Hoidkem kõvasti kinni oma kallist usust!
”Neile, kes on saanud niisama kalli usu kui meiegi.” (2. PEETRUSE 1:1)
1. Mille suhtes Jeesus oma apostleid ette hoiatas ning kuidas Peetrus hooples?
OMA surmale eelnenud õhtul ütles Jeesus, et kõik tema apostlid jätavad ta maha. Üks neist, nimelt Peetrus, hooples: ”Kui ka kõik sinust taganevad, ei tagane mina mitte ilmaski!” (Matteuse 26:33, meie kursiiv). Kuid Jeesus teadis, et asjalood kulgevad teisiti. Seepärast ütles ta Peetrusele tolsamal korral: ”Mina olen sinu eest palunud, et su usk ära ei lõpeks, ja kui sa pärast pöördud, siis kinnita oma vendi!” (Luuka 22:32).
2. Millest ilmnes, et Peetruse usk oli nõrk, ehkki ta ise oli oma usus vägagi kindel?
2 Peetrus, kes oli oma usku üle hinnanud, salgas Jeesuse juba samal ööl. Ta eitas kolm korda isegi seda, et ta Kristust tunneb! (Matteuse 26:69—75.) Võib arvata, et kui ta ’pöördus’, kaikusid tema Isanda sõnad ”kinnita oma vendi” selgesti ta kõrvus. See manitsus mõjutas tugevalt Peetruse ülejäänud elu, nagu tõendavad tema kaks kirja, mis on talletatud Piiblis.
Miks Peetrus oma kirjad kirjutas
3. Miks kirjutas Peetrus oma esimese kirja?
3 Umbes 30 aastat pärast Jeesuse surma kirjutas Peetrus oma esimese kirja, mille adressaatideks olid tema vennad Pontoses, Galaatias, Kapadookias, Aasias ja Bitüünias — paigus, mis nüüdisajal moodustavad Türgi põhja- ning lääneosa (1. Peetruse 1:1). Nende seas, kellele Peetrus kirjutas, oli kahtlemata juute, kusjuures on võimalik, et mõned neist olid saanud kristlasteks 33. aasta nelipühade ajal (Apostlite teod 2:1, 7—9). Kuid seal oli ka palju mittejuute, kes vastaste käe läbi kogesid tuliseid katsumusi (1. Peetruse 1:6, 7; 2:12, 19, 20; 3:13—17; 4:12—14). Niisiis kirjutas Peetrus neile vendadele, et neid julgustada. Tema eesmärk oli aidata neil saavutada oma ”usu eesmärk, hingede õndsus [”pääsemine”, UT]” (1. Peetruse 1:9; 5:8—10). Seepärast manitses ta enne hüvastijättu: ”[Kuradi] vastu seiske kindlad usus” (1. Peetruse 1:9; 5:8—10).
4. Miks kirjutas Peetrus oma teise kirja?
4 Hiljem kirjutas Peetrus neile kristlastele ka teise kirja (2. Peetruse 3:1). Miks? Sest oli olemas üks veel suuremgi oht. Usklike keskel oli moraalselt laostunud inimesi, kes püüdsid mõjutada ka teisi rüvedalt käituma ja eksitasid mõningaid! (2. Peetruse 2:1—3.) Lisaks hoiatas Peetrus ka selle eest, et tuleb pilkajaid. Esimeses kirjas oli ta kirjutanud, et ”kõigi asjade lõpp on lähedal”, ning mõningad nüüd ilmselt irvitasid säärase mõtte üle (1. Peetruse 4:7; 2. Peetruse 3:3, 4). Uurigem Peetruse teist kirja ning vaadelgem, kuidas see kinnitas vendi usus kindlaks jääma. Meie esimene artikkel käsitleb Peetruse teise kirja 1. peatükki.
Esimese peatüki eesmärk
5. Kuidas Peetrus oma lugejad probleemide arutlemiseks ette valmistab?
5 Peetrus ei hakka otsekohe tegelema tõsiste probleemidega. Ta hoopis sillutab nende probleemide arutlemiseks teed, püüdes õhutada oma lugejates hindamist kõige selle vastu, mis neile kristlasteks saades osaks on saanud. Ta meenutab neile Jumala imepäraseid tõotusi ning Piibli prohvetiennustuste usaldusväärsust. Ta teeb seda, jutustades neile, kuidas ta isiklikult nägi Jeesuse muutumist — nägemust Kuningriigi väes viibivast Kristusest (Matteuse 17:1—8; 2. Peetruse 1:3, 4, 11, 16—21).
