’Jehoova on mu Jumal, kelle peale ma loodan’

JUTUSTAB WILLI DIEHL

„Miks sa soovid minna Beetelisse?” Selle küsimuse esitas 1931. aasta kevadel mu isa, kui rääkisin talle oma soovist alustada Beeteli teenistust. Mu vanemad, kes elasid Saarlandis, olid kümmekond aastat tões olnud ja andnud meile, kolmele poisile, head eeskuju. Tõde täitis kogu nende elu ja ma soovisin, et tõde ka kogu minu elu täidaks.

AGA kuidas mu vanemad Jehoovat ja tema püha tahet tundma õppisid? Mitte rahuldudes põhireligiooniga, olid nad kaua tõde otsinud. Nad proovisid järele hulgaliselt kirikuid ja sekte, avastades iga kord, et ükski pole õige.

Ühel päeval oli me uksele jäetud reklaamleht, kus teatati, et esitatakse Jumala eesmärki käsitlev kõne, millega kaasnevad pildid ja film nimetusega „Loomise foto-draama”. Kui „Loomise foto-draamat” näidati, pidi isa tööl olema, kuid ta julgustas ema minema. „Ehk on seal midagi,” ütles isa. Sel õhtul, kui ema seda nägi, oli ta täis entusiasmi. „Lõpuks olen ma selle leidnud!” ütles ta. „Tule ja vaata ise homme õhtul. See on see tõde, mida oleme otsinud.” Oli aasta 1921.

Mu vanemad olid vaimuga võitud kristlased, kes jäid ustavaks surmani, isa suri 1944. aastal, peale arvukaid vangistamisi natside poolt, ja ema suri aastal 1970. Ka tema oli natsivõimu ajal kaua vangis.

Minu vanemate eeskujulik innukus

Mu vanemad olid põlluteenistuses väga aktiivsed kuni surmani. Ema oli eriti innukas levitama konvendi resolutsioone, mida anti välja aastast 1922 kuni aastani 1928. Ecclesiastics Indicted, mis kujutas endast 1924. aastal vastuvõetud resolutsiooni, sisaldas teravat kriitikat vaimulikkonna aadressil. Selle levitamine nõudis julgust. Kuulutajad olid kell neli hommikul jalul ja lükkasid traktaadid ukse alt sisse. Kuigi olin vaid 12-aastane, lubasid vanemad mul selles osaleda. Et jõuda kõrvalisele territooriumile, alustasime sageli hommikul kell viis kolm kuni neli tundi kestva jalgrattasõiduga. Peitsime jalgrattad põõsastesse ja mina valvasin neid, samal ajal kui teised külas töötasid. Pealelõunal sõitsime jalgratastega koju tagasi ja õhtul käisime tund aega jala, et jõuda koosolekule.

Hiljem jäeti mõni noorem jalgrattaid valvama ja mina läksin kuulutajatega kaasa. Aga kellelgi ei tulnud mõttessegi mind välja õpetada. Nad ütlesid mulle vaid, millisel tänaval tuleb töötada! Peksleva südamega hiilisin esimese majani, lootes, et kedagi pole kodus. Paraku avas mees ukse. Olin sõnatu. Osutasin kobavalt raamatule oma kotis. „Kas see on kohtunik Rutherfordi oma?” küsis ta. Kogelesin vastuseks. „On see uus, selline, mida mul pole?” „Jah, see on uus,” kinnitasin. „Siis ma pean selle saama. Palju see maksab?” See andis mulle julgust tööd jätkata.

Aastal 1924 rääkisid täiskasvanud palju aastast 1925. Kord olime külas ühel piibliuurijatest perekonnal ja ma kuulsin üht venda küsivat: „Kui Issand meid ära võtab, mis saab meie lastest?” Ema, kindel nagu alati, vastas: „Issand teab, kuidas nende eest hoolitseda.” See teema köitis mind. Mida see kõik pidi tähendama? Aastal 1925 tuli ja läks, aga midagi ei juhtunud. Kuid mu vanemate innukus ei nõrgenenud.

