Tunnen end õnneliku ja vajalikuna, kuigi olen pime

Jutustanud Polytimi Venetsianos

Mängisin koos oma kolme õe-venna ning onutütrega, kui aknast mingi väike ese sisse lendas. See oli granaat ning kui see plahvatas, said kõik mu kolm õde-venda surma ning mina jäin täiesti pimedaks.

SEE sündmus leidis aset, kui olin kõigest viieaastane väike tüdruk. Olin mitu päeva koomas. Teadvusele tulles küsisin oma vendade ja õe järele. Saades teada, et nad on surnud, soovisin, et oleksin ka ise surnud.

Kui ma sündisin, elas mu pere Kreekas Salamise saarel Ateena sadama Piraiévsi lähedal. Vaatamata sellele et olime vaesed, oli meie elu rahulik. Kuid olukord muutus Teise maailmasõja alates 1939. aastal. Mu isa oli meremees ning sõitis mööda Vahemerd. Tihtipeale oli ta nii teljeriikide kui ka liitlasvägede allveelaevade, miiniristlejate, torpeedode ja pommide tõttu ohus. Kreeka oli tollal fašistliku ja natsistliku võimu all.

Mind õpetati Jumalat vihkama

Hirmsate sõjaaja olukordade tõttu võttis surm mu emalt neljanda lapse. Ta oli sügavas masenduses, haigestus tuberkuloosi ning suri 1945. aasta augustis pärast seda, kui oli sünnitanud kuuenda lapse. Meie usklikud naabrid ütlesid, et Jumal karistab meid. Mõned kreeka õigeusu preestrid tahtsid meid küll lohutada, kuid tegid oma sõnadega veel rohkem haiget, kui ütlesid, et Jumal võttis mu vennad ja õed taevasse väikesteks ingliteks.

Isa oli sügavalt nördinud. Miks peaks Jumal võtma vaesest perest endale neli väikest last, kui tal on taevas miljoneid ingleid? Need õigeusu kiriku uskumused tekitasid temas sügavat meelepaha nii Jumala kui ka usu vastu. Seepärast ei tahtnud ta usuga enam mingit tegemist teha. Ta õpetas mind Jumalat vihkama ja põlgama, öeldes, et Jumal on see, kes on süüdi meie kannatustes ja õnnetustes.

Nagu metslane puuris

Varsti pärast ema surma aastal 1945 haigestus ka isa tuberkuloosi ning oli sunnitud sanatooriumi minema. Mu noorem õde viidi hooldekodusse. Kui mu isa sanatooriumist välja sai ning õele järele läks, öeldi talle, et mu õde on surnud. Mind pandi pimedate kooli, kus ma käisin kaheksa aastat. Olin alguses väga kurb. Eriti masendunud olin ma külastuspäevadel. Enamikul mu pimedatel koolikaaslastel oli keegi, kes neid külastas, minul polnud aga kedagi.

Käitusin nagu metslane puuris. Mind kutsuti kooli nuhtluseks. Seepärast peksti mind ning pandi istuma ”karistuspinki”. Mõtlesin tihti enesetapule. Aja möödudes aga mõistsin, et pean muutuma iseseisvaks. Hakkasin tundma rõõmu oma pimedate koolikaaslaste abistamisest, aitasin neil sageli end riidesse panna ning voodit teha.

Preestrite sõnul olime pimedad sellepärast, et Jumal karistab meid meie vanemate hirmsate pattude eest. See tekitas minus veelgi suuremat viha Jumala vastu, kes näis mulle õela ja tigedana. Ka uskumus, et surnute vaimud käivad elavaid kimbutamas, tekitas minus hirmu ja meelepaha. Kuigi armastasin oma surnud vendi, õdesid ja ema, tundsin hirmu nende ”vaimude” ees.

Isa on mulle abiks

Mõne aja pärast puutus mu isa kokku Jehoova tunnistajatega. Ta oli üllatunud, saades Piiblist teada, et mitte Jumal pole see, kes on kannatustes ja surmas süüdi, vaid Saatan (Laul 100:3; Jakoobuse 1:13, 17; Ilmutuse 12:9, 12). Mu isa, kes oli näinud tõe valgust, hakkas peagi Jehoova tunnistajate koosolekutel käima, tegi vaimseid edusamme ning läks 1947. aastal ristimisele. Mõni kuu enne seda oli ta uuesti abiellunud ja varsti sai ta omale ka poja. Peagi hakkas ka tema uus naine Jehoovat teenima.