6., 7. a) Mida me võime õppida Peetruse kirja sissejuhatusest? b) Mida meil oleks nõu andes vahel ehk otstarbekas enda kohta tunnistada?
6 Kas me võime Peetruse tehtud sissejuhatusest midagi õppida? Kas ei võeta nõuannet meelsamini kuulda siis, kui me esiteks tuletame oma kuulajatele meelde mõningaid mõtteid seoses võrratu kuningriigilootusega, mida me kõik ühtmoodi kalliks peame? Ja kuidas oleks jutustada mõnest omaenda läbielamusest? Tõenäoliselt rääkis Peetrus pärast Jeesuse surma sageli sellest, et ta oli näinud nägemust Kuningriigi auhiilguses viibivast Kristusest (Matteuse 17:9).
7 Pea meeles ka seda, et ajal, mil Peetrus kirjutas oma teise kirja, olid Matteuse evangeelium ning apostel Pauluse kiri galaatlastele tõenäoliselt juba laialdaselt levinud. Sestap võib arvata, et Peetruse kaasaegsed olid hästi kursis nii tema inimlike puuduste kui ka usutegudega (Matteuse 16:21—23; Galaatlastele 2:11—14). See ei röövinud temalt aga kõnejulgust. Arvatavasti tegi see tema kirja isegi paeluvamaks neile, kes olid teadlikud omaenda nõrkustest. Kui aitame teistel probleemidega toime tulla, kas võiks ehk olla kasu sellest, kui tunnistame neile, et meiegi teeme vigu? (Roomlastele 3:23; Galaatlastele 6:1.)
Kinnitavad tervitussõnad
8. Mis mõttes Peetrus tõenäoliselt kasutas sõna ”usk”?
8 Mõelgem nüüd Peetruse tervituse peale. Ta puudutab kohe alguses usu teemat, pöördudes lugejate poole sõnadega: ”Neile, kes on saanud niisama kalli usu kui meiegi” (2. Peetruse 1:1). Tõenäoliselt tähendab ”usk” siin ”kindlat veendumust” ning viitab kristlike vaadete ja õpetuste kogule, mida Pühakiri mõnes kohas nimetab ”tõeks” (Galaatlastele 5:7; 2. Peetruse 2:2; 2. Johannese 1). Sõna ”usk” ongi kasutatud sageli just selles tähenduses, mitte aga üldiselt kellegi/millegi usaldamise või kellelegi/millelegi lootmise tähenduses (Apostlite teod 6:7; 2. Korintlastele 13:5; Galaatlastele 6:10; Efeslastele 4:5; Juuda 3).
9. Miks võib arvata, et Peetruse tervitus läks südamesse eriti just mittejuutidele?
9 Võib arvata, et Peetruse tervitus läks südamesse eriti just mittejuutidele. Juudid ei teinud mittejuutidega mingit tegemist, koguni põlgasid neid ning eelarvamuslik hoiak mittejuutide suhtes püsis ka kristlasteks saanud juutide seas (Luuka 10:29—37; Johannese 4:9; Apostlite teod 10:28). Kuid Peetrus, olgugi et juudi soost ning pealegi Jeesuse Kristuse apostel, ütles, et tema lugejad — nii juudid kui mittejuudid — on ühesugust usku ja see usk on niisama kallis kui temagi oma.
10. Mida me võime Peetruse tervitusest õppida?
10 Mõtle, mida kasulikku me tänapäeval Peetruse tervitusest küll õppida võime. Jumal ei ole erapoolik, ta ei pea ühte rassi ega rahvust teisest paremaks (Apostlite teod 10:34, 35; 11:1, 17; 15:3—9). Nagu Jeesus õpetas, on kõik kristlased vennad ning keegi meist ei tohiks pidada ennast teistest tähtsamaks. Lisaks toonitab Peetruse tervitus ka seda, et me oleme tõesti ülemaailmne vennaskond, kellel on ”niisama kallis” usk kui Peetrusel ja teistel apostlitel (Matteuse 23:8; 1. Peetruse 5:9).
