Peetrus ja Johannes on jõudnud Jeruusalemma, et Jeesuse juhendite järgi paasapühaks ettevalmistusi teha. Hiljem suundub Jeesus koos ülejäänud kümne apostliga samuti Jeruusalemma poole. On pärastlõuna, ja kui nad Õlimäelt alla tulevad, on päike juba pooles õhtus. Veel viimast korda, enne kui Jeesus surnuist üles äratatakse, silmitseb ta sellelt mäelt linna päevavalges.

Peatselt saabuvad Jeesus ja tema jüngrid Jeruusalemma ning astuvad majja, kus nad hiljem paasatoitu söövad. Nad lähevad treppi mööda suurde ülemisse tuppa. Seal näevad nad, et kõik ettevalmistused söömaajaks on tehtud. Jeesus on seda aega pikisilmi oodanud. Ta ütleb: „Ma olen igatsenud süüa seda paasatoitu koos teiega, enne kui ma kannatan.” (Luuka 22:15.)

Juba palju aastaid on olnud kombeks lasta paasapüha pidajate hulgas mitmel karikal veinil ringi käia. Võtnud vastu ühe karikatest, esitab Jeesus tänupalve ja ütleb: „Võtke see ja andke üksteisele edasi, sest ma ütlen teile: nüüdsest peale ei joo ma enam midagi, mis on valmistatud viinapuu viljast, kuni tuleb Jumala kuningriik.” (Luuka 22:17, 18.) Jüngritele peaks selge olema, et Jeesuse surm on lähedal.

Millalgi paasapüha pidamise ajal toimub midagi tavatut. Jeesus tõuseb, paneb oma pealisriided kõrvale ja võtab rätiku. Seejärel paneb ta ühte kaussi vett. Tavaliselt hoolitseb võõrustaja selle eest, et külaliste jalgu pestaks. Ta võib määrata teenija seda ülesannet täitma. (Luuka 7:44.) Kuna sel korral pole aga võõrustajat kohal, teeb Jeesus seda ise. Oma kaaslaste jalgu võiks pesta kes tahes apostlitest, aga ükski neist ei tee seda. Kas nad mõtlevad ikka veel sellele, kes neist on tähtsaim? Igal juhul tunnevad nad piinlikkust, kui Jeesus nende jalgu peseb.

Kui Jeesus jõuab Peetruseni, hakkab see vastu, öeldes: „Eluilmaski ei või sina minu jalgu pesta!” Jeesus vastab: „Kui ma sind ei pese, pole sul minuga midagi ühist.” Seepeale ütleb Peetrus emotsionaalselt: „Isand, siis ära pese üksnes mu jalgu, vaid ka mu käsi ja pead!” Ilmselt üllatavad teda Jeesuse järgmised sõnad: „Kes on end pesnud, see on täiesti puhas ning sel pole vaja pesta muud kui jalgu. Teie olete puhtad, aga mitte kõik.” (Johannese 13:8–10.)

Jeesus peseb kõigi kaheteistkümne, ka Juudas Iskarioti jalad. Kui ta on oma pealisriided selga pannud ja tagasi laua äärde läinud, küsib ta: „Kas te saate aru, mida ma teile tegin? Te nimetate mind õpetajaks ja isandaks ning teil on õigus, see ma olen. Kui nüüd mina, isand ja õpetaja, teie jalgu pesin, siis peate teiegi üksteise jalgu pesema. Ma näitasin teile eeskuju, et teiegi teeksite just nii, nagu mina tegin. Ma kinnitan teile ja see on tõsi: ori ei ole suurem oma isandast ega läkitatu suurem sellest, kes on ta läkitanud. Te olete õnnelikud, kui te seda teate ja selle järgi ka teete.” (Johannese 13:12–17.)

Milline oivaline õppetund alandlikkuse kohta! Jeesuse järelkäijad ei tohiks pidada end tähtsaks ega oodata, et teised neid teeniksid. Neil tuleks hoopis järgida Jeesuse eeskuju. Loomulikult ei tule neil täita mingit jalgade pesemise rituaali, küll aga peavad nad olema valmis teisi teenima alandlikult ja vahet tegemata.

