’Pidage kõva võitlust’ usu pärast!

”[Võidelge] pühadele kord antud usu poolest.” (JUUDA 3)

 1. Mis mõttes osalevad tänapäeva tõelised kristlased sõjapidamises?

SÕDURID on sõjas alati palju vatti ja valu näinud. Nad on pidanud täies lahinguvarustuses käima maha loendamatuid kilomeetreid igasuguse ilmaga, nad on pidanud läbi tegema kurnavaid relvakasutusõppusi ja kaitsma ennast kõikmõeldavates olukordades, et mitte surma ega haavata saada. Tõelised kristlased aga ei osale rahvaste sõdades (Jesaja 2:2—4; Johannese 17:14). Samas ei tohiks me kunagi unustada, et me kõik oleme teatud mõttes sõjas. Saatan on täis viha Jeesuse Kristuse ja tema maiste järelkäijate vastu (Ilmutuse 12:17). Kõik, kes otsustavad teenida Jehoova Jumalat, hakkavad õigupoolest sõduriteks, et võidelda vaimses sõjas (2. Korintlastele 10:4).

 2. Kuidas kirjeldab Juudas kristlikku sõdimist ning kuidas võib tema kiri aidata meid seda üha jätkata?

² Jeesuse poolvend Juudas kirjutas kohase mõtte: ”Armsad, et mul oli kange hool kirjutada teile meie ühisest õndsusest, siis oli mul tungiv vajadus manitseda teid võitlemisele [”pidama kõva võitlust”, UM] pühadele kord antud usu poolest” (Juuda 3). Kutsudes kristlasi üles ”pidama kõva võitlust”, kasutab Juudas terminit, mis on tähenduselt ligilähedane sõnaga, mille tõlkevaste oleks ”agoonia”. Jah, see võitlus võib olla raske, lausa meeleheitlik! Kas sulle tundub vahel, et on raske sõdimist jätkata? Juuda lühike, ent vägev kiri on meile abiks. See ergutab meid seisma vastu ebamoraalsusele, pidama lugu Jumala seatud autoriteetidest ning hoidma endid Jumala armastuses. Vaadelgem, kuidas neid nõuandeid rakendada.

Seisa vastu ebamoraalsusele

 3. Millisesse ohtu oli kristlik kogudus sattunud Juuda päevil?

³ Juudas pani tähele, et kõik tema kaaskristlased ei olnud võidukad sõjas Saatana vastu. Kari oli sattunud ohtu. Juudas kirjutas, et karja sekka oli ”poetunud” moraalselt laostunud inimesi. Need õhutasid tasahilju ebamoraalset käitumist. Seejuures oskasid nad oma teguviisi osavalt põhjendada ja ’tarvitasid meie Jumala armu, et lodevalt elada’ (Juuda 4). Võib-olla arutlesid nad mõningate muistsete gnostikute sarnaselt, et mida rohkem patustada, seda rohkem võib saada Jumala armu, nii et tasub patustada rohkem! Samuti võisid nad arvata, et hea Jumal ei karista neid iialgi. Mõtlesid nad mida tahes, igal juhul polnud neil õigus (1. Korintlastele 3:19).

 4. Millised kolm näidet toob Juudas Pühakirjast selle kohta, kuidas Jehoova möödunud aegadel kohut mõistis?

⁴ Juudas kummutab nende nurjatud arutlused kolme näitega sellest, kuidas Jehoova möödunud aegadel kohut mõistis: iisraellaste üle, kes ”ei uskunud”; inglite üle, kes ”jätsid maha oma eluaseme”, et teha pattu naistega; Soodoma ja Gomorra elanike üle, kes ”elasid porduelu ja ajasid taga teist liha” (Juuda 5—7; 1. Moosese 6:2—4; 19:4—25; 4. Moosese 14:35). Igal mainitud juhtumil langetas Jehoova patustajatele võimsa kohtuotsuse.

 5. Millist muistset prohvetit Juudas tsiteerib ning kuidas tema ennustusest ilmneb, et selle täitumine on täiesti kindel?