Isa tark manitsus

Aastal 1931 rääkisin lõpuks oma isale, mida tahan oma eluga ette võtta. „Miks sa tahad minna Beetelisse?” küsis mu isa vastuseks. „Sest tahan Jehoovat teenida,” vastasin. „Oletame, et sind võetakse Beetelisse vastu,” jätkas ta. „Kas mõistad, et sealsed vennad pole inglid? Nad on ebatäiuslikud ja teevad vigu. Kardan, et see sunnib sind lahkuma ja isegi usust loobuma. Mõtle kindlasti hoolega selle üle järele.”

Olin šokeeritud, et kuulsin midagi taolist, kuid peale seda, kui mõned päevad asja kaalunud olin, kordasin oma soovi Beetelisse avaldus anda. „Räägi mulle veelkord, miks sa tahad minna,” ütles ta. „Sest tahan Jehoovat teenida,” kordasin. „Poeg, ära seda kunagi unusta. Kui sind kutsutakse, pea meeles, miks sa lähed. Kui sa näed, et midagi on valesti, ära ole üleliia murelik. Isegi kui sind vääralt koheldakse, ära lahku. Ära iial unusta, miks sa oled Beetelis — sest sa tahad teenida Jehoovat! Lihtsalt kanna hoolt oma töö eest ja looda Temale.”

Niisiis saabusin 1931. aasta 17. novembri varasel õhtupoolikul Šveitsis Bernis asuvasse Beetelisse. Elasime neljakesi ühes toas ja ma töötasin trükikojas, kus õppisin käsitsema väikest käsitsi täidetavat trükipressi. Üks esimesi väljaandeid, mis mulle trükkimiseks määrati, oli rumeeniakeelne Vahitorn.

Sõnum taevast!

Aastal 1933 avaldas Ühing brošüüri Kriis, mis sisaldas kolme raadiokõnet, mida vend Rutherford Ühendriikides pidas. Ühel hommikul teatas harubüroo sulane vend Harbeck Beeteli perele, et brošüür oli kavas käibele lasta erilisel viisil. Reklaamlehed visatakse alla Berni kohal lendavalt pisikeselt renditud lennukilt, samal ajal kui kuulutajad seisavad tänaval ja pakuvad rahvale brošüüri. „Kes teist, noortest vendadest, on valmis lennukil õhku tõusma?” küsis ta. „Teatage otsekohe oma nimed.” Mina teatasin, ja hiljem teatas vend Harbeck, et mind valiti välja.

Tol tähtsal päeval sõitsime trükitud lehtede kastidega lennuväljale. Seadsin end piloodi taha istuma ja ladusin trükitud lehed kõrvalistmele. Mulle anti täpsed instruktsioonid: keera lendlehed saja kaupa rulli ja viska iga kimp külgaknast välja nii hoogsalt kui võimalik. Hooletus võib põhjustada reklaamlehtede takerdumise õhusõiduki tagumise osa külge, mis võib tekitada probleeme. Kuid kõik läks hästi. Hiljem ütlesid vennad, et oli tõepoolest erutav näha seda ’sõnumit taevast’. See avaldas soovitud mõju ja levitati hulgaliselt brošüüre, kuigi mõned inimesed helistasid ja kaebasid, et nende lillepeenrad on kaetud lendlehtedega.

Tänulik igasuguse teenimiseesõiguse eest

Tänasin iga päev Jehoovat Beetel-teenistuse rõõmu ja rahulolu eest. Koguduses määrati mulle ülesandeks avada kuningriigisaali uks, seada toolid paigale ja asetada klaas värsket vett kõnepuldile. Pidasin seda suureks auks.