Tundmine ja Jumala tõotused
11. Milliseid tähtsaid asju Peetrus pärast tervitust rõhutab?
11 Pärast tervitussõnu kirjutab Peetrus: ”Armu ja rahu lisatagu teile rohkesti.” Kuidas armu ja rahu meile lisatakse? ”Jumala ja Jeesuse, meie Issanda tunnetuses [”täpse tundmise kaudu”, UM],” vastab Peetrus. Seejärel ta ütleb: ”Jumalik vägi [on meile] annetanud kõik, mida vajatakse eluks ja jumalakartuseks.” Kuidas me kõike seda vajalikku saame? ”Tema tunnetuse [”täpse tundmise”, UM] kaudu, kes meid on kutsunud oma au ja vooruslikkusega.” Nõnda siis rõhutab Peetrus kaks korda, et Jumalat ja tema Poega täpselt tunda on väga oluline (2. Peetruse 1:2, 3; Johannese 17:3).
12. a) Miks rõhutab Peetrus täpse tundmise tähtsust? b) Mida me peame kõigepealt tegema, et võiksime kätte saada Jumala tõotused?
12 ”Lahkõpetajad”, kelle eest Peetrus 2. peatükis hoiatab, kasutavad kristlaste eksitamiseks ”petlikke sõnu”. Nii püüavad nad meelitada kristlasi tagasi ebamoraalsele teele, kust nad on päästetud. Igaüks, kes ”Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse tunnetuse [”täpse tundmise”, UM]” läbi on sellelt teelt pääsenud, kuid laseb end sinna tagasi eksitada, kogeb kohutavaid tagajärgi (2. Peetruse 2:1—3, 20). Ilmselt seetõttu, et Peetrus kavatseb selle probleemi hiljem arutluse alla võtta, rõhutabki ta kohe oma kirja alguses, millist osa etendab täpne tundmine puhta seisundi säilitamisel Jumala ees. Peetrus märgib: ’Jumal on meile kinkinud kallid ja suurimad tõotused, et te nende läbi saaksite osa jumalikust loomust.’ Kuid saamaks kätte neid tõotusi, mis on meie usuga lahutamatult seotud, ütleb Peetrus, et kõigepealt me peame ’põgenema ära hukkumisest, mis on maailmas himude tõttu’ (2. Peetruse 1:4).
13. Millest on otsustanud nii võitud kristlased kui ”teised lambad” kõvasti kinni hoida?
13 Kuidas sina suhtud Jumala tõotustesse? Kas samamoodi nagu võitud kristlaste jäänus? Iseloomustades kokkuvõtlikult nende tundeid, kes loodavad valitseda ühes Kristusega, ütles 1991. aastal tollane Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu president ning üle 75 aasta täisajaliselt teeninud Frederick Franz järgmist: ”Me oleme püsinud kindlana kuni selle tunnini ja tahame püsida kindlana seni, kuni Jumal on tegelikult tõestanud, et ta on truu oma ”kallitele ja suurimatele tõotustele”.” Vend Franz oli lõpuni kindel Jumala tõotuses, et ülesäratamine taevasse leiab tõesti aset, ning ta hoidis enda usust kõvasti kinni kuni oma surmani 99-aastaselt (1. Korintlastele 15:42—44; Filiplastele 3:13, 14; 2. Timoteosele 2:10—12). Sarnaselt temaga hoiavad oma usust kõvasti kinni miljonid inimesed, kellel on selgelt silme ees Jumala tõotus maapealsest paradiisist, kus inimesed elavad õnnelikult igavesti. Kas ka sina oled nende seas? (Luuka 23:43; 2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:3, 4.)
Reageering Jumala tõotustele
14. Miks nimetab Peetrus vooruslikkust esimese omadusena, millega usk tuleb varustada?
14 Kas me oleme tänulikud Jumalale selle eest, mida ta on tõotanud? Kui jah, siis Peetruse sõnul peaksime seda ka välja näitama. ”Sellesama pärast” (selle pärast, et Jumal on andnud meile väga kallid tõotused) peaksime tõsiselt pingutama, olemaks tegusad. Me ei tohiks leppida üksnes sellega, et oleme usus või Piibli tõega kursis. Sellest ei piisa! Võimalik, et Peetruse päevil mõned koguduseliikmed küll rääkisid palju usust, kuid siiski langesid ebamoraalsusesse. Nende käitumine pidanuks olema vooruslik, mistõttu Peetrus ergutaski: ”Varustage oma usk vooruslikkusega” (2. Peetruse 1:5, UM; Jakoobuse 2:14—17).
15. a) Miks nimetatakse tundmist pärast vooruslikkust järgmise omadusena, millega usk tuleb varustada? b) Millised teised omadused aitavad meil oma usust kõvasti kinni hoida?
