Kuidas Jeesus välja nägi?

TÕENDITELE, mida Jeesuse välimuse kohta annab ilmalik ajalugu, on avaldanud mõju mitmesugused tegurid. Need seletavad ka suuri erinevusi tema kujutamisel kunstis.

Kaks tegurit on konkreetse maa kultuur ja ajastu, mil kunstiteos valmis. Lisaks avaldasid sellele, kuidas Jeesust kujutati, oma mõju ka kunstnike ja nende käsutajate usulised tõekspidamised.

Sajandite kestel on kuulsad kunstnikud, näiteks Michelangelo, Rembrandt ja Rubens, pööranud Jeesuse välimusele võrdlemisi suurt tähelepanu. Nende taiesed, millesse tihti on põimunud sümbolismi ja müstitsismi, on avaldanud suurt mõju sellele, millist välimust Jeesusele omistatakse. Kuid millel nende tõlgendus rajanes?

Mida ütleb ilmalik ajalugu

Aastatel 280—337 elanud Rooma keisri Constantinuse eelsest ajast pärit kunstiteosed kujutavad Jeesust sageli noorukese, kas lühikeste või pikkade lokkis juustega ”hea karjasena”. Ent selle kohta öeldakse kunstiraamatus ”Art Through the Ages”: ”Hea karjase temaatikat võib leida juba [paganliku] muinaskreeka ja egiptuse kunstist, siin aga saab temast kristliku karja lojaalse kaitsja sümbol.”

Aja jooksul tuli see paganlik mõju üha enam esile. Raamatus jätkatakse: ”Jeesust võidi hõlpsasti samastada Vahemeremaades tuntud jumalustega, eeskätt just Heliose (Apolloni), päikesejumalaga [kelle nimbus omistati hiljem Jeesusele, seejärel aga pühakutele], või tema romaniseerunud idamaise vaste Sol Invictusega (’võitmatu päike’).” Roomast Püha Peetruse kiriku alt leitud mausoleumis on Jeesust kujutatud tegelikult Apollonina, kes ”juhib päikesevankri ette rakendatud hobuseid üle taevavõlvi”.

Kuid taoline noorukivariant ei jäänud püsima kuigi kauaks. Adolphe Didron valgustab seda arengut oma raamatus ”Christian Iconography”: ”Kristuse esialgu nooruke kuju muutub sajandist sajandisse vanemaks, .. nii nagu kristlusele endalegi vanust lisandub.”

13. sajandist pärit tekst, mis pretendeerib kellegi Publius Lentuluse kirjale, mis on mõeldud Rooma senatile, toob ära kirjelduse Jeesuse välimuse kohta, väites, et ”peaaegu kõrvadeni oli ta juus küpsemata sarapuupähkli värvi [helepruun] ja sile, kõrvadest allpool aga lokkis ja veidi tumedam ning säravam, langedes lainetena õlgadele; juus oli keskelt lahus .., täishabe juuste värvi, mitte eriti pikk, vaid lõual veidi harali; .. silmad hallid .. ja kirkad”. See mitteautentne portree avaldas hiljem paljudele kunstnikele mõju. ”Iga ajastu lõi Kristuse kuju oma suva järgi,” ütleb ”New Catholic Encyclopedia”.

See, mis pidas paika eri ajastute puhul, pidas samamoodi paika eri rasside ja usundite puhul. Aafrika, Aasia ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika misjonipõldudel viljeldud religioosses kunstis kujutatakse läänemaist pikajuukselist Kristust; ent aeg-ajalt on tema välimusele lisandunud ”kohalikke jooni”, nagu märgib entsüklopeedia.

Omad kunstnikud on olnud ka protestantidel, kes on Kristuse välimust isemoodi tõlgendanud. Godfrey mainib oma raamatus ”Christ and the Apostles—The Changing Forms of Religious Imagery”: ”Rembrandti traagiline Kristus on protestantliku vaimu väljendus — kurblik, ebamaine, range —, .. endassesüüvinud, enesesalgajaliku protestantliku hinge kehastus.” Tema sõnul peegeldub see ”Tema keha kõhetuses, lihasuretamises [enesesalgamises], ”alandlikkuses, paatoslikkuses ja pühalikus tõsiduses”, millega [Rembrandt] annab edasi kristlikku epopöad”.

Ent nagu me nüüd näeme, ei vasta tihtilugu ristiusu kunstis esinev füüsiliselt nõrk, nimbusega, ebamehelik, melanhoolne, pikajuukseline Kristus tegelikkusele. Tõesuse seisukohalt on sellel Piibli Jeesusega üsna vähe pistmist.

