma neile kõik selle, mis neil ehk materiaalselt puudub. Üksikvanemaga ja religioosselt lõhenenud perekonnad ei pruugi olla rahalises kitsikuses. Kuid ülesehitav seltsing, pereõhkkond, eri vanusest inimeste kaaslus ning heade vaimsete asjade jagamine — need on elu väärtuslikud küljed. Niisiis, kuna tähtis pole sündmuse suurejoonelisus, vaid armastuse ja ühtsuse vaim, on tõesti tore, et mõnikord saavad isegi „vaesedlapsed ja lesknaised” kaaskristlastele külalislahkust osutada! (Võrdle 1. Kuningate 17:8—16.)
Kas meie seas on välismaalasi?
8. Millist muutust võib näha paljudes Jehoova tunnistajate kogudustes?
8 Me elame ajal, mil rahvastik massiliselt liigub. „Üle kogu maailma elab rohkem kui 100 miljonit inimest maades, mille kodanikud nad ei ole, ning 23 miljonit on omaenda kodumaal kodust välja aetud,” ütleb ajakiri „World Press Review”. Otseselt selle tulemusena on paljude piirkondade, eriti just suuremate linnade Jehoova rahva kogudustes, kuhu kunagi kuulusid enamjaolt ühe rassi ja rahvuse esindajad, inimesi nüüd mitmest maailma osast. Võib-olla on ka sinu kodukohas nii. Kuidas me siis peaksime suhtuma „muulastesse” ja „välismaalastesse”, nagu maailmas võidakse nimetada neid, kelle keel, kombed ja elustiil meie omast ehk erineb?
9. Milline tõsine püünis varitseb meid seoses suhtumisega „muulastesse” ja „välismaalastesse”, kes kristlikku kogudusse tulevad?
9 Lihtsalt öelduna ei tohi me lubada kalduvusel võõraid karta või mitte sallida panna meid tundma, et me väärime eesõigust tunda tõde millegipärast rohkem kui need, kes on pärit võõralt või niinimetatud paganlikult maalt; samuti ei peaks me tundma, justkui poleks nendel uustulnukatel õigust kasutada kuningriigisaali või muid valdusi. Apostel Paulus pidi meenutama mõnedele esimese sajandi juudi kristlastele, kellel olid sellised vaated, et tegelikult ei ole keegi mingit eesõigust väärt; Jumala ärateenimata headus on see, tänu millele on üldse kellelgi võimalik pääste saada (Roomlastele 3:9—12, 23, 24). Me peaksime rõõmustama, et Jumala ärateenimata headusest saavad nüüd osa väga paljud inimesed, kellel mingil põhjusel polnud enne võimalust head sõnumit kuulda (1. Timoteosele 2:4). Kuidas me saame näidata, et meie armastus nende vastu on tõeline?
10. Kuidas me saame näidata, et oleme meie seas olevate „välismaalaste” vastu tõeliselt külalislahked?
10 Me saame järgida Pauluse manitsust: „Võtke vastu üksteist, nõnda nagu ka Kristus teid on vastu võtnud Jumala austuseks” (Roomlastele 15:7). Teades, et teistsuguse päritolumaa ja taustaga inimesed on tihti ebasoodsamas olukorras kui meie, peaksime osutama neile lahkust ja hoolt, kui see on meie võimuses. Me peaksime võtma nad teretulnuna enda sekka, kohtlema neist igaüht „nagu päriselanikku” ja ’armastama teda nagu iseennast’ (3. Moosese 19:34). See ei tarvitse olla kerge, kuid meil on edu, kui peame meeles nõuannet: „Ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine” (Roomlastele 12:2).
Jaga pühadega
11., 12. Millist erilist tähelepanu pöörati mõningatele Jehoova sulastele a) vanaaja Iisraelis b) esimesel sajandil?
11 Nende hulgas, kes tõesti väärivad meie tähelepanu ja külalislahkust, on küpsed kristlased, kes meie vaimse heaolu nimel tublisti töötavad. Vanaaja Iisraelis tegi Jehoova erilisi korraldusi preestrite ja leviitide heaks (4. Moosese 18:25—29). Esimesel sajandil kutsuti ka kristlasi üles hoolitsema nende eest, kes teenivad neid mõnel erilisel ametikohal. Piiblikoht 3. Johannese 5—8 annab meile ettekujutuse sellest, milline lähedane armastuse side oli algkristlaste vahel.