⁵ Tagapool oma kirjas viitab Juudas veelgi ulatuslikumate tagajärgedega kohtuotsusele. Ta tsiteerib Eenoki prohvetiennustust, mida inspireeritud Pühakirjas kuskil mujal ei leidu (Juuda 14, 15).a Eenok kuulutas ette aega, millal Jehoova mõistab kohut kõigi jumalatute inimeste ja nende jumalakartmatute tegude üle. On huvitav, et Eenok kõneles minevikuvormis (UM), sest Jumala kohus oli nii kindel, et see oli sama hästi kui peetud. Arvata võib, et inimesed mõnitasid Eenokit ja hiljem ka Noad, ent kõik sellised pilkajad uppusid ülemaailmses veeuputuses.

 6. a) Mida oli vaja kristlastele meelde tuletada Juuda päevil? b) Miks peaksime Juuda meeldetuletused südamesse võtma?

⁶ Miks Juudas nendest Jumala kohtuotsustest kirjutas? Sest ta teadis, et mõningad, kes tema ajal kristlikku kogudusse kuulusid, tegid täpselt sama jäledaid ja laiduväärseid patte kui need, kelle tõttu varasemad kohtumõistmised toimusid. Seega kirjutab Juudas, et kogudused vajavad meeldetuletusi mõningate põhiliste usutõdede kohta (Juuda 5). Nad olid ilmselt unustanud, et Jehoova Jumal näeb, mida nad teevad. Jah, kui tema sulased tahtlikult rikuvad tema seadusi ning rüvetavad sellega ennast ja teisi, siis tema näeb seda (Õpetussõnad 15:3). Selline käitumine haavab teda sügavalt (1. Moosese 6:6; Laul 78:40). Kui aukartustäratav on küll mõte, et meie, tühised inimesed, võime mõjutada universumi Suveräänse Issanda tundeid. Ta jälgib meid päev-päevalt ja kui püüame kogu hingest järgida tema Poja Jeesuse Kristuse samme, siis rõõmustab meie käitumine tema südant. Ärgem siis kunagi põlakem Juuda meeldetuletusi, vaid võtkem need südamesse (Õpetussõnad 27:11; 1. Peetruse 2:21).

 7. a) Miks on ülitähtis, et need, kes on teinud tõsise väärteo, otsiksid viivitamatult abi? b) Kuidas me kõik võime ebamoraalsust vältida?

⁷ Peale selle et Jehoova näeb, ta ka tegutseb. Ta on õiglane Jumal ja karistab varem või hiljem neid, kes teevad kurja (1. Timoteosele 5:24). Need, kes mõtlevad, et tema kohtumõistmised on vaid kauge ajalugu ja et talle ei lähe korda nende kurjad teod, petavad ennast. Kui tähtis on küll tänapäeval see, et igaüks, kes on langenud ebamoraalsusesse, otsiks viivitamatult abi kristlikelt kogudusevanematelt! (Jakoobuse 5:14, 15.) Kõiki meid võib kainestada see, kui teadvustame endale, millist ohtu kujutab ebamoraalsus vaimses sõjas. Igal aastal on ohvreid — need, kes meie hulgast välja heidetakse, enamasti sel põhjusel, et nad on kahetsemata käitunud ebamoraalselt. Me peame tegema kindla otsuse seista vastu isegi nendele kiusatustele, mis võiksid alles hakata meid selles suunas viima. (Võrdle Matteuse 26:41.)

Pea lugu Jumala seatud autoriteetidest

 8. Kes olid ”aulised”, keda on mainitud Juuda 8?

⁸ Teine probleem, mille Juudas vaatluse alla võtab, on lugupidamatus Jumala seatud autoriteetide vastu. Näiteks salmis 8 süüdistab ta neidsamu rikutud inimesi selles, et nad ”pilkavad aukandjaid vaime [”teotavad aulisi”, Suur Piibel]”. Kes olid need ”aulised”? Need olid ebatäiuslikud mehed, kellele Jehoova püha vaim oli andnud teatud kohustusi. Näiteks olid kogudustes vanemad, kelle ülesanne oli hoida Jumala karja (1. Peetruse 5:2). Oli ka reisivaid ülevaatajaid, näiteks nagu apostel Paulus. Ja Jeruusalemmas asus vanematekogu, kes tegutses kui juhtiv kogu ning võttis vastu otsuseid, mis puudutasid kogu kristlikku kogudust (Apostlite teod 15:6). Juudas oli väga mures selle pärast, et mõningad inimesed kogudustes kõnelesid teotavalt nendest meestest.

