Prohvetiennustuste raamat

Inimesi huvitab tulevik. Nad otsivad usaldusväärseid ennustusi paljude asjade kohta, alates ilmaprognoosidest ja lõpetades majandusnäitajatega. Aga kui nad nende ennustuste järgi tegutsevad, tuleb neil sageli pettuda. Piiblis on palju ettekuulutusi ehk prohvetiennustusi. Kui täpsed on need prohvetiennustused? Kas need on ajalugu, mis pandi kirja juba enne kõnealuste sündmuste toimumist? Või on need vaid ajalugu, mida üritatakse esitada prohvetiennustustena?

ROOMA riigimees Cato (234—149 e.m.a.) olevat öelnud: ”Ma imestan, et üks ennustaja teist ennustajat nähes naerma ei hakka.”¹ Tegelikult suhtuvad ka praegu paljud inimesed skeptiliselt tulevikuennustajatesse, astroloogidesse ja teistesse ettekuulutajatesse. Sageli on nende ennustused ebamäärase sõnastusega ja neid saab väga mitmeti tõlgendada.

Aga kuidas on Piibli prohvetiennustustega? Kas on põhjust neisse skeptiliselt suhtuda? Või on alust neid usaldada?

Need pole vaid asjatundlikud oletused

Mõnikord püüavad targad inimesed arengusuundi jälgides tulevikku ära arvata, kuid mitte kunagi ei osutu kõik nende oletused õigeks. Raamat ”Tuleviku šokk” (”Future Shock”) märgib: ”Kõigi ühiskondade ees seisab lisaks üksteisele tõenäoliselt järgnevatele tulevikusündmustele veel terve hulk võimalikke tulevikustsenaariume, aga ka konflikt eelistatavate tulevikuvaadete vahel.” Ta lisab: ”Loomulikult ei suuda keegi ”teada” tulevikku ette mingis absoluutses mõttes. Me võime ainult süstematiseerida ja täpsustada oma oletusi ning püüda kindlaks määrata nende tõenäosust.”²

Kuid Piibli kirjutajad ei ”määranud kindlaks” lihtsalt tulevikuga seotud ”oletuste tõenäosust”. Ka ei või nende ettekuulutusi tähelepanuta jätta kui mingeid segaseid väiteid, mida saab tõlgendada väga mitmeti. Vastupidi, paljud nende prohvetikuulutused on erakordselt selgesõnalised ja ebatavaliselt konkreetsed ning sageli on neis ennustatud täiesti vastupidist sellele, mida oleks võidud oodata. Võtame näiteks selle, mida Piibel kuulutas ette muistse Babüloni linna kohta.

’Pühitakse ära hävitusluuaga’

Muistne Babülon sai ”kuningriikide ehteks” (Jesaja 13:19). See korrapäratult laiuv linn asus strateegiliselt tähtsas kohas, kaubatee ääres, mis kulges Pärsia lahest Vahemereni, olles Ida-Lääne vahelise maismaa- ja merekaubanduse keskus.

7. sajandiks e.m.a. oli Babülon saanud Babüloonia impeeriumi näiliselt vallutamatuks pealinnaks. Sellest linnast voolas läbi Eufrati jõgi, mille veega oli täidetud lai, sügav vallikraav ja kanalitesüsteem. Lisaks sellele kaitses linna massiivne ja arvukate kaitsetornidega tugevdatud topeltmüüride süsteem. Pole üllatav, et sealsed elanikud tundsid end turvaliselt.

Aga sellegipoolest ennustas prohvet Jesaja 8. sajandil e.m.a., juba enne, kui Babülon oma vägevuse tippu tõusis, et Babülon ’pühitakse ära hävitusluuaga’ (Jesaja 13:19; 14:22, 23). Jesaja kirjeldas koguni seda, mil kombel Babülon pidi langema. Vallutajad pidid ’kuivatama’ selle jõed, kust kaitset pakkuvad vallikraavid said oma vee, ja tegema linna kergestivallutatavaks. Jesaja teatas koguni, et selle vallutaja nimi on ”Koores” (Kyros) — suur Pärsia kuningas, ”kelle ees avatakse väravad ja ühtegi ust ei suleta” (Jesaja 44:27—45:2, The New English Bible).