Lõpuks töötasin Beetelis lametrükipressil, mida kasutati poolakeelse ajakirja The Golden Age (nüüd Awake!) trükkimiseks. Aastal 1934 hakkasime kasutama grammofone, ja ma võtsin osa nende kokkuseadmisest. Mulle valmistas suurt rõõmu majast majja käimine, kaasas plaadistatud piibliteemalised kõned. Paljudes korterivaldajates äratas see väike riistapuu uudishimu ja tihti kogunes kogu perekond kuulama, et siis üksteise järel kaduda. Kui kogu perekond oli lahkunud, läksin lihtsalt edasi.

Aktiivsena püsimine sõjaajal

Peale Esimest maailmasõda mu kodupaik Saarland eraldati Saksamaast ja seda valitseti Rahvasteliidu kaitse all. Seega andis Saarland välja omad isikuttõendavad dokumendid. Aastal 1935 viidi läbi plebistiit, otsustamaks, kas selle kodanikud soovivad jälle Saksamaaga ühineda. See andis mulle võimaluse oma perekonda külastada, sest teadsin, et mul pole võimalik seda teha, kui Saarland natsivalitsuse alla läheb. Ja tõepoolest, paljude sellele järgnenud aastate jooksul ei kuulnud ma midagi ei oma vanematest ega oma vendadest.

Kuigi Šveits otseselt Teise maailmasõtta ei sekkunud, sattus ta täielikku isolatsiooni, kui Saksamaa naaberriigid üksteise järel okupeeris. Olime trükkinud kirjandust kogu Euroopa jaoks, välja arvatud Saksamaa, aga nüüd ei saanud me ühtki tellimust täita. Tolleaegne harubüroo sulane vend Zürcher ütles meile, et raha meil praktiliselt enam pole, ja soovitas meil kuni asjade normaliseerumiseni leida tööd väljaspool Beetelit. Mul lubati siiski jääda, sest mõned asjad tuli trükkida umbes tuhandele kohalikule kuulutajale.

Beeteli pere ei unusta iial 1940. aasta 5. juulit. Vahetult peale lõunasööki sõitis kohale sõjaväe-veoauto. Sõdurid hüppasid maha ja tormasid Beetelisse. Meile anti korraldus paigal seista ja igaüht meist individuaalselt valvas relvastatud sõdur. Meid aeti söögisaali kokku, samal ajal kui ülejäänud hoonet läbi otsiti. Võimud kahtlustasid, et käsime teistel sõjaväeteenistusest keelduda, kuid neil ei õnnestunud leida ühtki tõendit.

Sõja-aastatel olin nii Thunis kui ka Frutigenis koguduse sulane. See tähendas, et mu nädalalõpu ajakava oli väga tihe. Igal laupäeval, kohe peale lõunasööki, sõitsin jalgrattal 50 kilomeetri kaugusele Frutigeni, kus juhatasin õhtul Vahitorni-uurimist. Pühapäeva hommikul olin koos kuulutajatega põlluteenistuses. Seejärel läksin varasel pärastlõunal Interlakenisse koguduse raamatu-uurimist ja hiljem Spiezi ühe perekonna piibliuurimist juhatama. Päeva lõpetuseks juhatasin Thunis Vahitorni-uurimist.

Hilja õhtul, kui kõik oli tehtud, laulsin ja vilistasin tagasiteel Berni, täis sügavat rahulolu. Autosid nägi harva. Sõjaaja pimeduse tõttu otsekui eesriidega kaetud, oli mägine maastik vaikne ja rahulik ning kumas aeg-ajalt kuuvalguses. Need nädalalõpud tõepoolest rikastasid mu elu ja uuendasid mu jõudu!