 9. Milliseid näiteid toob Juudas lugupidamatusest ülemvõimu vastu?

⁹ Näitamaks, et selline lugupidamatu kõne ei ole õigustatud, tuletab Juudas salmis 11 meelde veel kolme näidet: Kaini, Bileami ja Korahi näidet. Kain eiras Jehoova armastavat nõuannet ja tegutses tahtlikult nii, nagu mõrvarlik viha teda tegutsema ajendas (1. Moosese 4:4—8). Bileam sai mitu hoiatust, mis ilmselgelt tulid üleloomulikust allikast — isegi tema emaeesel kõneles temaga! Sellest hoolimata ei loobunud Bileam omakasupüüdlikest salasepitsustest Jumala rahva vastu (4. Moosese 22:28, 32—34; 5. Moosese 23:6). Korahil juba oli vastutav koht, kuid sellest ei piisanud talle. Ta õhutas mässu Moosese vastu — mehe vastu, kes oli alandlikum kõigist inimestest maa peal (4. Moosese 12:3; 16:1—3, 32).

10. Kuidas võib mõni tänapäeval langeda lõksu, hakates ’teotama aulisi’, ja miks peaks sellist kõnet vältima?

¹⁰ Kui ilmekalt küll õpetavad need näited, et me kuulaksime nõuandeid ja peaksime lugu neist, keda Jehoova kasutab vastutavatel kohtadel! (Heebrealastele 13:17.) On vägagi kerge hakata nurisema ametissemääratud kogudusevanemate üle, sest nad on ebatäiuslikud, nagu meie kõik oleme. Kui me aga pidevalt mõlgutame mõttes nende puudusi ja õõnestame nende autoriteeti, kas me siis mitte ei ’teota aulisi’? Salmis 10 mainib Juudas neid, kes ”pilkavad seda, millest nad midagi ei tea”. Vahel kritiseerivad mõned vanematekogu või õiguskomitee otsust. Samal ajal ei tea nad kõiki üksikasju, mida kogudusevanemad on arvesse võtnud, enne kui nad otsuse on teinud. Miks siis pilgata seda, millest nad midagi ei tea? (Õpetussõnad 18:13.) Need, kes järjepanu sellisel negatiivsel viisil kõnelevad, võivad põhjustada koguduses lõhesid ja olla kaasusklike koosviibimistel koguni nagu ohtlikud ”vee all peidus olevad karid” (Juuda 12, 16, 19, UM). Ärgem mitte kunagi muutugem teistele vaimselt ohtlikuks. Pigemini otsustagu igaüks meist hinnata vastutavaid mehi nende vaevarikka töö ja Jumala karjale pühendumise pärast (1. Timoteosele 5:17).

11. Miks hoidus Miikael mõistmast teotavate sõnadega kohut Saatana üle?

¹¹ Juudas toob näite kellestki, kes ilmutas kohast lugupidamist ülemvõimu vastu. Ta kirjutas: ”Peaingel Miikaelgi, kui ta riidles ning vaidles kuradiga Moosese keha pärast, ei julgenud lausuda pilkavat otsust, vaid ütles: ”Issand sõidelgu sind!”” (Juuda 9). Selles imetlustäratavas loos, millest kogu inspireeritud Pühakirjas kõneleb vaid Juudas, leidub kaks õpetlikku momenti. Ühest küljest õpetab see meile seda, et me peaksime jätma kohtumõistmise Jehoova hooleks. Ilmselt tahtis Saatan kasutada ustava mehe Moosese keha valekummardamise edendamiseks. Kui õel temast! Ent Miikael hoidus alandlikult tema üle kohut mõistmast, sest selleks oli õigus ainult Jehooval. Kui palju enam peaksime meie hoiduma mõistmast kohut ustavate meeste üle, kes püüavad teenida Jehoovat.

