Pagendatud Siberisse
JUTUSTANUD VASSILI KALIN
Kui sa näeksid üht inimest keset suurtükimürskude müra rahulikult Piiblit lugemas, kas ei tekiks sul tahtmine teada saada, kuidas ta ometi nii rahulik võib olla? Mu isale avanes just seesugune vaatepilt rohkem kui 56 aastat tagasi.
SEE leidis aset 1942. aasta juulis, mil II maailmasõda oli oma haripunktis. Kuna sakslaste rindejoon läks läbi mu isa koduküla Vilšanitsa Ukrainas, peatus mu isa ühtede vanainimeste pool. Vaatamata sellele, et kõikjal ümberringi lõhkesid suurtükimürsud, istus peremees ahju ääres, kuumutas maisi ja luges Piiblit.
Mina sündisin viis aastat hiljem kauni Lääne-Ukraina linna Ivano-Frankivski lähedal, mis tollal kuulus Nõukogude Liidu koosseisu. Mu isa jutustas mulle hiljem sellest meeldejäävast kohtumisest mehega, kes oli Jehoova tunnistaja, ning ka sõja-aastate õudustest. Inimesed olid kurnatud ja segaduses ning otsisid vastuseid küsimustele, mis neid vaevasid. Miks on ilmas nii palju ebaõiglust? Miks peavad tuhanded süütud inimesed surema? Miks Jumal lubab seda? Miks? Miks? Miks?
Just taolised küsimused viisid mu isa ja selle vana mehe omavahelise pika ning avameelse vestluseni. Avades oma Piiblist ühe teksti teise järel, andis see mees vastused küsimustele, mille üle mu isa oli kaua pead murdnud. Ta selgitas, et Jumala eesmärk on kõigile sõdadele oma määratud ajal lõpp teha ja et maast saab kaunis paradiis (Laul 46:10; Jesaja 2:4; Ilmutuse 21:3, 4).
Isa tormas koju ja hüüdis: ”Kas sa usud seda? Üksainus vestlus Jehoova tunnistajatega tegi mu silmad lahti! Ma olen leidnud tõe!” Isa ütles, et kuigi ta oli regulaarselt käinud katoliku kirikus, ei olnud preestrid kunagi ta küsimustele vastata osanud. Niisiis hakkas mu isa Piiblit uurima ja ema ühines temaga. Nad hakkasid õpetama ka oma kolme last — mu õde, kes oli siis alles kaheaastane, ning vendi, kellest üks oli seitse ja teine üksteist aastat vana. Peagi pärast seda sai nende kodu pommiplahvatuses kõvasti kannatada, nii et neile jäi elamiseks vaid üks tuba.
Ema oli pärit suurest perest, tal oli viis õde ja vend. Ta isa oli üks tolle paikkonna jõukamaid inimesi, kes pidas end väga autoriteetseks ja hindas oma positsiooni kõrgelt. Seega olid alguses sugulased mu pere uuele usule vastu. Kuid aja jooksul paljud neist vastupanijatest hülgasid pühakirjavastased usukombed, näiteks ikoonide kummardamise, ning ühinesid mu vanematega õiges jumalakummardamises.
Preestrid ässitasid avalikult inimesi tunnistajate vastu üles. See viis selleni, et kohalikud elanikud hakkasid mu vanemate aknaid sisse loopima ja neid ähvardama. Hoolimata sellest jätkasid mu vanemad Piibli uurimist, ning selleks ajaks, kui mina 1947. aastal sündisin, teenis meie perekond Jehoovat vaimus ja tões (Johannese 4:24).
Küüditamine
Mälestused 1951. aasta 8. aprilli varajastest hommikutundidest on mulle sügavalt meelde sööbinud, olgugi et olin tollal vaid neljane. Meie poole koju tulid sõjaväelased koertega. Nad tulid küüditamiskäsuga ja korraldasid läbiotsimise. Meile anti lahkumiseks kaks tundi aega, ja senikaua kui me end minekuks kiiruga valmis seadsime, seisid sõdurid kuulipildujate ja koertega meie järele oodates ukselävel ning osa sõjaväevormis mehi istus maha laua äärde. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub, ja nutsin.
Mu vanematel kästi kirjutada alla ühele dokumendile, milles seisis kirjas, et nad pole enam Jehoova tunnistajad ja et nad ei tee nendega edaspidi enam mingit tegemist. Kui nad oleksid sellele alla kirjutanud, oleks neil lastud oma koju ja oma kodumaale elama jääda. Kuid isa teatas veendunult: ”Kuhu iganes te meid ka ei vii, ma tean, meie Jumal Jehoova on meiega.”