Piibel ja Jeesuse välimus

Jeesus kui ”Jumala Tall” oli veatu, seega oli ta kahtlemata kena välimusega mees (Johannese 1:29; Heebrealastele 7:26). Ka polnud tal kindlasti seda püsivalt melanhoolset ilmet, mis talle üldtuntud kunstiteostes on omistatud. On tõsi, et ta elas üle palju ängistavaid sündmusi, ent tema üldine meelelaad peegeldas täiuslikult tema Isa, ”õndsat Jumalat” (1. Timoteosele 1:11; Luuka 10:21; Heebrealastele 1:3).

Kas Jeesuse juuksed olid pikad? Vaid nasiiridel oli keelatud juukseid lõigata ja veini juua, Jeesus aga polnud nasiir. Niisiis olid Jeesusel nii nagu teistelgi juudi meestel juuksed korralikult lõigatud (4. Moosese 6:2—7). Lisaks tarvitas ta teiste seltsis olles mõõdukalt veini, mis kinnitab mõtet, et ta polnud sugugi rõõmutu inimene (Luuka 7:34, EP 97). Sooritas ta ju Galileas Kaana pulmapeol ime ja tegi veini (Johannese 2:1—11, UT). Ja ilmselt kandis ta habet, mida kinnitab ka prohvetiennustus tema kannatuste kohta (Jesaja 50:6).

Mida öelda Jeesuse näojume ja -joonte kohta? Tõenäoliselt olid need semiidile iseloomulikud. Ilmselt oli ta need jooned pärinud oma emalt Maarjalt, kes oli juut. Maarja esivanemad olid juudi soost, nad põlvnesid heebrealastest. Seega olid Jeesusel oletatavasti juutidele üldomased näojume ja -jooned.

Ilmselt ka apostlite seast ei paistnud Jeesus mingil moel väga iseäraliku füüsisega silma, sest reetlikul Juudasel tuli teda suudelda, et ta vaenlased ta ära tunneksid. Niisiis võis Jeesus hõlpsasti rahva sekka sulada. Ja vähemalt kord ta ka tegi seda, rännates tundmatuna Galileast Jeruusalemma (Markuse 14:44; Johannese 7:10, 11).

Ometi arvavad mõned, et Jeesus pidi olema füüsiliselt nõrk. Miks nad seda väidavad? Üheks põhjuseks on see, et ta vajas oma piinaposti kandmisel abi. Peale selle suri ta kolmest postile löödud mehest esimesena (Luuka 23:26; Johannese 19:17, 32, 33).

Jeesus polnud füüsiliselt nõrk

Erinevalt traditsioonist ei iseloomusta Piibel Jeesust nõrga või ebamehelikuna. Seal öeldakse hoopis, et juba noores eas ’edenes ta tarkuselt ja kasvult ja armult Jumala ja inimeste juures’ (Luuka 2:52, UT; meie kursiiv). Enamiku aja oma 30 eluaastast oli ta puusepp. See aga polnud ilmselt küll kleenukese ja kidura mehe amet, eriti kui arvestada toda ajastut, mil polnud veel mingeid nüüdisaegseid tööd hõlbustavaid masinaid (Markuse 6:3). Peale selle ajas Jeesus templist välja härjad, lambad ja rahavahetajad ning lükkas ümber viimaste lauad (Johannese 2:14, 15). Ka see laseb aimata, et tegemist oli mehise, füüsiliselt tugeva inimesega.

Oma elu viimase kolme ja poole aasta jooksul kõndis Jeesus kuulutusretkedel läbi sadu kilomeetreid. Siiski ei teinud jüngrid talle eales ettepanekut ’pisut puhata’. Jeesus lausus hoopis neile, kelle seas oli ka sitkeid kalureid: ”Tulge teie kõrvale üksikusse paika ja puhake pisut!” (Markuse 6:31).

Võib nõustuda M’Clintocki ja Strongi ”Cyclopædia” sõnadega, et ”kogu evangeeliumilugu osutab [Jeesuse] stabiilsele ja tugevale füüsilisele tervisele”. Miks ta siis vajas oma piinaposti kandmisel abi ning miks ta suri enne teisi koos temaga postile lööduid?

