Mis on tõelise kristluse võti?
TÄNAPÄEVAL väidab kristlusesse kuuluvat kõige suurem hulk inimesi, võrreldes kõigi teiste religioossete rühmitustega. Kuid nende isehakanud kristlaste tõekspidamised on vastuolulised, nende seas pole ühtsust ja mõnikord nad isegi tapavad üksteist. On selge, et paljud pole tõelised kristlased. Jeesus ütles, et meie päevil ütlevad paljud temale „Issand, Issand”, teiste sõnadega, väidavad, et nad on kristlased, ometi ütleb ta neile: „Ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!” (Matteuse 7:21, 23) Kindlasti ei sooviks meist keegi nende seas olla! Kuidas võime siis teada, kas oleme tõelised kristlased?
On selge, et tõeliselt kristlaselt nõutakse paljusid asju. Tõelisel kristlasel peab olema tugev usk, sest „ilma usuta on võimatu olla meelepärane [Jumalale]”. (Heebrealastele 11:6) Sellise tugeva usuga peavad kaasnema õiged teod. Jünger Jakoobus hoiatas, et „usk ilma tegudeta on surnud”. (Jakoobuse 2:26) Lisaks peab kristlane tunnustama „ustava ja mõistliku orja” autoriteeti. (Matteuse 24:45—47, NW) Aga tõelise kristluse võti on midagi muud.
Mis on siis selle võti? Apostel Paulus selgitas esimeses kirjas Korintlastele: „Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke! Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi! Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu!” — 1. Korintlastele 13:1—3.
Seega on armastus tõelise kristluse võti. Usk, teod ja õige seltskond on elutähtsad, asendamatud. Kuid ilma armastuseta ei tule nende väärtus esile. Miks on see nii?
Põhiliselt tuleneb see sellest, millist Jumalat me kummardame. Apostel Johannes kirjeldas Jehoovat, tõelist Jumalat, järgmiste sõnadega: „Jumal on armastus.” (1. Johannese 4:8) Jehoova Jumalal on palju teisi omadusi, nagu näiteks jõud, õigus ja tarkus, aga kuna ta on eelkõige armastuse Jumal, siis millistena sooviks ta oma kummardajaid näha? Kindlasti inimestena, kes teda jäljendavad ja armastust arendavad. — Matteuse 5:44, 45; 22:37—39.
Õige motiiv
Jah, armastus teeb kristlased Jumala sarnaseks, keda nad kummardavad. See tähendab, et nende motiivid sarnanevad Jumala motiividega. Milline motiiv eelkõige ajendas Jehoova Jumalat läkitama Jeesus Kristust maa peale, et anda meile võimalus saada igavene elu? Armastus. „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16) Mis siis peaks olema meie motiiv Jumala tahte täitmisel? Veelkord, armastus. „See on Jumala armastus, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked!” — 1. Johannese 5:3.
Kas on võimalik teenida Jumalat valel motiivil? Jah on. Paulus mainis omal ajal mõningaid, kes teenisid kadeduse ja rivaalitsemise pärast. (Filiplastele 1:15—17) Nii võib juhtuda meiegagi. See maailm on väga konkurentsihimuline ja taoline vaim võib ka meid mõjutada. Sa võid olla uhke, mõeldes, et oled parem kõneleja või suudad teistest enam kirjandust levitada. Me võime oma teenistuseesõigusi kellegi teise omaga võrrelda ja minna iseennast täis — või muutuda kadedaks. Vanem võib olla oma positsiooni või autoriteedi tõttu armukade isegi sel määral, et pidurdab võimeka noorema mehe edenemist. Isikliku kasu taotlemine võib ajendada meid arendama sõprust rikkamate kristlastega, samal ajal kui ignoreerime vaesemaid.
Taolisi asju võib ette tulla, kuna oleme ebatäiuslikud. Aga kui me — sarnaselt Jehoovaga — teeme armastuse oma peamotiiviks, võitleme taoliste kalduvustega. Omakasupüüdlikkus, soov ennast ülendada või upsakas uhkus võivad armastuse välja tõrjuda, nii et meil ’ei oleks sellest mingit kasu’. — Õpetussõnad 11:2; 1. Korintlastele 13:3.
Armastus omakasupüüdlikus maailmas
Jeesus ütles, et ta järelkäijad „ei ole maailma osa”. (Johannese 17:14, NW) Kuidas võime vältida meid ümbritseva maailma mõju? Aitab armastus. Näiteks tänapäeval on inimesed „rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad”. (2. Timoteosele 3:4) Johannes hoiatas, et me poleks sellised. Ta ütles: „Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas. Kui keegi maailma armastab, siis ei ole Isa armastust tema sees. Sest kõik, mis on maailmas, lihahimu, silmahimu ja elukõrkus, ei ole Isast, vaid on maailmast.” — 1. Johannese 2:15, 16.
Ometigi pole kerge pöörata selga „lihahimule” ja „silmahimule”. Neid asju armastatakse just seepärast, et need on meie liha jaoks nii külgetõmbavad. Lisaks on nüüdisajal saadaval palju rohkem ja mitmekesisemaid naudinguid kui Johannese päevil, seega, kui silmahimu oli tookord probleem, on ta praegu seda eriti.