”Mõtle oma perele, oma lastele,” anus ohvitser. ”See pole ju lõppude lõpuks mingi kuurort, kuhu teid viiakse. Teid viiakse kaugele põhja, kus maad katab igilumi ja kus jääkarud kõnnivad tänaval.”
Tol ajal kangastus kõigile sõnaga ”Siber” midagi kohutavat ja salapärast. Kuid usk Jehoovasse ja sügav armastus tema vastu osutusid tugevamaks kui hirm selle tundmatu paiga ees. Meie varandus laaditi veovankrisse ning meid viidi linna, kus meid ühes 20—30 perekonnaga kaubavagunitesse pandi. Algas reis põhjatusse taigasse, Siberisse.
Tee peale jäävates rongijaamades nägime teisigi ronge küüditatutega ning vagunite küljes rippumas silte kirjaga ”Rongis on Jehoova tunnistajad”. See oli tegelikult omamoodi tunnistus, kuna sel moel said paljud teada sellest, et tuhanded Jehoova tunnistajad ja nende pered viidi eri paikadesse nii põhja kui Kaug-Itta.
Haarangu kohta, mis Jehoova tunnistajatele aprillis 1951 korraldati, ja nende küüditamise kohta on säilinud palju dokumente. Ajaloolane Walter Kolarz kirjutas selle kohta oma raamatus ”Religioon Nõukogude Liidus” (”Religion in the Soviet Union”): ”See polnud tunnistajate lõpp Venemaal, vaid hoopis uue peatüki algus nende poolehoidjate püüdmise töös. Nad üritasid propageerida oma usku isegi siis, kui nad teel asumisele mõnes raudteejaamas peatusid. Midagi paremat nende asumiselesaatmisest Nõukogude valitsus nende usu levimise heaks õigupoolest teha poleks saanudki. Oma eraldatud küladest toodi tunnistajad avaramasse maailma, isegi kui see oli üksnes koondus- ja sunnitöölaagrite koletu maailm.”
Minu perel läks tegelikult veel hästi, kuna meil lubati mingil määral toitu — jahu, maisi ja ube — kaasa võtta. Mu vanaisal lubati koguni tappa siga, millest jätkus nii meile kui ka teistele tunnistajatele. Sõidu ajal kuuldus vagunitest südamesttulevat laulu. Jehoova andis meile jõudu vastu pidada (Õpetussõnad 18:10).
Reis läbi Venemaa kestis peaaegu kolm nädalat, kuni jõudsime lõpuks külma, eraldatud, kaugesse Siberisse. Saabusime Tareja jaama Tšunski rajoonis Irkutski oblastis. Sealt viidi meid edasi veel sügavamasse taigasse ühte külakesse, millest dokumentide järgi pidi saama meie ”igavene asupaik”. Viieteistkümne perekonna kraam mahtus kenasti saanile, mida siis traktor läbi kevadise pori vedama hakkas. Umbes 20 perekonda paigutati barakkidesse, mis kujutasid endast pikki vahekäikudeta koridore. Võimud olid kohalikke juba ette hoiatanud, et Jehoova tunnistajad on ühed hirmsad inimesed. Seepärast inimesed algul pelgasid meid ega üritanudki meiega tuttavamaks saada.
Töö pagenduses
Jehoova tunnistajad pandi langetama metsa, ja seda kõige raskemates tingimustes. Kõik töö tuli teha käsitsi — palkideks saagida, tükeldada, laadida puud hobusevankrisse ja sealt ümber raudteevagunisse. Olukorra tegid veel hullemaks sääsed, keda oli parvede kaupa ja kelle eest polnud võimalik end peita. Mu isa kannatas seetõttu kohutavalt. Ta oli üle kere paistes ning ta palus kogu hingest Jehoovalt vastupidamiseks jõudu. Kuid kõigile neile raskustele vaatamata püsis enamiku Jehoova tunnistajate usk kõikumatuna.
Peagi viidi meid üle Irkutski linna, kus meie pere elas ühes endises vangilaagris ja töötas tellisetehases. Tellised tuli paljakäsi otse suurtest tulistest ahjudest välja laadida ning kuna töönormi tõsteti pidevalt, pidid lapsed tulema oma vanematele appi seda täitma. See tuletas meile meelde iisraellaste orjatööd muistses Egiptuses (2. Moosese 5:9—16).