Varem sel õhtul näitas Jeesus oma apostlite jalgade pesemisega, kui tähtis on olla alandlik. Nüüd, ilmselt pärast paasatoidu söömist, tsiteerib ta Taavetit, kes ütles prohvetlikult: „See, kellega elasin rahus, keda usaldasin, kes sõi mu leiba, on pöördunud mu vastu.” Jeesus selgitab: „Üks teie seast reedab mu.” (Laul 41:9; Johannese 13:18, 21.)

Apostlid vaatavad üksteisele otsa ja küsivad Jeesuselt järjestikku: „See pole ju ometi mina, Isand?” Isegi Juudas Iskariot teeb seda. Peetrus õhutab Jeesuse kõrval olevat Johannest välja selgitama, kes on reetur. Johannes kallutab end Jeesusele lähemale ja küsib: „Isand, kes see on?” (Matteuse 26:22; Johannese 13:25.)

Jeesus vastab: „See on see, kelle jaoks ma kastan leivapala ja kellele ma selle annan.” Kastnud pala laual olevasse kaussi, ulatab Jeesus selle Juudale ja sõnab: „Inimesepoeg läheb küll ära, nagu tema kohta on kirjutatud, aga häda sellele, kes Inimesepoja reedab! Sellele oleks parem, kui ta poleks sündinudki.” (Johannese 13:26; Matteuse 26:24.) Siis läheb Saatan Juudasse. Ehkki see mees on juba paheline, annab ta end nüüd Kuradi võimusse ning saab niiviisi „hävingupojaks”. (Johannese 6:64, 70; 12:4; 17:12.)

Jeesus ütleb Juudale: „Mida sa teed, seda tee kiiresti.” Kuna Juuda käes on rahalaegas, arvavad teised apostlid, et Jeesus ütles Juudale: „Osta seda, mis meil on pühadeks vaja,” või käskis tal midagi vaestele anda. (Johannese 13:27–30.) Juudas läheb aga ära selleks, et Jeesust reeta.

Selsamal õhtul seab Jeesus sisse täiesti uue püha – Isanda õhtusöömaaja. Ta võtab leiva, esitab tänupalve, ning murdnud leiba, annab selle oma apostlitele ja ütleb: „See sümboliseerib minu keha, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks ka edaspidi.” (Luuka 22:19.) Apostlid annavad leiba käest kätte ja söövad seda.

Nüüd võtab Jeesus veinikarika, esitab tänupalve ja annab selle oma apostlitele, kes sellest joovad. Ta ütleb: „See karikas sümboliseerib uut lepingut minu vere alusel, mis teie eest valatakse.” (Luuka 22:20.)

Niiviisi seab Jeesus sisse oma surma mälestusõhtu, mida tema järelkäijad peavad pidama igal aastal 14. niisanil. See tuletab neile meelde, mida Jeesus ja tema isa on teinud, et Jumalale ustavad inimesed võiksid vabaneda patu ja surma haardest. Paasapühal mälestasid juudid seda, kuidas nad Egiptusest vabanesid. Ent see uus püha rõhutab, et kõik jumalakartlikud inimesed võivad saada palju suurema, tõelise vabaduse.

Jeesus ütleb, et tema veri „valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks”. Nende paljude hulgas, kellele patud sel viisil andestatakse, on Jeesuse ustavad apostlid ja teised ustavad jüngrid. Nad on tulevikus koos temaga ta isa kuningriigis. (Matteuse 26:28, 29.)

Viimasel õhtul koos oma apostlitega on Jeesus pesnud nende jalad, õpetades neile niimoodi, kui tähtis on teisi alandlikult teenida. Miks oli see vajalik? Sest neil on üks puudus. Nad on küll Jumalale pühendunud, kuid mõtlevad senini sellele, kes neist on suurim. (Markuse 9:33, 34; 10:35–37.) See puudus ilmneb ka sel õhtul.