15 Maininud vooruslikkust, nimetab Peetrus veel kuut omadust, millega meil tuleks oma usk varustada. Kõik need omadused on tarvilikud, kui tahame ’seista usus’ (1. Korintlastele 16:13). Kuna ärataganejad ’väänasid kirju’ ning propageerisid ”pettust”, nimetab Peetrus järgmise ülitähtsa omadusena tundmist, öeldes: ”Vooruslikkus [varustage] tundmisega.” Ta jätkab: ”Tundmine [varustage] enesevalitsemisega, enesevalitsemine vastupidavusega, vastupidavus Jumalale andumusega, Jumalale andumus vennaliku kiindumusega, vennalik kiindumus armastusega” (2. Peetruse 1:5—7, UM; 2:12, 13; 3:16).
16. Mida toob kaasa see, kui me varustame oma usu nende omadustega, mida Peetrus nimetab, ja kuidas on lood siis, kui me seda ei tee?
16 Milliseid tulemusi toob see, kui me varustame oma usu mainitud seitsme omadusega? Peetrus vastab: ”Kui teil seda kõike on ja veel lisatakse, siis ei lase see teid olla viitsimatud ja viljatud meie Issanda Jeesuse Kristuse tunnetamises [”täpses tundmises”, UM]” (2. Peetruse 1:8). Teisest küljest ütleb Peetrus: ”Aga kellel see kõik puudub, on pime, lühinägelik, ja on unustanud puhastuse endistest pattudest” (2. Peetruse 1:9). Pane tähele, et Peetrus kasutab nüüd sõnade ”teil”, ”teid” ja ”meie” asemel väljendit ”kellel”. Ehkki mõningad on kahjuks pimedad, unustajad ja ebapuhtad, osutab Peetrus lahkesti, et ta ei pea oma lugejaid sellisteks (2. Peetruse 2:2).
Kinnituseks vendadele
17. Mis võis ajendada Peetrust esitama armastavat üleskutset toimida tema sõnade järgi?
17 Peetrus mõistab, kui kerge on eriti just uusi kristlasi petta ning võib-olla selle pärast julgustabki ta neid hellalt: ”Vennad, püüdke seda enam teha kindlaks oma kutsumine ja valik; sest kui te seda teete, siis te ei komista iialgi” (2. Peetruse 1:10; 2:18). Võitud kristlased, kes varustavad oma usu mainitud seitsme omadusega, saavad suurejoonelise autasu, nagu Peetrus ütleb: ”Nõnda avaneb teile rohkel mõõdul sissepääs meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki” (2. Peetruse 1:11). ”Teised lambad” pärivad aga igaveseks Jumala Kuningriigi maised valdused (Johannese 10:16; Matteuse 25:33, 34).
18. Miks soovib Peetrus oma vendadele ’alati meeldetuletusi’ anda?
18 Peetrus soovib siiralt, et tema vennad selle suurejoonelise autasu saaksid. Ta kirjutab: ”Sellepärast ma tahan alati teile seda meelde tuletada, ehk te küll seda teate ja olete kindlasti rajatud tõele” (2. Peetruse 1:12). Peetrus kasutab kreekakeelset sõna stē·riʹzō, mis siin on tõlgitud väljendiga ”olete kindlasti rajatud”, kuid Jeesuse varasemas manitsuses Peetrusele ”kinnita oma vendi” on antud edasi sõnaga ”kinnitama” (Luuka 22:32). Fakt, et Peetrus seda sõna kasutab, võib viidata sellele, et ta mäletab oma Issanda vägevat manitsust. Peetrus ütleb nüüd: ”Ma pean õigeks, niikaua kui ma selles ihulikus telgis [inimkehas] olen, teid meeldetuletuse kaudu virgutada, sest et ma tean, et ma varsti maha panen oma telgi” (2. Peetruse 1:13, 14).
19. Millist abi me tänapäeval vajame?
19 Ehkki Peetrus ütleb lahkesti, et tema lugejad on ”kindlasti rajatud tõele”, mõistab ta, et nende usk võib ka põhja minna nagu laev (1. Timoteosele 1:19). Kuna Peetrus teab, et ta varsti sureb, kinnitab ta oma vendi mõtetega, mida nad võivad vaimselt tugevana püsimiseks hiljem meelde tuletada (2. Peetruse 1:15; 3:12, 13). Meie tänapäeval vajame samuti pidevalt meeldetuletusi, et võiksime jääda kindlaks usus. Hoolimata sellest, kes me oleme või kui kaua me oleme tões olnud, ei või me jätta unarusse korrapärast piiblilugemist, isiklikku uurimist ning koguduse koosolekutel käimist. Mõned püüavad koosolekult puudumist õigustada, väites, et nad on liiga väsinud või et koosolekutel korratakse üht ja sedasama või et esitusviis pole hea, kuid Peetrus teadis, kui kiiresti võib kes tahes meist oma usu kaotada, kui ta on ülemäära enesekindel (Markuse 14:66—72; 1. Korintlastele 10:12; Heebrealastele 10:25).