Inimesed aga nägid, et Jehoova tunnistajad on töökad ja ausad, mitte ”inimsoo vaenlased”, nagu väideti. Pandi ka tähele, et mitte ükski tunnistaja ei halvustanud valitsusvõime ega pannud vastu otsustele, mida võimulolijad tegid. Aja jooksul hakkas ka nende usk paljudele meeldima.
Meie usuelu
Olgugi et tunnistajaid otsiti korduvalt läbi — enne küüditamist, tee peal ja ka väljasaatmispaikades kohapeal —, õnnestus siiski paljudel varjata ajakirju ”Vahitorn” ja ka Piibleid. Hiljem paljundati neid käsitsi ja muul moel. Barakkides toimusid korrapäraselt kristlikud koosolekud. Kui barakkide komandant juhtus sisse tulema ja leidis mõned meist seal laulmas, käskis ta meil laulmise lõpetada. Nii me ka tegime. Kuid kui ta järgmisse barakki läks, lasime taas laulu lahti. Meid oli võimatu vaikima panna.
Ka meie kuulutustööd ei peatanud miski. Tunnistajad rääkisid kõigiga ja kõikjal. Mu vanemad vennad ja isa-ema rääkisid mulle tihti sellest, kuidas neil läks korda kellelegi Piibli tõdedest rääkida. Tänu sellele hakkas Piibli tõde tasapisi siiraste inimeste südameid võitma. Ja 1950-ndate aastate alguseks oli Irkutskis ja selle ümbruses elavatele inimestele Jehoova Kuningriik juba tuttav.
Algul peeti tunnistajaid poliitilisteks vaenlasteks, kuid hiljem tunnustati ametlikult, et meie organisatsioon on läbinisti religioosne. Sellegipoolest püüdsid võimud meie tegevust peatada. Seetõttu, vältimaks vahelejäämist, kogunesime Piiblit uurima väikestesse, kahest-kolmest perest koosnevatesse gruppidesse. Ühel 1952. aasta veebruarikuu varahommikul korraldati põhjalik läbiotsimine. See lõppes sellega, et kümme tunnistajat arreteeriti ning ülejäänud pagendati eri paikadesse. Meie perekond viidi üle Iskra külla, kus elas umbes sada inimest ja mis asus ligikaudu 30 kilomeetri kaugusel Irkutski linnast.
Peame muutunud oludes vastu
Külanõukogu võttis meid vastu üle ootuste lahkelt. Inimesed olid lihtsad ja sõbralikud — mõned neist tulid meile koguni oma kodunt abi pakkuma. Meie pere pandi elama väiksesse, umbes 17 ruutmeetri suurusse toakesse, kus elas juba kaks peret. Meie ainukeseks valgusallikaks olid petrooleumilambid.
Järgmisel hommikul toimusid kohalikud valimised. Mu vanemad ütlesid, et nad on juba andnud oma hääle Jumala Kuningriigi poolt, millest sealsed inimesed loomulikult aru ei saanud. Seepärast tuli meie pere täiskasvanutel veeta terve päev arestis. Hiljem aga esitasid mitmed nende uskumuste kohta küsimusi ja see andis mu perele hea võimaluse rääkida neile Jumala Kuningriigist kui inimkonna ainsast lootusest.
Selle nelja aasta jooksul, mis me Iskra külas elasime, polnud meie läheduses ühtki tunnistajat, kellega oleksime võinud läbi käia. Külast lahkumiseks tuli meil taotleda komandandilt eriluba, mida oli aga väga raske saada, kuna meie asumiselesaatmise peamine põhjus oligi meid teistest inimestest eraldada. Tunnistajad püüdsid omavahel aga ikka sidet hoida, et jagada üksteisega värsket vaimset toitu, mida kellelgi oli õnnestunud saada.
Pärast Stalini surma 1953. aastal lühendati kõigi süüdimõistetud Jehoova tunnistajate karistusmäära 25 aastalt 10-le. Neil, kes Siberis olid, polnud enam vaja ühest kohast teise liikumiseks mingit erilist dokumenti. Ometi hakkasid valitsusvõimud peagi pärast seda läbiotsimisi korraldama ja kui mõne tunnistaja juurest leiti Piibel või piiblilist kirjandust, võeti ta vahi alla. Tunnistajate tarvis loodi spetsiaalsed laagrid ning nendesse, mis Irkutski ümbrusse jäid, pandi umbes 400 venda ja 200 õde.
