Kuidas sina ootad?

TÄNAPÄEVA maailmas ei ole inimestele just meeltmööda kedagi või midagi oodata. Ootamine paneb proovile nende kannatlikkuse. Ent Pühakiri innustab kristlasi, et nad õpiksid ootama. Vastandina oma kaasaegsetele teatas prohvet Miika: „Mina ootan oma pääste Jumalat” (Miika 7:7; Nutulaulud 3:26).

Mida tähendab Jehoovat oodata? Kuidas peaks kristlane Jumalat ootama? Ja kas oodata on võimalik õigesti ja valesti? Prohvet Joona kogemus 9. sajandist e.m.a annab sellekohase õppetunni.

Näide ebaõigest ootamisest

Jehoova Jumal andis Joonale ülesande minna ja kuulutada Assüüria impeeriumi pealinna Niinive elanikele. Niinivet tunti kui „veresüüga linna” oma äärmise tooruse ja julmuse pärast, mida on kinnitanud nii ajaloolased kui arheoloogid (Nahum 3:1). Algul üritas Joona ülesande täitmisest kõrvale hoida, aga Jehoova hoolitses selle eest, et prohvet lõpuks Niinivesse läks (Joona 1:3–3:2).

„Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva teed, ta hüüdis ja ütles: „Veel nelikümmend päeva ja Niinive hävitatakse!”” (Joona 3:4.) Joona kuulutustööle osutati harukordset vastukaja: „Niinive mehed uskusid temasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed” (Joona 3:5). Jehoova Jumal, kes „ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele”, säästis seetõttu linna hävingust (2. Peetruse 3:9).

Kuidas Joona sellele reageeris? Jutustus ütleb: „Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema” (Joona 4:1). Miks? Joona nähtavasti tundis, et kaotas prohvetina oma maine, kui tema hävingukuulutus kindlaksmääratud ajal ei täitunud. Ilmselt valmistas talle rohkem muret enda reputatsioon kui halastus ja teiste pääste.

Mõistagi ei läinud Joona nii kaugele, et ta oleks prohvetiameti maha pannud. Siiski jäi ta ootama, et „näha, mis linnaga juhtub”. Tõesti, temas oli tekkinud teatud laadi pahameel ja elame-näeme-hoiak. Mõistes, et asjad ei läinud nii, nagu tema seda arvanud oli, ehitas ta lehtmajakese, istus selle varju ja jäi pahuralt ootama, mis edasi saab. Jehoovale aga ei meeldinud Joona hoiak ning ta parandas armastavalt oma prohveti ekslikku mõtteviisi (Joona 4:5, 9–11).

Miks Jehoova on kannatlik

Kuigi Niinive kahetses ja linn jäeti alles, pöördus ta hiljem tagasi kurjale teele. Prohvetite Nahumi ja Sefanja kaudu ennustas Jehoova linnale hävingut. „Veresüüga linnast” rääkides kuulutas Jehoova, et ta hävitab Assüüria ja teeb Niinive lagedaks (Nahum 3:1; Sefanja 2:13). Aastal 632 e.m.a Niinive hävitati ja hävitatuks ta jäigi.

Samalaadselt lasub tänapäeva maailmal tohutu veresüü, kaugelt suurem kui muistsel Niinivel. Sel ja muudelgi põhjustel on Jehoova otsustanud hävitada praeguse kurja maailma enneolematus „suures viletsuses” (Matteuse 24:21, 22).

Siiski on Jehoova tõotatud hävingut tagasi hoidnud, et tänapäeval elavad siirad inimesed võiksid niinivelaste sarnaselt kahetseda ja armu leida. Apostel Peetrus osutas Jumala kannatlikkusele sõnadega: „Issand ei viivita tõotust täitmast, nõnda nagu mõned peavad seda viivituseks, vaid tema on pika meelega teie vastu; sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele!” (2. Peetruse 3:9, 10, 13).

Õigel viisil ootamine

Peetrus jätkab: „Kui see nüüd kõik nõnda laostub, missugused siis teie peate olema pühas elus ja jumalakartuses [„Jumalale andumuse tegudes”, UM], oodates ja igatsedes Jumala päeva tulekut” (2. Peetruse 3:11, 12). Pangem tähele, et oodates Jehoova päeva, peaksime elama „püha elu” ja tegema „Jumalale andumuse tegusid” – kohane on tegutseda, mitte tegevusetult olla.

Tõesti, õigel viisil ootamisest ilmneb täielik usk sellesse, et Jehoova päev tuleb täpselt Jehoova määratud ajal. Niisugune usk paneb elama püha elu ja tegema jumalakartlikke tegusid, millest silmapaistvaim on Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutamine. Jeesus andis kuulutustöö tegemises hea eeskuju ning ta juhendas oma võitud järelkäijaid: „Teie niuded olgu vöötatud ja küünlad põlegu! Ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat, millal ta lahkub pulmast, et kui ta tuleb ja koputab, nad kohe temale avaksid. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamast!” (Luuka 12:35–37).