Apostlite keskel tõuseb „äge vaidlus selle üle, kes on nende seas suurim”. (Luuka 22:24.) Võib vaid ette kujutada, kui kurvaks teeb Jeesust see, kui ta kuuleb neid jälle omavahel nääklemas. Mida ta ette võtab?

Selle asemel et apostlitega nende vale hoiaku ja käitumise pärast tõreleda, arutleb Jeesus kannatlikult: „Rahvaste kuningad peremehetsevad nende üle ja neid, kellel on võim rahva üle, nimetatakse heategijateks. Teie hulgas aga ärgu olgu nii ... Sest kumb on suurem: kas see, kes sööb, või see, kes teenib?” Seejärel tuletab Jeesus neile meelde, millist eeskuju on ta neile ikka ja jälle andnud. Ta lausub: „Ent mina olen teie keskel nagu see, kes teenib.” (Luuka 22:25–27.)

Hoolimata oma puudustest on apostlid mitmes väga raskes olukorras Jeesuse juurde jäänud. Niisiis ütleb ta: „Ma teen teiega kuningriigilepingu, nagu mu isa on teinud lepingu minuga.” (Luuka 22:29.) Need mehed on Jeesuse ustavad järelkäijad. Ta kinnitab, et tänu sellele lepingule, mille ta nendega sõlmib, on neil võimalik pääseda kuningriiki ning valitseda koos temaga.

Ehkki apostlitel on sellised imelised tulevikuväljavaated, on nad siiski ebatäiuslikud inimesed. Jeesus ütleb neile: „Saatan on nõudnud, et ta saaks teid kõiki sõeluda nagu nisu.” Nisu kukub sõelumise ajal laiali. (Luuka 22:31.) Ta hoiatab neid: „Täna öösel saab see, mis minuga juhtub, teile kõigile komistuskiviks, sest on kirjutatud: „Ma löön karjast ja karja lambad jooksevad laiali.”” (Matteuse 26:31; Sakarja 13:7.)

Peetrus väidab vastu: „Kui ka kõik teised komistavad selle tõttu, mis sinuga juhtub, ei komista mina mitte iial!” (Matteuse 26:33.) Jeesus ütleb Peetrusele, et enne kui kukk sel ööl kaks korda kireb, salgab Peetrus teda. Kuid ta lisab: „Mina olen sinu pärast tungivalt palvetanud, et su usk ära ei kaoks. Kui sa oled oma eksimust kahetsenud, siis kinnita oma vendade usku.” (Luuka 22:32.) Peetrus vastab aga enesekindlalt: „Isegi kui ma peaksin koos sinuga surema, ei salga ma sind mingil juhul!” (Matteuse 26:35.) Sedasama kinnitavad kõik teisedki apostlid.

Jeesus ütleb oma jüngritele: „Ma olen veel pisut aega koos teiega. Te hakkate mind otsima, ja nagu ma ütlesin juutidele, ütlen ma praegu teilegi: „Kuhu mina lähen, sinna teie ei saa tulla.”” Ta jätkab: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist. Nii nagu mina teid olen armastanud, armastage ka teie üksteist. Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus.” (Johannese 13:33–35.)

Kuuldes Jeesust ütlemas, et ta on nendega veel vaid pisut aega, küsib Peetrus: „Isand, kuhu sa lähed?” Jeesus kostab: „Sinna, kuhu ma lähen, ei saa sa mulle praegu järele tulla, aga hiljem sa tuled.” Peetrus on segaduses ja küsib: „Isand, miks ma ei saa sulle praegu järele tulla? Ma annan oma elu sinu eest.” (Johannese 13:36, 37.)

Nüüd tuletab Jeesus apostlitele meelde seda, kui ta saatis nad ilma kukru ja toidupaunata Galileasse kuulutustööreisile. (Matteuse 10:5, 9, 10.) Ta küsib: „Kas teil oli midagi puudu?” Nad vastavad: „Ei.” Ent kuidas nad peaksid edaspidi toimima? Jeesus juhendab neid: „Kellel on kukkur, võtku see kaasa, samuti toidupaun. Ja kel pole mõõka, müügu oma pealisrõivas ja ostku mõõk. Ma ütlen teile, et minus peab täide minema, mis on kirjutatud: „Ta arvati seadusrikkujate hulka.” See kõik juba täitub minu kohta.” (Luuka 22:35–37.)