Külastus, mis tõi kaasa ootamatud tagajärjed

Vend Knorr külastas meid 1945. aasta sügisel. Ühel päeval, kui mina rotaatorpressi taga seisin, tuli ta vabrikusse. „Astu alla!” kutsus ta. „Mida arvad Gileadi kooli astumisest?” Olin hämmastunud. „Kui arvad, et olen selleks võimeline, oleksin selleks rõõmuga valmis,” vastasin. Vend Fred Borysile, õde Alice Bernerile ja mulle saabusid kutsed 1946. aasta kevadel. Aga kuna olin sündinud Saarlandis, puudus mul kodakondsus ja seetõttu pidin taotlema USA-st Washingtonist eriviisat.

Kui teised lahkusid õigel ajal, pidin mina oma taotlusele vastust ootama. Kool algas 4. septembril, kuid mina olin ikka veel Šveitsis, kaotades aeglaselt lootust. Siis helistati USA konsulaadist ja teatati mulle, et viisa on saabunud. Püüdsin otsekohe oma reisi korraldada ja sain lõpuks magamiskoha Marseille’st New Yorki suunduvale sõjaväe-transpordilaevale. Oli see aga kogemus! Athos II oli rahvast täis kiilutud. Mind paigutati üldkasutatavasse ruumi diivanile. Kui olime teist päeva merel, seiskas plahvatus mootoriruumis laeva. Nii reisjad kui ka meeskond oli mures, kartes, et võime uppuda. See andis mulle suurepärase võimaluse anda tunnistust ülestõusmise lootusest.

Laeva parandamine võttis kaks päeva aega, misjärel jätkasime reisi piiratud kiirusel. Jõudsime New Yorki 18 päeva pärast, kuid sadamastreigi tõttu pidime jääma laevale. Peale läbirääkimisi saime lõpuks laevalt lahkuda. Olin Ühingule olukorra kohta telegrammi saatnud ja kui pääsesin läbi tolli- ja immigratsioonikontrolli, küsis üks mees: „Kas teie olete härra Diehl?” Ta oli vend Knorri üks abilisi ja ta pani mu öise rongi peale, mis suundus Gileadi kooli lähedale Ithacasse, kuhu jõudsin järgmisel hommikul natuke peale kella kaheksat. Kui erutatud ma olin, et jõudsin lõpuks kohale ja sain osa võtta Gileadi esimesest rahvusvahelisest kursusest!

Vastupidamine raskustele vaatamata

Gileadi kaheksanda kursuse lõpetamine toimus 1947. aasta 9. veebruaril ja ärevus oli suur. Kuhu meid läkitatakse? Minu jaoks langesid „mõõdunöörid” Ühingu vastavatud trükikoja kasuks Saksamaal Wiesbadenis. (Laul 16:6) Läksin tagasi Berni, et taotleda vajalikke pabereid, kuid Saksamaal asuvad USA okupatsiooniväed andsid sissesõiduloa vaid isikutele, kes enne sõda seal elanud olid. Kuna mina ei olnud seal elanud, vajasin Brooklyni peakorterist uut ülesannet. Selleks sai ringkonnatöö Šveitsis, mille võtsin vastu, täis lootust Jehoovale. Aga sel ajal, kui seda ülesannet ootasin, paluti mul ühel päeval kolmele küllatulnud õele Beeteli valdusi näidata. Üks neist oli pioneer, kelle nimi oli Marthe Mehl.

Teatasin 1949. aasta mais Berni peakorterisse, et kavatsen Marthega abielluda ja et meie soov on jääda täisaegsesse teenistusse. Kuidas sellele reageeriti? Mitte mingeid eesõigusi peale täisaegse pioneerteenistuse. Peale 1949. aasta juunis peetud pulmi alustasime seda Bielis. Mulle ei antud luba kõnesid pidada, ka ei võinud me eeloleva kokkutuleku delegaatide jaoks majutuspaiku otsida, olgugi et meie ringkonnaülevaataja oli meid selleks eesõiguseks soovitanud. Paljud ei teretanud meid enam ja kohtlesid meid nagu eemaldatud isikuid, kuigi olime pioneerid.