Kui olin 16-aastane, lõpetasin pimedate kooli. Kui hea oli küll hakata elama armastavas kristlikus peres! Mu pere uuris koos Piiblit ja ka mina olin kutsutud perekondlikule piibliuurimisele, nagu nad seda kutsusid. Võtsin kutse vastu vaid austusest ja viisakusest kuid ei kuulanud seda, mida nad rääkisid. Minu meelepaha Jumala ning religiooni vastu polnud veelgi lahtunud.

Mu pere uuris brošüüri ”Jumala tee on armastus”. Alguses mind piibliuurimine ei huvitanud, ent siis hakkas isa surnute olukorrast rääkima. See köitis mu tähelepanu. Piiblist loeti ette Koguja 9:5, 10: ”Surnud ei tea enam midagi .. surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!”

Hakkasin taipama, et olin asjata hirmu tundnud. Minu surnud emal, vendadel ja õdedel polnud võimalik mulle kurja teha. Siis jõudis arutelu ülestõusmise teemani. Kuulasin kõrv kikkis. Mu süda hüppas rõõmust, kui kuulsin Piibli tõotust surnute ülestõusmisest Kristuse valitsuse all! (Johannese 5:28, 29; Ilmutuse 20:12, 13.) Nüüd muutus see uurimine minu jaoks väga huvitavaks. Ootasin innuga perekondlikku uurimist ning hoolimata oma nägemispuudest valmistasin selleks alati hästi ette.

Saan vaimse nägemise

Kui ma Piiblit paremini tundma hakkasin, kadusid väärarusaamad Jumala ja tema tegutsemiste kohta. Sain teada, et Jumal pole süüdi selles, et mina või keegi teine pime on, vaid kõige kurja juur on tema vastane Kurat-Saatan. Kuidas ma küll kahetsesin seda, et olin puhtast teadmatusest Jumalat süüdistanud! Ammutasin kustumatu januga Piiblist täpseid teadmisi. Käisin kõikidel kristlikel koosolekutel ning võtsin neist osa, kuigi elasime kuningriigisaalist kilomeetrite kaugusel. Hoolimata nägemispuudest osalesin ka aktiivselt kuulutustöös.

Kui õnnelik ma küll olin, kui mind 1958. aasta 27. juulil ristiti, mis toimus veidi rohkem kui 16 aastat pärast traagilist õnnetust, mille tõttu olin nägemise kaotanud. Alustasin elu justkui otsast peale, olin täis lootust ja optimismi. Nüüd oli mu elul eesmärk — teenida armastavat Taevaisa. Tema tundmine oli vabastanud mind valeõpetustest ning andnud mulle otsusekindlust ja lootust, tänu millele suutsin nägemispuude ja sellega kaasnevate raskustega toime tulla. Pühendasin igal kuul imelise hea sõnumi kuulutamisele 75 või rohkem tundi.

Mu abielu puruneb

1966. aastal abiellusin mehega, kellel olid samasugused eesmärgid kui minul. Näis, et võime koos õnnelikud olla, kuna me mõlemad püüdsime suurendada oma kuulutustegevust. Mõningatel kuudel pühendasime selle elupäästva töö tegemisele väga palju tunde. Kolisime Kesk-Kreekasse Livadiá lähedale eraldatud piirkonda. Vaatamata sõjaväelise hunta rõhuvale võimule aitasime aastatel 1970—1972, mil me seal elasime, mitmel inimesel Piibli tõde tundma õppida ning ristitud kristlaseks saada. Meil oli ka rõõm aidata selle piirkonna Jehoova tunnistajate väikest kogudust.

Mõne aja pärast jättis mu abikaasa aga piibliuurimise ja kristlikel koosolekutel käimise hooletusse ning hülgas lõpuks Piibli õpetused täielikult. See põhjustas meie abielus palju pingeid ning viis lõpuks lahutuseni 1977. aastal. Olin täiesti muserdunud.

Õnnelik ja viljakas elu

Sellel elu mõõnaperioodil tulid Jehoova ja tema organisatsioon mulle jälle appi. Üks armastav kristlik vend selgitas mulle, et kui lasen oma endise abikaasa põhjustatud olukorral endalt rõõmu röövida, olen tegelikult tema ori. Sel juhul oleks tema käes minu õnne võti. Umbes samal ajal palus üks vanem kristlik õde minu abi kuulutustöö parandamiseks. Peagi olin täielikult hõivatud kuulutustööga, tööga, mis tõi mulle suurimat rõõmu!

Siis andis üks teine kristlane mulle järgmise soovituse: ”Sa võid ka edaspidi aidata inimesi seal, kus sind kõige rohkem vajatakse. Sa võid olla Jehoova Jumala majakas.” Milline vaimustav mõte! Pime inimene võib olla Jehoova Jumala majakas! (Filiplastele 2:15.) Lahkusin viivitamata Ateenast ning kolisin Amárinthose külla lõuna Évvoiasse, piirkonda, kus oli väga vähe piibliõpetajaid. Sealsete sõprade abiga sain endale maja ning suutsin oma vajaduste eest hoolitseda.