Jeesus osutab ajale, kui ta naelutatakse postile kurjategijate ehk seadusrikkujate kõrvale. Pärast seda hakatakse tema järelkäijaid julmalt taga kiusama. Apostlid tunnevad, et nad on selleks valmis, ja ütlevad: „Isand, vaata, siin on kaks mõõka.” Tema sõnab: „Sellest piisab.” (Luuka 22:38.) See, et neil kaks mõõka kaasas on, annab peagi Jeesusele võimaluse neile veel midagi tähtsat õpetada.

Pärast Isanda õhtusöömaaja sisseseadmist on Jeesus apostlitega ikka veel ülemises toas ja õhutab neid: „Teie süda ärgu muutugu rahutuks. Uskuge Jumalasse, uskuge ka minusse.” (Johannese 13:36; 14:1.)

Jeesus kinnitab ustavatele apostlitele, et nad ei pea muretsema tema äramineku pärast, öeldes: „Minu isa majas on palju ruumi. ... Ja kui ma olen läinud ja teile elupaiga valmis seadnud, tulen ma taas ning võtan teid enda juurde, et teiegi oleksite seal, kus mina olen.” Apostlid aga ei taipa, et ta räägib taevasse minekust. Toomas pärib: „Isand, me ei tea, kuhu sa lähed. Kuidas me võime teada teed sinna?” (Johannese 14:2–5.)

„Mina olen tee ja tõde ja elu,” vastab Jeesus. Ainult need, kes võtavad ta vastu, peavad kinni tema õpetustest ja järgivad tema eeskuju, võivad minna Isa taevasesse majja. Jeesus lausub: „Keegi ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Johannese 14:6.)

Filippus, kes on Jeesust teraselt kuulanud, palub: „Isand, näita meile Isa, sellest meile piisab.” Ilmselt soovib Filippus näha mingit nägemust Jumalast, nii nagu seda nägid Mooses, Eelija ja Jesaja. Kuid tegelikult on apostlitel midagi palju paremat kui sedalaadi nägemused. Jeesus vastab: „Ma olen olnud koos teiega nii pikka aega, Filippus, ja ometi pole sa mind tundma õppinud? Kes on näinud mind, see on näinud ka Isa.” Jeesus peegeldab täiuslikult Isa isiksust. Kuna apostlid on Jeesusega koos elanud ja teda jälginud, on nad otsekui näinud Isa. Muidugi on Isa Pojast kõrgem. Seepärast märgib Jeesus: „Ma ei räägi kõike seda omast peast.” (Johannese 14:8–10.) Apostlid mõistavad, et Jeesus annab kogu au oma õpetuste eest Isale.

Nad on näinud Jeesust tegemas vägevaid tegusid ja kuulnud teda kuulutamas head sõnumit Jumala kuningriigist. Nüüd ütleb ta neile: „Kes usub minusse, teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja ta teeb veel suuremaid tegusid kui need.” (Johannese 14:12.) Jeesus ei mõtle sellega seda, et nad teevad suuremaid imetegusid kui tema. Küll aga teevad nad kuulutustööd palju pikemat aega, palju laialdasemalt ja jõuavad palju suurema hulga inimesteni.

Jeesus ei jäta apostleid üksi, kui ta nende juurest ära läheb. Ta lubab neile: „Kui te palute midagi minu nime kaudu, siis ma teen seda.” Peale selle ütleb ta: „Ma palun Isa ning ta annab teile veel ühe aitaja, et see oleks koos teiega igavesti, tõe vaimu.” (Johannese 14:14, 16, 17.) Ta kinnitab neile, et nad saavad „veel ühe aitaja”, mis on püha vaim. See toimub nädalatepühal.