Kuid me teadsime, et abiellumine pole Pühakirja-vastane tegu, niisiis otsisime abi palvetest ja panime oma lootuse Jehoovale. Tegelikult ei peegeldanud taoline kohtlemine Ühingu seisukohta. See tulenes lihtsalt organisatsiooniliste juhtnööride ekslikust rakendamisest.

Vend Knorri külastus

Aastal 1951 külastas vend Knorr veelkord Šveitsi. Peale seda, kui ta oli esitanud kõne, teatati mulle, et ta soovib minuga rääkida. Kuigi olin natuke kartlik, olin rõõmus, et ta tahab mind näha. Ta küsis, kas oleme nõus võtma vastu ülesannet tulevases Genfi misjonikodus. Loomulikult olime rõõmsad, kuigi Bielist lahkumine polnud kerge. Järgmisel päeval saime vend Knorrilt uue palve. Kas oleme nõus uuesti alustama ringkonnatööd, sest see vajas Šveitsis täiendavat tähelepanu. Nõustusime koheselt. Minu seisukoht on alati olnud, võtta iga pakutud ülesanne vastu.

Meie tegutsemine idapoolse Šveitsi ringkonnatööl oli väga õnnistatud. Me reisisime kogudusest kogudusse rongiga, kaasas kogu vara, mis mahtus kahte kohvrisse. Tihti olid vennad meil jaamas jalgratastega vastas, sest vaid vähestel neist olid noil päevil autod. Aastaid hiljem andis üks vend meie käsutusse auto, mis mõnevõrra meie teenimist kergendas.

Uusi üllatusi

Kui erutav oli see, et meid naisega kutsuti 1964. aastal Gileadi 40. kursusele, viimasele kursusele, mis oli laiaulatuslik ja kestis kümme kuud, nüüd on see lühendatud kaheksa kuuni. Marthel tuli kiiresti inglise keelt õppida, kuid ta tuli oivaliselt toime. Mõtisklesime sagedasti, kuhu meid saadetakse. Minu seisukoht oli: „Ükskõik, kuhu mind määratakse, peaasi, et mitte laua taha!”

Kuid just nii see läks! Lõpetamispäeval 1965. aasta 13. septembril määrati mind Šveitsi harubüroo sulaseks. Marthe jaoks pidi Beetel uueks kogemuseks saama. Minu jaoks tähendas see „Jumala kotta” tagasiminekut, mitte küll trükikotta, kus ma teenisin aastast 1931 kuni aastani 1946, vaid kontorisse. Mul tuli palju uusi asju õppida, kuid Jehoova abiga olin võimeline seda tegema.

Vaade tagasi

Olen 60 täisaegse teenistusaasta jooksul lootnud täielikult Jehoovale, täpselt nii, nagu isa mulle ütles, nii olen teinud. Ja Jehoova on valanud välja mitmesuguseid õnnistusi. Marthe on olnud ülitähtis julgustuse allikas pettumuste aegadel ja siis, kui ülesanded ähvardasid mul üle pea kasvada, ta on tõepoolest lojaalne kaaslane, kes täiesti Jehoovale loodab.

Jehoovat tuleb ülistada paljude teenistuseesõiguste eest, mis mul on olnud! Teenin ikka veel harukomitee koordinaatorina Thunis ja palju kordi olen reisinud vööndiülevaatajana. Ükskõik, mida mul on palutud teha, olen alati pöördunud Jehoova poole, et juhatust saada. Vaatamata oma paljudele vigadele ja puudustele, usun tuliselt, et Jehoova on mulle Kristuse läbi andestanud. Soovin ka edaspidi talle hästi meelepärane olla. Ja soovin, et ta ka edaspidi mu samme juhiks, kui vaatan lakkamatult temale kui „mu Jumalale, kelle peale ma loodan”. — Laul 91:2.

[Willi ja Marthe Diehli foto lk 25]

[Pilt lk 27]

Vend Diehl oma Beetel-teenistuse algaastatel