Sõnumid meie tagakiusamisest Nõukogude Liidus jõudsid Jehoova tunnistajate kõrvu üle kogu maailma. Seega koostati kõikjal maailma paigus peetud 199 piirkonnakonvendil, mis toimusid 1956. aasta keskpaigast 1957. aasta veebruarini, palvekiri meie heaks. Kokku 462936 konvendilolijat kiitsid heaks selle palvekirja, mis adresseeriti Nõukogude Liidu tollasele peaministrile Nikolai A. Bulganinile. Muu hulgas nõuti palvekirjas meie vabastamist ja seda, et meile ”antaks õigus saada ja kirjastada vene, ukraina ja muudes keeltes vastavalt vajadusele nii ajakirja ”Vahitorn” kui ka teisi piiblilisi väljaandeid, mida Jehoova tunnistajad üle maailma kasutavad”.
Vahepeal saadeti meie perekond elama kõrvalisse Hudjakovo külla, umbes 20 kilomeetri kaugusele Irkutskist. Elasime seal seitse aastat. 1960. aastal asus mu vanem vend Fjodor elama Irkutskisse, aasta hiljem ta abiellus ning ka mu õde kolis ära. Seejärel, aastal 1962 Fjodor arreteeriti ja pandi kuulutustöö pärast vangi.
Minu vaimne kasv
Hudjakovo külast, kus me elasime, pidime selleks, et koos teistega Piiblit uurida, läbima jalgsi või rattaga umbes 20 kilomeetrit. Seepärast üritasime kolida Irkutskisse, et teiste tunnistajatega rohkem läbi käia. Kuid meie rajooni ülem oli kolimisele vastu ja tegi kõik selleks, et see meil korda ei läheks. Aja jooksul hakkas see mees meisse aga sõbralikumalt suhtuma ning meil õnnestus kolida Pivovarihha külla, mis asus Irkutskist umbes 10 kilomeetri kaugusel. Seal oli ka Jehoova tunnistajate kogudus ning see oli minu uue elu algus. Pivovarihhas olid organiseeritud koguduse raamatu-uurimise grupid ja ametis vennad, kes hoolitsesid vaimse tegevuse eest. Kui õnnelik ma olin!
Olin selleks ajaks hakanud tõeliselt armastama Piibli tõde ning ma soovisin lasta end ristida. Mu soov täitus 1965. aasta augustis, mil mind ristiti väikeses Olha jões, kus sel ajal ristiti paljud uued Jehoova tunnistajad. Juhuslikule pealtnägijale võis jääda mulje, et peame seal piknikku ja supleme jões. Varsti pärast seda määrati mu esimeseks ülesandeks olla teokraatliku teenistuskooli ülevaataja. 1965. aasta novembris tõi Fjodori vabanemine vanglast meile veelgi rõõmu juurde.
Töö edeneb
1965. aastal koguti kõik küüditatud kokku ja teatati, et meil on nüüd õigus kolida sinna, kuhu iganes tahame, mis tähendas seda, et me võisime oma ”igavese asupaiga” maha jätta. Seda rõõmu, mida tundsime, on võimatu kirjeldada. Paljud meie seast kolisid ära, mõned aga otsustasid jääda sinna, kus Jehoova oli meie vaimset kasvu ja tegevust õnnistanud ning toetanud. Paljud neist kasvatasid Siberis üles oma lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsedki, ning see paik ei tundunudki enam nii hirmus.
1967. aastal kohtasin Mariat, tütarlast, kelle perekond oli samuti Ukrainast Siberisse küüditatud. Lapsena olime mõlemad elanud Ukrainas Vilšanitsa külas. Me abiellusime 1968. aastal ning meid õnnistati ühe pojaga, Jaroslaviga, ning hiljem tütre Oksanaga.
Pulmade ja matuste ajal tulid tunnistajad alati suurel hulgal kokku, et omavahel suhelda. Need juhud pakkusid ka võimaluse rääkida Piibli tõdedest neile kokkutulnud sugulastele ja sõpradele, kes polnud tunnistajad. Tihtipeale olid ka julgeolekutöötajad nende sündmuste juures, kus me kasutasime avalikult Piiblit ning rääkisime kas ülestõusmislootusest või Jehoova abielukorraldusest ja tulevastest õnnistustest tema uues maailmas.