„Veel pisut aega,” ütleb Jeesus, „ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja teiegi saate elu.” (Johannese 14:19.) Apostlid ei näe Jeesust üksnes siis, kui ta pärast ülestõusmist ilmutab end neile inimesena, vaid ka tulevikus, kui ta nad surnuist üles äratab ja nad on koos temaga taevas vaimolendid.

Nüüd nendib Jeesus: „Kes on minu käsud omaks võtnud ja neist kinni peab, see armastab mind. Aga seda, kes armastab mind, armastab mu isa, ning minagi armastan teda ja ta saab mind näha.” Seepeale küsib apostel Juudas, keda tuntakse ka Taddeusena: „Isand, miks sa kavatsed näidata ennast meile, aga mitte maailmale?” Jeesus vastab: „Kui keegi mind armastab, võtab ta mu sõnu kuulda. Minu isa armastab teda ... Kes mind ei armasta, ei võta mu sõnu kuulda.” (Johannese 14:21–24.) Erinevalt Jeesuse järelkäijatest ei arva ülejäänud maailm, et Jeesus on tee, tõde ja elu.

Kuidas suudavad Jeesuse jüngrid meenutada tema õpetusi, kui ta ära läheb? Ta selgitab: „Aitaja, püha vaim, mille Isa saadab minu kaudu, õpetab teile kõike ja tuletab teile meelde kõik, mis ma olen teile rääkinud.” Kahtlemata lohutavad need sõnad apostleid, kes on olnud tunnistajaks sellele, kui võimas võib püha vaim olla. Jeesus lisab: „Ma jätan teile rahu, annan teile oma rahu. ... Teie süda ärgu muutugu rahutuks ja ärgu mingu araks.” (Johannese 14:26, 27.) Niisiis pole jüngritel põhjust olla mures: neid juhatab ja kaitseb Jeesuse isa.

Peagi näevad nad tõendeid Jumala kaitse kohta. Jeesus ütleb: „Selle maailma valitseja tuleb. Tal pole aga minu üle mingit võimu.” (Johannese 14:30.) Kuradil õnnestus minna Juuda sisse ning saada ta enda võimusse. Kuid Jeesusel pole ühtki patust kalduvust, mida Saatan saaks ära kasutada, et teda Jumalast ära pöörata. Samuti ei suuda Kurat hoida Jeesust kinni surmavallas. Miks? Jeesus sõnab: „Ma [toimin] just nii, nagu Isa mind on käskinud.” Ta on veendunud, et tema isa äratab ta surnuist üles. (Johannese 14:31.)

Jeesus on oma ustavaid apostleid südamlikus vestluses julgustanud. Aeg on juba hiline, vahest üle südaöö. Nüüd räägib Jeesus ühe innustava mõistujutu.

„Mina olen tõeline viinapuu ja minu isa on aednik,” alustab ta. (Johannese 15:1.) See mõistujutt tuletab meelde seda, kuidas sajandeid tagasi võrreldi Iisraeli rahvast Jehoova viinapuuga. (Jeremija 2:21; Hoosea 10:1, 2.) Ent Jehoova heidab selle rahva kõrvale. (Matteuse 23:37, 38.) Seega annab Jeesus apostlitele teada midagi uut. Tema on see viinapuu, mida ta isa on kasvatanud alates tema võidmisest püha vaimuga aastal 29. Kuid nagu Jeesus näitab, ei sümboliseeri viinapuu vaid teda.

Jeesus lausub Jumala kohta: „Ta lõikab minu küljest ära iga oksa, mis vilja ei kanna, ja puhastab igat viljakandvat oksa, et see kannaks rohkem vilja. ... Nagu oks ei saa kanda vilja, kui ta ei jää viinapuu külge, nii ei saa seda teha ka teie, kui te ei jää ühte minuga. Mina olen viinapuu, teie olete oksad.” (Johannese 15:2–5.)

Jeesus on oma ustavatele jüngritele lubanud, et kui ta ära läheb, saadab ta neile aitaja ehk püha vaimu. 51 päeva pärast, kui apostlitele ja teistele seda vaimu antakse, saavad neist viinapuu oksad. Kõik „oksad” peavad jääma ühte Jeesusega. Miks?