Esimesel sajandil vöötasid sulased oma niuded nõnda, et kinnitasid oma rõivaste ääred vöö vahele, et oleks kergem teha pingutustnõudvat füüsilist tööd. Seega tuleb kristlastel teha häid tegusid tarmukalt ja innukalt. Kristlased peaksid võitlema iga kalduvuse vastu olla vaimses tegevuses „viitsimatud”, mis võib näiteks juhtuda, kui suunatakse oma energia lõbudele või materiaalsetele taotlustele. Selle asemel peaksid nad Jehoova suurt ja kardetavat päeva oodates olema „ikka innukad Issanda töös” (Roomlastele 12:11; 1. Korintlastele 15:58).

Oodates aktiivne

Jehoova tunnistajad on Jehoova päeva oodates püsinud aktiivsed. 2003. teenistusaastal kuulutasid nad Jehoova sõna iga päev keskmiselt 3 383 000 tundi. Mõtle vaid, üks inimene peaks rääkima järjest 386 aastat, et teha seda, mis saadeti korda ühe päevaga!

Sellegipoolest peaksime endalt küsima: „Kuidas mina ootan?” Jeesus jutustas tähendamissõna, milles ta tõi esile ustavatelt võitud kristlastelt eeldatava töökuse. Ta rääkis kolmest sulasest: „Ühele ta [isand] andis viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema jõudu mööda, ja läks võõrale maale. Kes viis talenti oli saanud, läks kohe ja kauples nendega ning saavutas teist viis lisaks. Nõndasamuti, kes oli saanud kaks, saavutas teist kaks lisaks. Aga see, kes oli saanud ühe, läks ja kaevas selle maa sisse ja peitis ära oma isanda raha. Pika aja pärast tuli nende sulaste isand tagasi ja hakkas nendega aru pidama” (Matteuse 25:15–19).

Kõik kolm sulast ootasid isanda tagasitulekut. Kahele, kes olid isandat oodates toimekad, öeldi pärast tema tulekut: „See on hea, sa hea ja ustav sulane!” Ent tegevusetult oodanud sulast koheldi hoopis teisiti. Isand ütles: „Kõlvatu sulane heitke välja kõige äärmisemasse pimedusse” (Matteuse 25:20–30).

Ehkki see tähendamissõna käib võitud kristlaste kohta, on see õpetlik meile kõigile, olgu meie lootus milline tahes. Isand, kelleks on Jeesus Kristus, eeldab, et teeme hoolsalt tööd tema teenistuses, kui ootame tema tulekut Jehoova suurel päeval. Igaühe tööd hinnates võtab ta arvesse, mis on inimesele „jõudu mööda” ja millised on tema olud. Milline rõõm on küll siis, kui ooteaeg viimaks läbi saab, kuulda Isandat ütlevat: „See on hea!”

Meie Issanda kannatlikkus tähendab päästet

Aga kui praegune maailmakorraldus on kestnud oodatust või loodetust kauem? Sellel on oma põhjus. Apostel Peetrus kirjutas: „Meie Issanda pikka meelt arvake õndsuseks [„päästeks”, P 1997]” (2. Peetruse 3:15). Jumala eesmärgi täpne tundmine ja enda suhtelise tähtsusetuse alandlik tunnistamine aitavad meil olla kannatlikud niikaua, kui Jehoova meelest on vaja selle vana maailma suhtes kannatlik olla.

Et ergutada kristlasi kannatlikud olema, tõi piiblikirjutaja Jakoobus ühe näite. Ta kirjutas: „Vaata, põllumees ootab maa kallist vilja ja on pikameelne seda oodates, kuni ta saab varajase ja hilise vihma. Olge nüüd teiegi pikameelsed, kinnitage oma südameid, sest Issanda tulemine on lähedal!” (Jakoobuse 5:7, 8).

Jehoova ei taha, et me oodates end ära kurnaksime või alla annaksime. Ta on meile andnud töö ja ta tunneb heameelt, kui oleme ooteajal usinad selles töös. Ta tahab, et oleksime nende seas, kelle kohta apostel Paulus kirjas heebrealastele lausub: „Me ihaldame seda, et te igaüks osutaksite sama indu täieliku lootuse säilitamiseks otsani; et te ei läheks loiuks, vaid järgiksite neid, kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mis on tõotatud” (Heebrealastele 6:11, 12).

Niisiis, ärgem tüdigem, vaid andku meile jõudu isiklikud suhted Jehoova Jumalaga, usk Jeesuse lunastusohvrisse ja lootus rõõmuküllasesse tulevikku uues maailmas. Nagu kaks head ja ustavat sulast Jeesuse tähendamissõnas, püüdkem meiegi olla kiitust ja tasu väärt, olles hõivatud Jumala kiitmisega otsekui laulukirjutaja, kes ütles: „Mina ootan alati ja suurendan kõike su kiidetavust!” (Laul 71:14).

[Pilt lk 21]

Joona ootas pettunult, mis Niinivega juhtub

[Pildid lk 22, 23]

Oodakem Jehoova päeva Jumalale andunult