On huvitav, et paljud maailma poolt pakutavad kaasaegsed naudingud pole iseenesest väärad. Selles, et kellelgi on suur maja, kena auto, televiisor ja stereoaparatuur, pole midagi väära. Pikad köitvad reisid ja põnevad puhkused ei riku samuti ühtki Piibli seadust. Mis siis on Johannese hoiatuse tuum? Kõigepealt, kui taolised asjad muutuvad meie jaoks liiga tähtsaks, arendavad nad meis omakasupüüdlikkust, materialismi ja uhkuse vaimu. Ja pingutused teenida nende saamiseks raha võivad meid takistada Jehoovat teenimast. Ka nõuab taoliste asjade nautimine aega, ja kuigi mõõdukal määral puhkust toob värskendust, on meie aeg piiratud, pidades silmas kohustust uurida Piiblit, koguneda koos kaaskristlastega kummardamiseks ja kuulutada head sõnumit Kuningriigist. — Laul 1:1—3; Matteuse 24:14; 28:19, 20; Heebrealastele 10:24, 25.
’Seada Jumala Kuningriiki esikohale’ ja vastu seista ’selle maailma täiel määral kasutamisele’, nõuab sel materialistlikul ajastul otsustavust. (Matteuse 6:33; 1. Korintlastele 7:31; NW) Aitab tugev usk. Kuid eriti annab meile jõudu tõeline armastus Jehoova ja oma ligimeste vastu, nii et suudame vastu seista ahvatlustele, mis iseenesest pole ehk sugugi väärad, kuid võivad takistada meid ’täielikult läbi viimast oma teenistust’. (2. Timoteosele 4:5, NW) Ilma taolise armastuseta võib meie teenimine kergesti manduda vaid puhtvormiliseks tegevuseks.
Armastus koguduses
Jeesus tõstis armastuse tähtsust esile, öeldes: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35) Miks kasutaksid kogudusevanemad kaaskristlaste karjatamiseks ja abistamiseks nii palju aega, kui nad neid ei armasta? Miks taluvad koguduse liikmed üksteise — ka kogudusevanemate — nõrkusi, kas mitte armastuse pärast? Armastus ajendab kristlasi üksteist füüsiliselt abistama, kui nad kuulevad, et ollakse hädas. (Apostlite teod 2:44, 45) Tagakiusamise ajal kaitsevad kristlased üksteist ja isegi on valmis surema üksteise eest. Mispärast? Armastuse pärast. — Johannese 15:13.
Mõnikord avalduvad suurimad armastuse tõendid väikestes asjades. Vanema poole, kes niigi juba on suure töökoorma all, võib pöörduda kaaskristlane, kes esitab uuesti kaebuse, mis vanema jaoks üsna tähtsusetu tundub. Kas vanem peaks vihastuma? Selle asemel, et ta lubab sellel saada lõhenemise põhjuseks, peab ta olema vennaga suheldes kannatlik ja lahke. Nad arutavad asja koos ja ka see tugevdab nendevahelist sõprust. (Matteuse 5:23, 24; 18:15—17) Selle asemel, et nõuda enda õigusi, peaksid kõik püüdma arendada Jeesuse soovitatud suuremeelsust, olles valmis andestama oma vendadele „seitsekümmend seitse korda”. (Matteuse 18:21, 22, NW) Niisiis tuleb kristlastel kõvasti pingutada, et riietuda armastusega, „sest see on ühtsuse täiuslik side”. — Koloslastele 3:14, NW.
Armastuse süvendamine üksteise vastu
Armastus on tõepoolest Jehoova teenimise õige motiiv. Armastus annab meile jõudu hoida endid sellest maailmast eraldatuna ja armastus kindlustab, et kogudus jääb tõeliselt kristlikuks. Teovõimet kahandamata aitab see autoriteetidel hoiduda saamast nõnda teovõimele orienteerituks, et nad teistega tegelemisel lahkuse ja leebuse unustavad. Armastus aitab meil kõigil ’olla sõnakuulelikud oma juhatajaile ja alistuda neile’. — Heebrealastele 13:17.
Apostel Peetrus soovitas meil tungivalt osutada üksteise vastu ’südamlikku armastust’, sest „armastus katab pattude hulga”. (1. Peetruse 4:8) Kuidas võime seda teha? Inimene loodi Jumala näo järgi ja seepärast on tal loomulik võime armastada. Kuid see armastus, millest siin räägime, vajab midagi erilist. Tegelikult on see kõige tähtsam Jumala vaimu vili. (Galaatlastele 5:22) Arendamaks armastust, peaksime avama endid Jumala vaimule. Kuidas? Uurides Piiblit, mida Jehoova vaim on inspireerinud. (2. Timoteosele 3:16) Paludes Jehoova vaimu, et ehitada üles armastust Jehoova ja meie vendade vastu. Ja olles ühenduses kristliku kogudusega, kus vaim vabalt voolab.
Me peaksime ka ennast uurima, et avastada kõik armastuseta teod ja mõtted. Pea meeles, et armastus on südame omadus ja „süda on kavalam kõigist ja ravimatu”. (Jeremija 17:9) Vaatamata kogu Jehoova poolt antavale abile, tegutseme mõnikord ilma armastuseta. Me võime rääkida oma kaaskristlasega tarbetult teravalt või oleme millegi öeldu pärast turris ning solvunud. Teeme niisiis hästi, kui kordame Taaveti palvet: „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu muremõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!” — Laul 139:23, 24.
Nagu ütleb Piibel, „armastus ei hävi ilmaski”. (1. Korintlastele 13:8) Kui me tegelikult üksteist armastame, ei leita meid iialgi katsete ajal puudulikud olevat. Armastus, mis on Jumala rahva keskel, edendab suurel määral tänapäeval olemas olevat vaimset paradiisi. Ainult need, kes armastavad üksteist sügavalt südamest, naudivad elu uues maailmas. Jäljenda siis Jehoovat sellise armastuse väljendamisel ja tugevda sellega ühtsuse sidet. Arenda armastust, ja sul on tõelise kristluse võti.