Lugejate küsimusi
Mida räägib Piibel kurjategijate karistamisest kõrgeima karistusmäära surmanuhtlusega?
On arusaadav, et meil kõigil võib selles suhtes olla oma arvamus, mis põhineb elukogemustel ja -olukordadel. Kuid Jehoova tunnistajatena me peaksime üritama viia oma arvamuse kooskõlla sellega, kuidas Jumal suhtub surmanuhtlusse, ja samal ajal jääma erapooletuks poliitiliste seisukohtade suhtes, mis paljudel selles küsimuses on.
Lühidalt öeldes ei osuta Jumal oma kirjapandud Sõnas sellele, et surmanuhtlus on väär.
Inimajaloo alguses väljendas Jehoova oma mõtteid seoses selle küsimusega, nagu me võime lugeda 1. Moosese raamatu 9. peatükist. See puudutas Noad ja tema peret, kes sai kogu inimpere esivanemateks. Kui nad laevast välja tulid, ütles Jumal, et nad võivad süüa loomi — enne söömist tuli need tappa ja verest tühjaks lasta. Seejärel, 1. Moosese 9:5, 6, ütles Jumal: „Teie eneste verd ma nõuan taga: ma nõuan seda kõigilt loomadelt, ja ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge! Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi!” Seega andis Jehoova õiguse karistada mõrvareid surmanuhtlusega.
Ajal, mil Jumal tegeles iisraellastega kui oma rahvaga, karistati surmaga mitmete muudegi Jumala seadusest raskete üleastumiste eest. Me võime lugeda 4. Moosese 15:30 järgmise üldise nõude: „Hing, kes midagi teeb meelega, olgu pärismaalane või võõras, pilkab Jehoovat; see hing hävitatagu oma rahva seast.”
Aga milliseks kujunes olukord pärast seda, kui rajati kristlik kogudus? Me teame, et Jehoova andis inimvalitsustele loa eksisteerida ja nimetas neid kõrgemateks võimudeks. Tegelikult öeldakse Piiblis pärast seda, kui kristlasi innustatakse sellistele valitsusvõimudele alluma, et viimased on otsekui „Jumala teener sinu heaks; aga kui sa kurja teed, karda, sest ta ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb” (Roomlastele 13:1—4).
Kas see tähendab seda, et valitsustel on õigus võtta koguni elu neilt, kes sooritavad raskeid kuritegusid? Jah, me võime sellisele järeldusele jõuda 1. Peetruse 4:15 toodud sõnade põhjal. Selles tekstis manitseb apostel oma vendi: „Ärgu siis keegi teist kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või salakaebajana.” Kas panid tähele sõnu „ärgu siis keegi teist kannatagu mõrtsukana”? Peetrus ei arvanud, et valitsustel pole õigust lasta mõrvaril oma kuriteo pärast kannatada. Vastupidi, ta näitas hoopis, et mõrvarit on õigus ka kohaselt karistada. Kas see võiks tähendada ka surmanuhtlust?
Jah võiks. See selgub Pauluse sõnadest, mis on kirjas Apostlite tegude 25. peatükis. Juudid süüdistasid Paulust nende Seadusest üleastumises. Sõjapealik, kes saatis oma vangi Pauluse Rooma maavalitseja ette, teatas, nagu see on kirjas Apostlite teod 23:29: „Leidsin, et ta peale kaevati nende käsuõpetusse puutuvate vaidluste pärast; aga ükski kaebus ei olnud niisugune, mis oleks olnud surma või vangistust väärt.” (Meie kursiiv.) Kaks aastat hiljem viidi Paulus maavalitseja Festuse ette. Apostlite teod 25:8 me loeme: „Paulus kaitses ennast, öeldes: „Ei ma ole kuidagi viisi eksinud ei juutide käsu ega pühakoja vastu ega keisri vastu!”” Kuid pane nüüd tähele, mida ta ütleb karistuse, koguni surmanuhtluse kohta. Apostlite teod 25:10, 11 võime lugeda:
„Paulus ütles: „Ma seisan keisri kohtujärje ees, kus mu üle peab kohut mõistetama; juutidele ei ole ma teinud ühtki ülekohut, nõnda nagu sa väga hästi tead. Sest kui ma midagi ülekohut olen teinud ja seda, mis on surma väärt, siis ma ei tõrgu suremast; aga kui selles, milles need mind süüdistavad, ei ole mitte midagi, siis ei või ükski mind nende kätte anda; mina nõuan keisri kohut!”” (Meie kursiiv.)
Paulus, kes seisis seadusliku võimukandja ees, tunnustas, et keisril on õigus kurjategijaid karistada, koguni hukata. Kui apostel oleks süüdi olnud, poleks ta karistuse vastu protesteerinud. Ka ei öelnud ta, et keiser võiks surmanuhtlusega karistada vaid mõrvareid.
On selge, et Rooma kohtusüsteem polnud täiuslik, ja seda pole inimeste kohtusüsteemid ka tänapäeval. Nii tol ajal kui ka tänapäeval on juhtunud seda, et süütuid inimesi on mõistetud süüdi ja karistatud. Koguni Pilaatus ütles Jeesuse kohta: „Ma pole temast leidnud ühtki surmasüüd. Sellepärast ma karistan teda ja lasen ta vabaks!” Jah, kuigi too valitsuse võimukandja tunnistas, et Jeesusel ei lasu süüd, hukati see süütu mees (Luuka 23:22—25).
Seesugune ebaõiglus ei pannud Paulust ega Peetrust arvama, et surmanuhtlus on täiesti kõlblusevastane. Vastupidi, Jumala seisukoht on selline, et niikaua, kui eksisteerivad keisri kõrgemad võimud, ’kannavad nad mõõka, et nuhelda neid, kes kurja teevad’. See tähendab mõõga kasutamist ka selleks, et surmanuhtlust täide viia. Ent kui tõstatatakse vaidlusi põhjustav küsimus seoses sellega, kas mõni selle maailma valitsus peaks kasutama oma õigust hukata mõrvarid või mitte, on tõelised kristlased hoolikad, et jääda erapooletuks. Vastupidiselt ristiusu vaimulikele hoiduvad nad mistahes selleteemalisest vaidlusest.