Ta selgitab: „Kes jääb ühte minuga ja kellega jään ühte mina, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei saa te midagi teha.” Need „oksad” – Jeesuse ustavad järelkäijad – kannavad palju vilja: nad jäljendavad Jeesust, räägivad teistele agaralt Jumala kuningriigist ja aitavad inimestel Jeesuse jüngriteks saada. Mis saab siis, kui mõni neist ei jää ühte Jeesusega ega kanna vilja? Ta jätkab: „Kes ei jää ühte minuga, on nagu oks, mis visatakse minema.” Ent samuti ütleb ta: „Kui te jääte minuga ühte ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge ükskõik mida, ja te saate seda.” (Johannese 15:5–7.)

Nüüd räägib Jeesus millestki, millest ta on juba kahel korral kõnelenud: tema käskudest kinnipidamisest. (Johannese 14:15, 21.) Ta näitab, mis on üks tähtsamaid viise, kuidas jüngrid saavad tõendada, et nad kuuletuvad talle. Jeesus ütleb: „Kui te mu käskudest kinni peate, siis te jääte minu armastusse, nii nagu mina olen pidanud kinni Isa käskudest ja jään tema armastusse.” Kuid ei piisa vaid Jumal Jehoova ja tema poja armastamisest. Jeesus lisab: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen teid armastanud. Kellelgi pole suuremat armastust kui sellel, kes annab oma elu sõprade eest. Te olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.” (Johannese 15:10–14.)

Mõne tunni pärast tõendab Jeesus oma armastust sellega, et annab oma elu kõigi eest, kes temasse usuvad. Tema eeskuju peaks innustama ta järelkäijaid armastama üksteist samamoodi ennastohverdavalt. Selline armastus on nende tundemärk, nagu on näha Jeesuse varasematest sõnadest „Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus”. (Johannese 13:35.)

Apostlite tähelepanu peaks köitma see, et Jeesus nimetab neid oma sõpradeks. Ta selgitab, miks ta seda teeb, öeldes: „Ma nimetan teid ... sõpradeks, sest ma olen andnud teile teada kõik, mis ma oma isalt olen kuulnud.” Olla Jeesuse lähedased sõbrad ja teada, millest Isa on talle rääkinud, on tõesti suur au. Ent selleks, et olla edaspidigi Jeesuse sõbrad, tuleb neil kanda vilja. Jeesus ütleb, mis on selle tulemus: „Siis annab Isa teile kõike, mida te temalt minu nime kaudu palute.” (Johannese 15:15, 16.)

Armastus nende „okste” ehk jüngrite vahel aitab neil pidada vastu eelolevatele raskustele. Ta hoiatab, et maailm hakkab neid vihkama, kuid samas lohutab: „Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et enne teid on ta vihanud mind. Kui te kuuluksite maailma, siis maailm armastaks teid kui omi. Aga kuna te ei kuulu maailma, ... siis maailm vihkab teid.” (Johannese 15:18, 19.)

Jeesus lisab: „Nad kohtlevad teid nõnda minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes on mu läkitanud.” Jeesuse sõnul mõistetakse paljud hukka seepärast, et nad on näinud teda tegemas imetegusid, ent sellegipoolest vihkavad teda. Ta sõnab: „Kui ma poleks teinud nende keskel neid tegusid, mida ei ole teinud keegi teine, siis poleks neil pattu. Aga nad on mind näinud ja näidanud, et vihkavad nii mind kui ka mu isa.” Tegelikult viib see, et nad Jeesust vihkavad, täide prohvetiennustuse. (Johannese 15:21, 24, 25; Laul 35:19; 69:4.)

Jällegi lubab Jeesus saata aitaja, püha vaimu. See võimas jõud on kättesaadav kõigile tema järelkäijatele ning aitab neil kanda vilja ehk anda tunnistust. (Johannese 15:27.)