Meie usul on kindel alus
20., 21. Kuidas on tugevdanud Jeesuse muutumine Peetruse ja tema kirja lugejate, sealhulgas meie usku?
20 Kas meie usk põhineb leidlikult väljamõeldud lugudel? Peetrus vastab kindlalt: ”Me ei ole Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist teile teatavaks tehes mitte järginud kavalasti sepitsetud tühje jutte, vaid me oleme ise oma silmaga näinud tema suurt aulisust.” Peetrus, Jakoobus ja Johannes olid Jeesuse juures ning nägid nägemust sellest, kui ta oli Kuningriigi väes. Peetrus selgitab: ”Tema sai Jumalalt Isalt au ja austust kõige kõrgemalt ault, kui temale kostis niisugune hääl: ”See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” Ja selle hääle me kuulsime taevast tulevat, olles ühes temaga pühal mäel” (2. Peetruse 1:16—18).
21 Kui Peetrus, Jakoobus ja Johannes seda nägemust nägid, muutus Kuningriik neile kindlasti reaalseks! Peetrus kinnitab kokkuvõtvalt: ”Meil on veel kindlam prohvetlik sõna, ja te teete hästi, et te seda tähele panete.” Jah, Peetruse kirja lugejatel, sealhulgas meil tänapäeval, on mõjuv põhjus panna tähele Jumala Kuningriigi kohta käivaid prohvetiennustusi. Mil viisil me peaksime neid tähele panema? Peetrus vastab: ”Kui küünalt, mis paistab pimedas paigas, kuni päev jõuab kätte ning koidutäht tõuseb teie südameis” (2. Peetruse 1:19; Taaniel 7:13, 14; Jesaja 9:5, 6).
22. a) Mille suhtes tuleb meil oma südant valvsana hoida? b) Kuidas me pöörame tähelepanu prohvetlikule sõnale?
22 Ilma prohvetlikust sõnast lähtuva valguseta oleks meie süda pime. Kuna aga kristlased on pööranud prohvetlikule sõnale tähelepanu, on nende süda püsinud valvas selle päeva koidiku suhtes, mil ”koidutäht” Jeesus Kristus tõuseb Kuningriigi auhiilguses (Ilmutuse 22:16). Kuidas me tänapäeval pöörame tähelepanu prohvetlikule sõnale? Piibli uurimise, koosolekuteks ettevalmistamise ja nendest osavõtmise kaudu ning ka ’nende asjade peale mõeldes, nendes olles’ (1. Timoteosele 4:15, UT). Et prohvetlik sõna võiks olla justkui küünal, mis paistab ”pimedas paigas” (meie südames), peame laskma sel meid sügavalt mõjutada, see tähendab, mõjutada meie soove, emotsioone, ajendeid ja eesmärke. Meil tuleb olla Piibli uurijad, sest Peetrus lõpetab esimese peatüki nõnda: ”Ükski prohvetikuulutus Kirjas ei ole omavolilise seletuse jaoks. Sest inimese tahtel ei ole iialgi ühtki prohveti kuulutust esile toodud, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades seda Jumala käest” (2. Peetruse 1:20, 21).
23. Mille jaoks on 2. Peetruse esimene peatükk lugejad ette valmistanud?
23 Oma teise kirja esimeses peatükis andis Peetrus meile võimsa motivatsiooni hoida kõvasti kinni oma kallist usust. Nüüd oleme ette valmistatud uurima järgnevaid, tõsiseid asju. Järgmises artiklis arutatakse 2. Peetruse teist peatükki, kus apostel käsitleb sellist rasket probleemi kui ebamoraalsed mõjutused, mis kogudustesse olid märkamatult tunginud.
Kas sa mäletad?
◻ Miks rõhutab Peetrus täpse tundmise tähtsust?
◻ Mis võib olla põhjus, miks vooruslikkus on esimene omadus, millega usk tuleks varustada?
◻ Miks soovib Peetrus oma vendadele alati meeldetuletusi anda?
◻ Milline kindel alus on meie usul Peetruse sõnade järgi?
[Pilt lk 9]
Oma puudustele vaatamata ei loobunud Peetrus usust