Nüüdseks olen saanud üle 20 aasta teha igal aastal mitmel kuul rohkem kuulutustööd kui muidu. Jehoova on andnud mulle jõu tulla toime kõikide teenistusvormidega — käin majast majja kuulutamas, viin huvitatutega piibliuurimisi läbi ja räägin inimestega tänaval. Praegu viin ma läbi nelja piibliuurimist inimestega, kes meie Looja vastu huvi tunnevad. Kui õnnelik ma olen, et selles piirkonnas, kus 20 aastat tagasi oli vaid käputäis vendi, on nüüd kolm kogudust!

Kaks korda nädalas tuleb mul kristlikele koosolekutele jõudmiseks minna rohkem kui 30 kilomeetri kaugusele. Olen otsustanud mitte ühtki koosolekut vahele jätta. Kuna ma koosolekutel kõnepidajat ei näe, leian end vahel millelegi muule mõtlemas. Seepärast kasutan spetsiaalset pimedatele mõeldud märkmikku, et lühidalt märkmeid teha. Niiviisi sunnin oma kõrvu ja meelt räägitavat tähele panema. Minu kodus viiakse läbi ühte koguduse koosolekut, mis on mulle suur eesõigus. Minu kodus toimuval koguduse raamatu-uurimisel käib inimesi ümberkaudsetest küladest. Kuid ma ei oota, et alati mind külastataks, ma külastan ka ise teisi ning see julgustab nii mind kui ka neid, keda ma külastan (Roomlastele 1:12).

Kui ma teismelisena isa juures elasin, ei kohelnud ta mind kunagi kui pimedat last. Ta õpetas mind kannatlikult ja järjekindlalt oma kätega tööd tegema. Tänu sellele praktilisele õpetusele suudan hoolitseda oma aia ning oma väheste loomade eest. Teen kodus palju tööd, hoian maja puhtana ning valmistan süüa. Olen õppinud leidma oma elus rõõmu ja õnne väikestest asjadest, sellest, mis mul on. Olen suutnud nii mõndagi korda saata tänu oma neljale ülejäänud meelele — kuulmisele, haistmisele, maitsmisele ja kompimisele — ning olen saanud sellest tohutu suurt rahuldust. See on andnud ka imelist tunnistust ilmalikele inimestele.

Jumal on mind toetanud

Paljud imestavad, kuidas ma hoolimata oma piirangutest positiivne ja iseseisev olla suudan. Eelkõige olen suutnud seda tänu Jehoovale, kes on ”kõige troosti Jumal” (2. Korintlastele 1:3). Pärast seda, kui kaotasin nägemise, mõtlesin tihti enesetapule. Seepärast arvan, et oleksin vaevalt praegu elus, kui Jehoova ja Piibli tõde mind aidanud poleks. Mõistan nüüd, et meie Looja on andnud meile peale nägemise veel teisigi ande, ja kui me neid kasutame, võime olla õnnelikud. Kord, kui tunnistajad minu kodukülas kuulutamas olid, ütles üks naine neile minu kohta: ”Jumal, keda ta teenib, on see, kes aitab tal kõigega hakkama saada!”

Kõik need kannatused, mida olen kogenud, on mind Jumalaga lähedasemaks teinud. Mu usk on tugevnenud. Ja mul on meeles, et ka apostel Paulus kannatas selle all, mida ta nimetas ”liha sisse antud vaiaks”, mis võis olla seotud tema nägemisega (2. Korintlastele 12:7; Galaatlastele 4:13). Kuid see ei takistanud teda hea sõnumi kuulutamisele ”andunud” olemast. Sarnaselt temaga võin öelda: ”Nii ma siis tahan meelsamini kiidelda oma nõtrustest .. sest kui olen nõder, siis olen vägev!” (Apostlite teod 18:5; 2. Korintlastele 12:9, 10).

Eelkõige mõjub mulle positiivselt Piiblil põhinev lootus, et võin ülestõusmises oma silmadega näha oma kallist ema, õdesid ja vendi. Piibel tõotab, et ”avanevad pimedate silmad” ja et ”tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Jesaja 35:5; Apostlite teod 24:15). Tänu sellisele väljavaatele olen optimistlik ning ootan innuga imelist tulevikku Jumala Kuningriigi valitsuse all!

[Pilt lk 15]

Minu isa, kes minuga Piiblit uuris

[Pilt lk 15]

Köögis

[Pilt lk 15]

Koos oma sõbrannaga teenistuses