Kord, kui ma olin üht matusekõnet lõpetamas, jäi läheduses seisma auto, uksed lendasid lahti ning välja astus üks mees, kes käskis mul autosse istuda. Ma ei kartnud. Polnud me ju mingid kurjategijad, me vaid uskusime Jumalat. Kuid mu taskus olid meie koguduse liikmete kuulutustööaruanded. Selle eest oleks võidud mind arreteerida. Seepärast ma küsisin neilt, kas ma võin oma naisele raha anda, enne kui nendega kaasa lähen. Seejärel andsin ma rahulikult oma rahakoti otse nende nina all koos koguduse aruannetega tema kätte.
1974. aasta algusest hakkasime koos Mariaga meie pool kodus salaja piiblilist kirjandust valmistama. Kuna meie poeg oli väike, tegime seda hilja öösel, et ta sellest midagi teada ei saaks. Olles aga uudishimulik, teeskles ta ainult, et magab, ning vaatas vargsi meie tegevust pealt. Hiljem ta ütles: ”Ma tean, kes Jumala ajakirju teeb.” Olime küll veidi hirmul, kuid palusime alati Jehoovat, et ta meie peret selles tähtsas töös kaitseks.
Aja jooksul hakkasid võimud Jehoova tunnistajatesse leebemalt suhtuma ning seepärast tegime plaane ühe suurema kokkutuleku korraldamiseks Ussolje-Sibirskoje kunsti- ja meelelahutuskeskuses Mir. Kinnitasime linnaametnikele, et peame oma koosolekuid üksnes selleks, et Piiblit uurida ja kristliku vennaskonnaga läbi käia. Jaanuaris 1990 tuli kord kokku üle 700 inimese, saal oli puupüsti täis ja koosolek äratas laialdast tähelepanu.
Pärast seda koosolekut küsis üks reporter: ”Millal te olete jõudnud oma lapsi nõnda õpetada?” Nii tema kui teisedki külalised olid hämmastunud, nähes, kui tähelepanelikult nad istusid kõik need neli tundi, mis see esimene koosolek kestis. Varsti ilmus kohalikus ajalehes positiivne artikkel Jehoova tunnistajate kohta. Seal öeldi: ”[Jehoova tunnistajatelt] on, mida õppida.”
Rõõm töö hoogsa laienemise üle
1991. aastal peeti Nõukogude Liidus seitse konventi, kus viibis 74252 inimest. Hiljem, pärast seda kui endised Nõukogude Liidu vabariigid saavutasid iseseisvuse, sain ma Jehoova tunnistajate juhtivalt kogult ülesande minna Moskvasse. Seal küsiti minult, kas mul oleks võimalik osaleda Kuningriigi töös suuremal määral. Selleks ajaks oli Jaroslav abielus ja tal endal oli juba laps ning Oksana oli teismeeas. Nii alustasimegi Mariaga Moskvas 1993. aastal täisajalist teenistust. Samal aastal määrati mind Venemaa Jehoova tunnistajate regionaalse religioosse organisatsiooni administratiivkeskuse koordinaatoriks.
Nüüd elame ja töötame koos Mariaga meie uutes harubüroorajatistes, mis asuvad väljaspool Peterburi. On tõesti suur au, et saan koos teiste ustavate vendadega anda oma osa, hoolitsemaks selle kiiresti kasvava Kuningriigi kuulutajate hulga eest Venemaal. Praegu on endistes Nõukogude Liidu vabariikides tublisti üle 260000 tunnistaja, neist ainuüksi Venemaal enam kui 100000!
Me mõtleme Mariaga tihti oma kallitele sugulastele ja sõpradele, kes jätkavad ustavalt Kuningriigi-teenistust Siberis, paigas, mida jõudsime hakata armastama kui oma kodu. Praegu peetakse seal korrapäraselt suuri konvente ning Irkutskis ja selle ümbruses tegutseb umbes 2000 tunnistajat. Tõepoolest, ka selles maailma osas on läinud täide prohvetiennustus, mis on kirjas Jesaja 60:22: ”Kõige pisemast saab tuhatkond ja kõige väetimast vägev rahvas!”
[Pilt lk 20]
Koos oma isa, pere ja teiste küüditatutega Irkutskis aastal 1959
[Pilt lk 23]
Lapsed asumisel Iskras
[Pilt lk 25]
Aastal, mil me abiellusime
[Pilt lk 25]
Koos Mariaga praegu