Need olid julged ennustused. Aga kas need ka täide läksid? Ajalugu näitab.

”Ilma lahinguta”

Kaks sajandit pärast seda, kui Jesaja oli oma prohvetiennustuse kirja pannud, aastal 539 e.m.a. 5. oktoobri ööl, asusid Meedia-Pärsia väed Kyros Suure juhtimisel Babüloni lähedale laagrisse. Kuid babüloonlased olid enesekindlad. Kreeka ajaloolase Herodotose (elas 5. sajandil e.m.a.) sõnul oli neil nii palju toiduvarusid, et sellest oleks jätkunud aastateks.³ Neil oli kaitseks ka Eufrati jõgi ja Babüloni võimsad müürid. Kuid kõigest hoolimata, nagu ütleb Nabunaidi kroonika, just sel ööl ”tungisid Kyrose väed Babüloni ilma lahinguta”.⁴ Kuidas see võimalik oli?

Herodotos selgitab, et sel ajal linnas olev rahvas ”tantsis ja pidutses lõbusalt”.⁵ Väljaspool seda oli aga Kyros Eufrati jõe veed kõrvale suunanud. Kui veetase langes, kahlasid tema sõdurid läbi jõe, kus vesi ulatus neil üle põlve. Nad möödusid kõrguvatest müüridest ja sisenesid Herodotose sõnade kohaselt ”jõele avanevatest väravatest”, mis olid hooletult lahti jäetud.⁶ (Võrdle Taaniel 5:1—4; Jeremija 50:24; 51:31, 32.) Teisedki ajaloolased, kaasa arvatud Xenophon (u. 431—u. 352 e.m.a.), ja arheoloogide leitud kiilkirjatahvlid kinnitavad, et Kyros vallutas Babüloni ootamatult.⁷

Sellega täitus Jesaja prohvetiennustus Babüloni kohta. Või kas ikka täitus? Kas on võimalik, et see polnudki ettekuulutus, vaid pandi kirja hoopis pärast seda sündmust? Tegelikult võib sedasama küsida teistegi Piibli prohvetiennustuste kohta.

Kas see on ajalugu, mida üritatakse esitada prohvetiennustustena?

Kui Piibli prohvetid, kaasa arvatud Jesaja, kirjutasid ümber vaid ajalugu ja püüdsid jätta mulje, nagu oleks tegemist prohvetiennustustega, siis pole need mehed midagi rohkemat kui ainult kavalad petised. Aga mis oleks pidanud neid ajendama sel kombel petma? Tõelised prohvetid teatasid vähimagi kõhkluseta, et neid ei saa ära osta (1. Saamueli 12:3; Taaniel 5:17). Me oleme juba vaadelnud veenvaid tõendeid selle kohta, et Piibli kirjutajad (kellest paljud olid prohvetid) olid usaldusväärsed mehed, kes olid valmis avalikustama isegi omaenda piinlikud eksimused. Paistab olevat ebatõenäoline, et seesugustel meestel võiks olla kalduvus panna toime hoolikalt läbimõeldud pettusi — esitada prohvetiennustuste pähe ajalugu.

On veel midagi, millele mõelda. Paljud Piibli prohvetid mõistavad oma ennustustes teravalt hukka omaenda rahva koos preestrite ja valitsejatega. Näiteks Jesaja väljendas sügavat pahameelt tema päevil elanud iisraellaste — nii juhtide kui rahva — kohutava moraalituse üle (Jesaja 1:2—10). Teisedki prohvetid paljastasid jõuliselt preestrite patte (Sefanja 3:4; Malakia 2:1—9). On raske mõista, miks nad oleksid pidanud mõtlema välja prohvetiennustusi, mis sisaldasid äärmiselt karme etteheiteid nende endi rahva vastu, ja miks pidid preestrid neid selliste riugaste tegemisel toetama.

