Jehoova armastavat hoolitsust on näha kristlikus koguduses. Jeesus Kristus kui koguduse Pea käsib kogudusevanematel tema karja eest hoolt kanda (Johannese 21:15–17). Ülevaataja kohta käiv kreeka sõna tuleneb tegusõnavormist „hoolega valvama”. Kogudusevanematele juhendeid jagav Peetrus toob välja, mil moel seda teha: „Hoidke teile hoida antud Jumala karja mitte sundusest, vaid vabast tahtest Jumala meele järgi, mitte alatu kasu tõttu, vaid innust, mitte isandaina valitsedes kogudusi kui liisuosi, vaid olles karjale eeskujuks” (1. Peetruse 5:2, 3).

Kuid Peetruse eeltoodud sõnad hoiatavad ka ohu eest, et kogudusevanemad võivad hakata kogudust ’isandaina valitsema’. Üheks sammuks selles suunas on see, kui kogudusevanem kehtestab tarbetuid reegleid. Lähtudes sügavast kohusetundest karja kaitsta, võib kogudusevanem minna liiga kaugele. Ühe Aasiamaa koguduses seadsid kogudusevanemad sisse reeglid, kuidas inimesed peaksid üksteist kuningriigisaalis tervitama – kes näiteks peaks rääkima esimesena –, uskudes, et nende reeglite järgimine tagab koguduses rahu. Kas need kogudusevanemad jäljendasid Jehoova hoolitsust oma rahva eest, kuigi nad vaieldamatult lähtusid headest ajenditest? Kui tähelepanuväärselt kajastavad apostel Pauluse meelelaadi tema sõnad: „Ei mitte, et me tahame olla valitsejad teie usu üle, vaid me oleme teie rõõmu kaastegelased; sest teie püsite usus” (2. Korintlastele 1:24). Jehoova usaldab oma rahvast.