Jeesus ja apostlid on valmis lahkuma ülemisest toast, kus nad on paasatoitu söönud. Jaganud neile palju õpetussõnu, lisab Jeesus: „Ma räägin seda kõike teile selleks, et te ei laseks end eksitada.” Miks on selline hoiatus asjakohane? Ta ütleb neile: „Teid heidetakse kogudusest välja ning tuleb aeg, kui igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale au toovat.” (Johannese 16:1, 2.)

See mõte võib apostlid rahutuks teha. Kuigi Jeesus on neile teada andnud, et maailm hakkab neid vihkama, ei ole ta neile otsesõnu avaldanud, et neid tapetakse. Miks ta ei ole seda teinud? „Ma ei rääkinud seda kohe alguses, sest siis ma olin koos teiega,” lausub ta. (Johannese 16:4.) Nüüd, enne oma lahkumist, hoiatab ta neid, et nad hiljem ei komistaks.

Jeesus jätkab: „Ma [lähen] tema juurde, kes on mu läkitanud. Ometi ei küsi keegi teist minult, kuhu ma lähen.” Varem samal õhtul küsisid apostlid temalt, kuhu ta läheb. (Johannese 13:36; 14:5; 16:5.) Kuid praegu on Jeesuse sõnad tulevasest tagakiusamisest teinud nad sedavõrd ärevaks, et neid valdab suur kurbus. Sel põhjusel ei tunne nad huvi selle vastu, missugune auhiilgus teda ootab või mida võib see tähendada Jehoova teenijatele. Jeesus märgib: „Selle tõttu, mida ma teile räägin, on kurbus täitnud teie südame.” (Johannese 16:6.)

Seejärel nendib ta: „Teile on hea, et ma ära lähen. Kui ma ei läheks, ei tuleks aitaja teie juurde, aga kui ma lähen, siis ma saadan ta teie juurde.” (Johannese 16:7.) Üksnes siis, kui Jeesus sureb ja taevasse läheb, võivad tema jüngrid saada püha vaimu, mida ta võib saata neile appi, ükskõik kus nad ka ei elaks.

Püha vaim „toob ... maailmale selguse patu, õiguse ja kohtumõistmise kohta”. (Johannese 16:8.) Varsti saab ilmsiks, et maailm pole uskunud Jumala poega. See, et Jeesus läheb taevasse, toob selguse õiguse kohta ehk tõendab, et Jeesus oli õige. Samuti näitab see, miks „selle maailma valitseja” Saatan väärib hukkamõistvat kohtuotsust. (Johannese 16:11.)

„Mul on teile veel palju öelda,” sõnab Jeesus, „aga te ei suuda seda kõike praegu vastu võtta.” Kui ta valab välja püha vaimu, juhatab see jüngritele kätte „kogu tõe”, nii et nad mõistavad seda ja saavad selle järgi elada. (Johannese 16:12, 13.)

Apostleid ajavad segadusse Jeesuse järgmised sõnad: „Natukese aja pärast te ei näe mind enam, ja veel natukese aja pärast te näete mind.” Nad hakkavad omavahel arutama, mida see tähendab. Jeesus teab, et nad tahavad talt seda küsida, ning sõnab: „Ma kinnitan teile ja see on tõsi: te hakkate nutma ja halama, ent maailm on rõõmus. Te kurvastute, aga teie kurbus muutub rõõmuks.” (Johannese 16:16, 20.) Kui Jeesus pärastlõunal tapetakse, siis usujuhid rõõmustavad, kuid jüngrid kurvastavad. Ent kui Jeesus surnuist üles äratatakse, asendub nende kurbus rõõmuga. Samuti rõõmustavad jüngrid siis, kui ta valab nende peale välja Jumala püha vaimu.

Jeesus võrdleb apostlite olukorda sünnitusvaludes naise olukorraga. Ta ütleb: „Kui naine sünnitab, on ta murelik, sest tema tund on tulnud. Aga kui ta on lapse ilmale toonud, ei tule ta vaev talle enam meeldegi, sest ta on rõõmus, et inimene on sündinud maailma.” Jeesus lohutab apostleid: „Samuti olete teie praegu kurvad, aga ma tulen jälle teie juurde ja teie süda saab rõõmsaks ning keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.” (Johannese 16:21, 22.)