12 Eakas apostel Johannes hindas kõrgelt lahkust ja külalislahkust, mida Gaajus oli osutanud mõningatele reisivatele vendadele, kes olid saadetud kogudust külastama. Kõik need vennad — kaasa arvatud Demeetrios, kes tõenäoliselt oli epistli tooja — olid Gaajusele varem võõrad ehk tundmatud. Kuid neid võeti külalislahkelt vastu, sest ’Jumala nime pärast olid nad läinud välja’. Johannes ütleb selle kohta niiviisi: „Sellepärast oleme kohustatud võtma niisuguseid inimesi külalislahkelt vastu, et saaksime kaastöölisteks tões” (NW) (3. Johannese 1, 7, 8).
13. Kes meie seast tänapäeval eriti väärivad seda, et neid ’külalislahkelt vastu võetaks’?
13 Tänapäeval on Jehoova organisatsioonis palju neid, kes ennast kogu vennaskonna kasuks jõuküllaselt pingutavad. Nende hulgas on reisivad ülevaatajad, kes nädal nädala järel pühendavad aega ja energiat koguduste ülesehitamisele; misjonärid, kes on nõus lahkuma sugulaste ja sõprade juurest, et välismaale kuulutama minna; need, kes teenivad vabatahtlikult Beeteli kodudes või harubüroodes, toetamaks ülemaailmset kuulutustööd; pioneerteenijad, kes pühendavad suure osa aega ja energiat põlluteenistusele. Kõik nad töötavad tublisti mitte isikliku au või kasu pärast, vaid armastusest kristliku vennaskonna ja Jehoova vastu. Nad on väärt seda, et me jäljendaksime nende kogu hingest tulevat andumust ja ’võtaksime neid külalislahkelt vastu’.
14. a) Mis mõttes me saame paremateks kristlasteks, kui osutame ustavatele külalislahkust? b) Miks ütles Jeesus, et Maarja valis „hea osa”?
14 Apostel Johannes osutas, et kui ’võtame niisuguseid inimesi külalislahkelt vastu’, siis ’saame kaastöölisteks tões’. Mõnes mõttes saame selle tulemusena paremateks kristlasteks. See on nii, kuna kristlike tegude hulka kuulub heategemine kaasusklikele (Õpetussõnad 3:27, 28; 1. Johannese 3:18). See toob tasu veel teiselgi viisil. Kui Maarja ja Marta Jeesuse oma kodus vastu võtsid, tahtis Marta olla hea võõrustaja, valmistades Jeesusele „paljusid asju”. Maarja osutas külalislahkust teistsugusel moel. Ta „istus Issanda jalge ees ja kuulas tema kõnet” ning sai Jeesuselt kiita, et ta on valinud „hea osa” (Luuka 10:38—42). Vestlused ja arutlused nendega, kellel on aastatepikkusi kogemusi, on tihti selliste inimeste seltsis veedetud õhtu kõrgpunktideks (Roomlastele 1:11, 12).
Erilistel sündmustel
15. Millised erilised sündmused võivad olla Jehoova rahvale rõõmuajaks?
15 Kuigi tõelised kristlased ei järgi populaarseid tavasid ega tähista ilmalikke tähtpäevi ja pühasid, tulevad nad siiski vahetevahel kokku, et üheskoos meeldivalt aega veeta. Näiteks Jeesus viibis Kaanas pulmapeol ning andis sündmusele omalt poolt rõõmu juurde, tehes seal oma esimese imeteo (Johannese 2:1—11). Ka tänapäeval peab Jehoova rahvas rõõmsaid koosviibimisi samalaadsete eriliste sündmuste puhul ning kohane pidutsemine ja lõbustused annavad taolistel juhtudel palju juurde. Aga mis on kohane?
16. Milliseid juhendeid meil on õige käitumise kohta ka erilisteks sündmusteks?
16 Piibli uurimise kaudu saame teada, milline käitumisviis on kristlastele kohane, ning me käitume sedasi kogu aeg (Roomlastele 13:12—14; Galaatlastele 5:19—21; Efeslastele 5:3—5). Seltskondlikud koosviibimised kas abiellumise puhul või muul põhjusel ei anna meile luba eirata kristlikke mõõdupuid ega teha midagi sellist, mida me harilikult ei teeks; samuti pole me kohustatud järgima kõiki oma maa kombeid. Paljud nendest kommetest põhinevad valereligioonil või ebausul või on seotud kristlastele selgelt vastuvõetamatu käitumisega (1. Peetruse 4:3, 4).
17. a) Millised asjaolud näitavad, et pulmapidu Kaanas oli hästi organiseeritud ja korraliku järelevalve all? b) Mis näitab, et Jeesus kiitis selle sündmuse heaks?