Pealegi, kuidas said prohvetid, kui nad olid kõigest petised, sellise võltsingu üldse teoks teha? Iisraelis soositi kirjaoskust. Maast madalast õpetati lastele lugemist ja kirjutamist (5. Moosese 6:6—9). Inimesi innustati iseseisvalt Pühakirja lugema (Laul 1:2). Iganädalasel hingamispäeval loeti sünagoogides avalikult Pühakirja (Apostlite teod 15:21). Paistab olevat võimatu, et kogu kirjaoskaja rahvas, kes tunneb hästi Pühakirja, laseb ennast petta sellisest võltsingust.

Kuid see pole veel kõik Jesaja prohvetiennustuse kohta, mis räägib Babüloni langemisest. Selles on üks detail, mida lihtsalt ei saadud kirja panna pärast selle täitumist.

”Seda ei asustata enam iialgi”

Mis pidi Babülonist saama pärast selle langemist? Jesaja ennustas: ”Seda ei asustata enam iialgi ega elata seal põlvest põlve; ei löö sinna araablane telki üles ega puhka seal karjased karja!” (Jesaja 13:20). Võis tunduda veider (kui väljenduda äärmiselt tagasihoidlikult), et keegi ennustab nii hea asendiga linna kohta, et see jääb alatiseks asustamata. Kas sai Jesaja oma sõnad kirja panna pärast seda, kui ta oli näinud elaniketa jäänud Babüloni?

Pärast Kyrose vallutusretke elasid inimesed Babülonis veel sajandeid, kuigi see oli kaotanud oma endise hiilguse. Tuleta meelde, et Surnumere käsikirjade hulgas on terve Jesaja raamatu koopia, mis dateeringu järgi kuulub 2. sajandisse e.m.a. Umbes ajal, mil see kirjarull ümber kirjutati, võtsid Babüloni oma valdusse partlased. 1. sajandil m.a.j. oli Babülonis juudi kogukond, keda külastas piiblikirjutaja Peetrus (1. Peetruse 5:13). Selleks ajaks oli Jesaja Surnumere kirjarull olemas olnud juba peaaegu kaks sajandit. Niisiis, 1. sajandiks m.a.j. polnud Babülon ikka veel täielikult inimtühjaks jäänud, kuid Jesaja raamatu kirjutamine oli lõpetatud kaua enne seda.a

Nagu ennustatud, jäi Babülonist lõpuks järele vaid ”kivihunnik” (Jeremija 51:37). Heebrea keele õpetlase Hieronymuse (elas 4. sajandil m.a.j.) sõnul oli Babülon tema ajal jahipiirkond, kus luusisid ”igasugused metselajad”.⁹ Babülon on siiani asustamata.

Jesaja ei elanud nii kaua, et oleks võinud näha, kuidas Babülon elaniketa jäi. Kuid selle kunagise vägeva linna varemed, mis asuvad tänapäeva Iraagis, Bagdadist umbes 80 kilomeetrit lõunas, on vaikivateks tunnistajateks, et läksid täide Jesaja sõnad: ”Seda ei asustata enam iialgi.” Babüloni mõningane restaureerimine turismiobjektina võib küll külastajaid ligi meelitada, kuid selle ”järglased ja järelkasv” on igaveseks kadunud (Jesaja 13:20; 14:22, 23).

Seega ei esitanud prohvet Jesaja mingeid ebamääraseid ennustusi, mida oleks võinud sobitada ükskõik millise tulevikusündmusega. Ka ei kirjutanud ta ümber ajalugu, et esitada seda prohvetiennustusena. Mõtle sellele: miks peaks üks petis riskima ”ennustada” midagi sellist, mille täitumist ta vähimalgi määral suunata ei saa — et vägevat Babüloni ei asustata enam iialgi?

See prohvetiennustus Babüloni langemisest on vaid üks näide Piiblist.b Paljud inimesed näevad Piibli prohvetiennustuste täitumises märki sellest, et selle raamatu autor peab olema kõrgem kui inimene. Ehk oled sa nõus vähemalt sellega, et see prohvetiennustuste raamat väärib uurimist. Üks asi on küll kindel: nüüdisaegsete ennustajate ähmased või sensatsioonilised ettekuulutused erinevad määratult Piibli selgetest, kainetest ja konkreetsetest prohvetiennustustest.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 28]

Kas Piibli kirjutajad olid tõelised prohvetid või kavalad petised?

[Pilt lk 29]

Muistse Babüloni varemed