12. Mida võivad Miikaeli eeskujust õppida need, kes on kristlikus koguduses vastutaval kohal?

¹² Teisest küljest võivad need, kes on koguduses vastutaval kohal, õppida Miikaelilt. Ta oli ”peaingel”, kõigi inglite ülem, ent ometi ei kuritarvitanud ta oma võimu isegi mitte siis, kui tema viha välja kutsuti. Ustavad kogudusevanemad järgivad hoolsalt tema eeskuju ning tunnustavad seda, et oma positsiooni väärtarvitamine ei väljendaks lugupidamist Jehoova suveräänsuse vastu. Juuda kiri räägib paljugi meestest, kes olid koguduses lugupeetud kohal, kuid olid hakanud oma võimu kuritarvitama. Näiteks salmides 12—14 on kirjas Juuda kibedad hukkamõistusõnad karjaste kohta, kes ’kartmatult iseendid nuumasid’. (Võrdle Hesekiel 34:7—10.) Teiste sõnadega, nad olid peamiselt huvitatud sellest, kuidas tuua kasu endile, mitte Jehoova karjale. Tänapäeval võivad kogudusevanemad nendest halbadest eeskujudest palju õppida. Tõepoolest, Juudas maalib ereda pildi sellest, millisteks me ei taha saada. Kui anname maad omakasupüüule, ei saa me olla Kristuse sõdurid, sest siis oleme hõivatud enese eest võitlemisega. Järgigem kõik oma elus hoopis Jeesuse sõnu: ”Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35).

”Hoidke endid Jumala armastuses”

13. Miks peaksime kõik kogu südamest soovima jääda Jumala armastusse?

¹³ Oma kirja lõpupoole annab Juudas südantsoojendavat nõu: ”Hoidke endid Jumala armastuses” (Juuda 21). Miski ei aita meid kristlikus sõjas rohkem kui see, et jääme sellisteks, kellele Jehoova Jumal armastust osutab. Pealegi on armastus Jehoova domineeriv omadus (1. Johannese 4:8). Paulus kirjutas Rooma kristlastele: ”Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!” (Roomlastele 8:38, 39). Ent kuidas me võime tema armastusse jääda? Vaatleme kolme abinõud, mida me Juuda sõnul võime tarvitusele võtta.

14., 15. a) Mida tähendab rajada endid oma ”pühimale usule”? b) Kuidas võiksime uurida oma vaimse sõjavarustuse seisukorda?

¹⁴ Esiteks käsib Juudas meil rajada endid oma ”pühimale usule” (Juuda 20). Nagu me eelmisest artiklist nägime, on see kestev tegevus. Me oleme nagu hooned, mida peab järjest enam kindlustama, et need peaksid vastu karmimaks muutuvatele ilmastikutingimustele. (Võrdle Matteuse 7:24, 25.) Ärgem siis kunagi muutugem liiga enesekindlaks. Püüdkem hoopis näha, kust me saaksime endid üles ehitada oma usu vundamendile, et saada tugevamaks, ustavamaks Kristuse sõduriks. Näiteks võiksime pöörata tähelepanu vaimse sõjavarustuse eri osadele, millest räägitakse Efeslastele 6:11—18.

¹⁵ Millises seisukorras on meie vaimne sõjavarustus? Kas meie ”usukilp” on piisavalt tugev? Kui meenutame möödunud aastaid, kas täheldame enda juures loiduse märke, näiteks kas oleme hakanud harvemini koosolekutel käima, kas meie innukus teenistuses on kadunud või kas meie entusiasm isiklikus uurimises on hääbunud? Sellised märgid on tõsised! Me peame tegutsema kohe praegu, et tões ennast üles ehitada ja tugevdada (1. Timoteosele 4:15; 2. Timoteosele 4:2; Heebrealastele 10:24, 25).