17 Lugedes teksti Johannese 2:1—11, pole raske näha, et seal kirjeldatud sündmus oli suursugune ning kohal viibis üsna palju külalisi. Ent Jeesus ja tema jüngrid olid „kutsutud” külalised; nad ei astunud lihtsalt niisama sisse, kuigi vähemalt mõned neist olid tõenäoliselt võõrustaja sugulased. Nagu me märkame, olid seal nii „teenijad” kui ka „pidukorraldaja”, kes andis juhendeid selle kohta, mida serveerida või teha. Kõik see näitab, et sündmus oli hästi organiseeritud ning korraliku järelevalve all. Jutustuse lõpus öeldakse, et sellega, mis Jeesus tegi, ta „ilmutas oma au”. Kas oleks ta otsustanud teha seda juhul, kui see sündmus olnuks lärmakas ja metsik pidu? Kahtlemata mitte.
18. Mille üle peab tõsiselt mõtlema seoses mistahes seltskondliku üritusega?
18 Kuidas siis on mistahes erilise sündmusega, kus meil tuleb ehk olla võõrustaja? Me tahame pidada meeles, et eesmärk, miks me teisi külalislahkelt vastu võtame, on see, et me kõik võiksime saada „kaastöölisteks tões”. Seega pole küllalt, kui sedeldame ürituse „tunnistajate” koosviibimiseks. Võiks küsida, kas see ka tegelikult annab tunnistust sellest, kes me oleme ja mida me usume. Me ei peaks kunagi suhtuma sellistesse sündmustesse kui võimalustesse näha, kui kaugele me võime maailma toimimisviiside jäljendamises minna, keelamata endale „lihahimu, silmahimu ja elukõrkust” (1. Johannese 2:15, 16). Selle asemel peavad taolised sündmused meie kui Jehoova tunnistajate rolli õigesti peegeldama ning me peaksime olema veendunud, et see, mis me teeme, toob ülistust ja au Jehoovale (Matteuse 5:16; 1. Korintlastele 10:31—33).
’Olge külalislahked ilma nurisemata’
19. Miks meil on tarvis olla „külalislahked üksteise vastu ilma nurisemata”?
19 Kuna maailma olukorrad pidevalt halvenevad ja lõhed inimeste vahel üha suurenevad, peame tegema kõik, mis suudame, et tugevdada tõeliste kristlaste vahelist lähedast sidet (Koloslastele 3:14). Sellepärast, nagu Peetrus õhutas, peab meil olema „tugev armastus üksteise vastu” (NW). Seejärel lisas ta praktilise soovituse: „Olge külalislahked üksteise vastu ilma nurisemata” (1. Peetruse 4:7—9). Kas me osutame vendadele meeleldi omaalgatuslikult külalislahkust ning pingutame, et olla lahke ja abistav? Või kas me nuriseme, kui selline võimalus avaneb? Sel juhul me ei saa tunda rõõmu, mis meil võiks olla, ning jääme ilma ka õnnest — tasust, mida toob heategemine (Õpetussõnad 3:27; Apostlite teod 20:35).
20. Millised õnnistused meid ootavad, kui teeme endale harjumuseks olla tänapäeva lõhenenud maailmas külalislahked?
20 Kui teeme kaaskristlastega tihedalt koostööd ning oleme üksteise vastu lahked ja külalislahked, saame lõputul hulgal õnnistusi (Matteuse 10:40—42). Sellistele inimestele on Jehoova tõotanud, et ta „laotab oma telgi nende üle. Neil ei ole siis enam nälga ega janu”. Olla Jehoova telgis tähendab saada tema kaitse ja külalislahkuse osaliseks (Ilmutuse 7:15, 16; Jesaja 25:6). Jah, otse meie ees on väljavaade nautida Jehoova külalislahkust igavesti (Laul 27:4; 61:4, 5).
Kas sa oskad selgitada?
◻ Mida me ei tohi jätta kahe silma vahele, kui tahame tõelist rõõmu ja rahuldust leida?
◻ Kes on „vaesedlapsed ja lesknaised” ning kuidas me peaksime nende eest ’hoolitsema’?
◻ Kuidas me peaksime suhtuma meie seas olevatesse „muulastesse” ja „välismaalastesse”?
◻ Kes väärivad tänapäeval erilist tähelepanu?
◻ Kuidas peaksid erilised sündmused peegeldama tõelist külalislahkuse vaimu?
[Pildid lk 16, 17]
Pidulikel sündmustel saame olla külalislahked välismaalaste, isata laste, täisaegsete teenijate ja teiste külaliste vastu