Üheks põhiteguriks oli tema äärmine hingeline kitsikus. Hukkamisaja lähenedes lausus Jeesus: ”Mind peab ristitama ristimisega, ja kuidas on mul kitsas käes, kuni see on lõpetatud!” (Luuka 12:50). See kitsikus kulmineerus viimase öö surmaheitluses: ”Heideldes raskesti, palvetas ta veel pinevamalt; ja tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale” (Luuka 22:44). Jeesus teadis, et tema laitmatusest surmani sõltub inimkonna igavese elu väljavaade. Milline ränkraske koorem tal lasus! (Matteuse 20:18, 19, 28.) Lisaks teadis ta, et Jumala enda rahvas hukkab ta kui ”neetud” kurjategija. Seetõttu oli ta mures, et see võib saada ta Isale teotuseks (Galaatlastele 3:13; Laul 40:7, 8; Apostlite teod 8:32).

Äraandmise järel pidi ta pidevalt taluma julma kohtlemist. Kui aeg oli jõudnud tublisti üle kesköö, peeti pilakohtuprotsess, kus maa tähtsaimad ametimehed teda naeruvääristasid, tema pihta sülitasid ning talle rusikahoope jagasid. Et öisele kohtuprotsessile seaduslikku ilmet anda, toimus järgmisel varahommikul veel üks kohtuprotsess. Nüüd kuulas Jeesust üle Pilaatus; seejärel Heroodes, kes koos oma sõjameestega tema üle nalja heitis; siis jälle Pilaatus. Lõpuks lasi Pilaatus talle rooska anda. See aga polnud tavapärane piitsutamine. Ajakirjas ”The Journal of the American Medical Association” on roomlaste rooskamistava kohta öeldud:

”Tavaliseks vahendiks oli lühike piits .. koos mitmete eri pikkuses ühekordsete või punutud nahkrihmadega, kuhu olid paiguti kinnitatud väikesed raudkuulid või teravad lambaluu killud. [———] Kui Rooma sõdurid sellega korduvalt täiest jõust vastu ohvri selga virutasid, võisid raudkuulid põhjustada tugevaid põrutusi ning nahkrihmad ja lambaluu tükid võisid lõikuda nahasse ja nahaalustesse kudedesse. Kui piitsutamine jätkus, võisid haavad rebestuda edasi sügavamal asetsevate skeletilihasteni ja kiskuda välja veritsevaid lihanarmaid.”

On ilmselge, et Jeesuse elujõud pidi olema tublisti kahanenud, enne kui ta posti kandes selle raskuse all kokku varises. Ka ”The Journal of the American Medical Association” on nentinud: ”Tema nõrgenenud üldseisundi põhjuseks oli nii juutide ja roomlaste poolt osaks saanud füüsiline ja vaimne vägivald kui ka toidu-, vee- ja unepuudus. Seetõttu oli Jeesuse füüsiline seisund juba enne tegelikku ristilöömist vähemalt raske, kui mitte kriitiline.”

Kas tema välimusel on tähtsust?

Alates Lentuluse kirjapandud võltsportreest ja kuulsate meisterkunstnike taiestest kuni nüüdisaegsete klaasimaalinguteni paistab ristiusu kirik olevat vaimustatud just sellest, mis köidab pilku. ”Jeesuse Kristuse kuju erakordselt emotsionaalset mõjujõudu tuleks alal hoida,” ütles Torino peapiiskop, vaidlusttekitava Torino surilina hooldaja.

Ent Jumala Sõna jätab sellised Jeesuse välimuse ”emotsionaalse mõjujõuga” üksikasjad sihilikult mainimata. Miks? Küllap juhiksid need tähelepanu kõrvale sellelt, mis annab igavese elu — Piibli tundmiselt (Johannese 17:3). Ka Jeesus — meie ülim eeskuju — ”ei vaata inimese välimusele” ega pea seda tähtsaks (Matteuse 22:16, UM; võrdle Galaatlastele 2:6). Rõhutada Jeesuse füüsilist välimust, samal ajal kui inspireeritud evangeeliumides pole selle kohta midagi mainitud, tähendab olla nende tegeliku vaimuga vastuolus. Nagu me järgmisest artiklist näeme, pole Jeesus tegelikult üldse enam inimolendi sarnane.a

[Allmärkus]

[Pildid lk 7]

Vastupidi Piibli jutustustel põhinevale Jeesuse portreele on ristiusu kunstnikud kujutanud Kristust füüsiliselt nõrga ja kahvatuna

[Allikaviide]

Jeesus Galilea järve ääres jutlustamas, autor Gustave Doré