16. Mida tähendab palvetada pühas vaimus ja mida me peaksime korrapäraselt Jehoova käest paluma?

¹⁶ Teine viis, kuidas me saame jääda Jumala armastusse, on jätkuvalt ’palvetada Pühas Vaimus’ (Juuda 20). See tähendab palvetada Jehoova vaimu mõju all ning kooskõlas tema vaimu kaudu inspireeritud Sõnaga. Palve on tingimata tarvilik selleks, et Jehoovaga isiklikult lähedaseks saada ja väljendada oma pühendumust talle. Ärgem ealeski jätkem kasutamata seda imepärast eesõigust! Ning oma palvetes palugem püha vaimu — ja tehkem seda pidevalt (Luuka 11:13). See on kõige võimsam jõud, mis on meile kättesaadav. Püha vaimu abiga võime alati jääda Jumala armastusse ning olla ikka edasi Kristuse sõdurid.

17. a) Miks on Juudas halastuse osutamises nii märkimisväärne eeskuju? b) Kuidas me kõik võime jätkuvalt halastavad olla?

¹⁷ Kolmandaks kutsub Juudas meid üles olema halastavad (Juuda 22). Tema ise andis selles märkimisväärset eeskuju. Lõppude lõpuks oli ta ju õigustatult pahane moraalse laostumise, ebamoraalsuse ja ärataganemise pärast, mis kristlikku kogudusse tungis. Sellegipoolest ei sattunud ta paanikasse ega hakanud mõtlema, et käesoleval ajal on millegi pärast liiga ohtlik ilmutada sellist ”leebet” omadust nagu halastus. Ei, ta kutsus oma vendi üles, et nad oleksid halastavad mil iganes võimalik ja püüaksid lahkelt veenda neid, keda närivad kahtlused, ning isegi ’kisuksid tulest välja’ need, kes ekslevad raske patu poole (Juuda 23; Galaatlastele 6:1). Milline suurepärane üleskutse on see neile, kes teenivad kogudusevanematena praegusel hädaderohkel ajal! Nemadki püüavad ilmutada halastust alati, kui selleks on alust, jäävad aga vankumatuks, kui see on vajalik. Me kõik peaksime samamoodi ilmutama teiste vastu halastust. Näiteks selle asemel et pisiasjade pärast vimma pidada, võime lahkelt andeks anda (Koloslastele 3:13).

18. Miks me võime olla kindlad selles, et me saavutame vaimses sõjas võidu?

¹⁸ Sõda, mida me peame, ei ole kerge. Nagu Juudas ütleb, on see ”kõva võitlus” (Juuda 3, UM). Meie vaenlased on vägevad. Lisaks Saatanale on meie vastasteks ka see paheline maailm ja meie oma ebatäius. Siiski võime võidus täiesti kindlad olla! Miks? Sest oleme Jehoova poolel. Oma kirja lõpus tuletab Juudas meile meelde, et Jehoovale kuulub õigusega ”au, auhiilgus, võimus ja valitsus enne kõike maailmaajastut ja nüüd ja kõigi ajastuteni” (Juuda 25). Kas ei ärata see meis aukartust? Kas saab siis olla mingit kahtlust selles, et seesama Jumal meid ”võib hoida komistamast”? (Juuda 24.) Kindlasti mitte. Olgem siis kõik edaspidigi otsusekindlad, seistes vastu ebamoraalsusele, pidades lugu Jumala seatud autoriteetidest ning hoides endid Jumala armastuses. Kui me seda teeme, saavutame üheskoos hiilgava võidu.

[Allmärkus]

Kordamisküsimusi

◻ Kuidas õpetab Juuda kiri meid ebamoraalsusele vastu seisma?

◻ Miks on väga tähtis pidada lugu Jumala seatud autoriteetidest?

◻ Miks on kogudusesisese autoriteedi väärkasutamine niivõrd tõsine asi?

◻ Mida me võime teha selleks, et jääda Jumala armastusse?

[Pilt lk 15]

Erinevalt Rooma sõduritest peavad kristlased vaimset sõda

[Pilt lk 18]

Kristlikke karjaseid ei ajenda mitte omakasu, vaid armastus