„Kristliku elu ja teenistuse” koosoleku allikmaterjal

6.–12. MAI

AARDEID JUMALA SÕNAST | 2. KORINTLASTELE 4–6

„Me ei anna alla”

it-1, lk 724–725

Vastupidavus

Samuti on tähtis mitte kaotada silmist oma kristlikku lootust elada igavesti ilma patuta. Isegi surm tagakiusajate käe läbi ei tühista seda lootust. (Ro 5:4, 5; 1Te 1:3; Ilm 2:10.) Praegused kannatused on tühised, võrreldes ajaga, kui see suurepärane lootus teoks saab. (Ro 8:18–25.) Igavese elu kõrval on mistahes kannatus, kui ränk see ka ei tunduks, „hetkeline ja kerge”. (2Ko 4:16–18.) Pidades meeles, et praegused katsumused on ajutised, ja hoides tugevalt kinni kristlikust lootusest, ei lange kristlane meeleheitesse ning jääb Jumal Jehoovale ustavaks.

20.–26. MAI

AARDEID JUMALA SÕNAST | 2. KORINTLASTELE 11–13

Otsi vaimseid vääriskive

it-2, lk 177

Suudlus

„Püha suudlus”. Algkristlased tervitasid üksteist „püha suudlusega” (Ro 16:16; 1Ko 16:20; 2Ko 13:12; 1Te 5:26) või „armastuse suudlusega” (1Pe 5:14); ilmselt tervitasid niimoodi üksteist samast soost inimesed. Arvatavasti võtsid kristlased selle tava üle muistsest heebrea kombest tervitada üksteist suudlusega. Kuigi pühakirjas sellest üksikasjalikult ei räägita, väljendasid „püha suudlus” ja „armastuse suudlus” ilmselt puhast armastust ja ühtsust, mis valitses kristlikus koguduses. (Joh 13:34, 35.)

27. MAI – 2. JUUNI

AARDEID JUMALA SÕNAST | GALAATLASTELE 1–3

„Ma rääkisin temaga otsekoheselt”

it-2, lk 587, lõik 3

Mõnda aega pärast seda läks Peetrus Süüria Antiookiasse ja suhtles sealsete mittejuutidest kristlastega. Aga kui saabusid mõned juudid Jeruusalemmast, sai inimesekartus temast võitu ning ta hoidis mittejuutidest eemale. See läks aga vastuollu vaimu juhtimisega, mille kohaselt välised erinevused ei oma Jumalale tähtsust. Isegi Barnabas lasi end eksitada. Paulus, kes pani seda tähele, manitses Peetrust julgelt ja avalikult, kuna viimase käitumine oleks ohustanud kristluse kasvu. (Ga 2:11–14.)

Otsi vaimseid vääriskive

it-1, lk 880

Galaatlastele, kiri

Pauluse hüüatus „oh, te mõistmatud galaatlased” ei tähendanud, et ta oleks pöördunud konkreetse etnilise rahvakillu gallialaste poole, kes elas Galaatia põhjaosas. (Ga 3:1.) Pigem noomis Paulus mõningaid koguduseliikmeid, kes olid lasknud end mõjutada nende keskel olevatel judaiseerijatel – juutidel, kes püüdsid kehtestada omaenda õigust Moosese seaduse alusel, mitte õigeks saamist „usu kaudu”, nagu oli sätestatud uue lepinguga. (2:15–3:14; 4:9, 10.) „Galaatia kogudustesse” (1:2), kellele Paulus kirjutas, kuulus nii juute kui ka mittejuute. Nendest viimaste seas oli nii ümberlõigatud proselüüte kui ka ümberlõikamata inimesi teiste rahvaste hulgast, kellest mõned olid kahtlemata keldi päritolu. (Ap 13:14, 43; 16:1; Ga 5:2.) Neid kõiki nimetati Galaatia kristlasteks, sest nad elasid piirkonnas, mida kutsuti Galaatiaks. Kiri tervikuna annab tunnistust sellest, et Paulus kirjutas kristlastele, kes elasid selle Rooma provintsi lõunaosas ja keda ta hästi tundis, mitte talle võhivõõrastele inimestele provintsi põhjaosas, kus ta polnud ilmselt kunagi käinud.