Seniajani pole apostlid palunud midagi Jeesuse nimel. Nüüd ütleb ta: „Sel päeval te palute Isa minu nime kaudu.” Miks nad seda teevad? Mitte sellepärast, et Isa ei tahaks neile vastata. Jeesus jätkab: „Isa on teisse kiindunud, sellepärast et teie olete kiindunud minusse ja usute, et ma olen tulnud Jumala nimel.” (Johannese 16:26, 27.)

Ilmselt just Jeesuse innustavatest sõnadest ajendatuna ütlevad apostlid: „Me usume, et sa oled tulnud Jumala juurest.” Varsti pannakse nende usk proovile. Jeesus annab teada, mis õige pea toimub. Ta ütleb: „Tuleb aeg, ja see ongi juba käes, kui te jooksete laiali, igaüks oma majja, ja te jätate mu üksi.” Samas julgustab ta neid: „Seda kõike rääkisin ma teile selleks, et teil oleks tänu minule rahu. Maailmas te kohtate raskusi, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” (Johannese 16:30–33.) Jeesus ei kavatse neid hüljata. Ta on veendunud, et ka nemad võivad maailma ära võita, kui nad täidavad ustavalt Jumala tahet hoolimata Saatana ja tema maailma püüetest murda nende laitmatust.

Suurest armastusest oma apostlite vastu on Jeesus neid valmistanud ette enda peatseks lahkumiseks. Nüüd tõstab ta silmad taeva poole ja palub oma isa: „Austa oma poega, et su poeg austaks sind. Sa oled ju andnud temale võimu kogu inimsoo üle, et ta annaks igavese elu kõigile, kelle sina oled talle andnud.” (Johannese 17:1, 2.)

Loomulikult on Jumala austamine kõige olulisem, nagu on näha Jeesuse sõnadest. Samas on ääretult meeliülendav ka igavese elu väljavaade, mida ta mainib. Kuna Jeesus saab võimu kogu inimsoo üle, võiks ta oma lunastusohvri alusel jagada õnnistusi kõigile inimestele. Paraku ei saa sellised õnnistused osaks igaühele. Miks? Sest Jeesus jagab oma ohvri alusel õnnistusi ainult neile, kes teevad seda, millest ta järgmisena räägib. Ta sõnab: „Nad saavad igavese elu, kui õpivad tundma sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesus Kristust, kelle sina oled läkitanud.” (Johannese 17:3.)

Inimene peab nii Isa kui ka Poega hästi tundma õppima ning looma nendega lähedased suhted. Ta peab suhtuma asjadesse nii nagu nemad. Peale selle tuleb tal teistega suheldes püüda ilmutada samasuguseid võrratuid omadusi, nagu on Isal ja Pojal. Ning tal on vaja mõista, et igavese elu saamisest veelgi tähtsam on Jumala austamine. Jeesus pöördub selle teema juurde tagasi.

Ta ütleb: „Ma olen austanud sind maa peal, viies lõpule töö, mille sa oled andnud mulle teha. Nüüd, isa, austa mind enda kõrval selle auhiilgusega, mis mul oli sinu kõrval enne maailma olemasolu.” (Johannese 17:4, 5.) Jeesus palub, et Jumal annaks talle ülestõusmise kaudu tagasi selle auhiilguse, mis tal enne taevas oli.

See ei tähenda, et Jeesus oleks unustanud, mida ta on oma teenistusega korda saatnud. Ta palvetab: „Ma olen avaldanud su nime inimestele, kelle sa oled andnud mulle maailmast. Nad olid sinu omad ja sa andsid nad mulle ning nad on võtnud kuulda sinu sõnu.” (Johannese 17:6.) See, et Jeesus on oma teenistuse jooksul andnud teada Jumala nime Jehoova, on hõlmanud rohkemat kui vaid selle väljaütlemist. Ta on õpetanud oma apostlitele, milline isik on selle nime taga: millised omadused tal on ja kuidas ta inimestega tegeleb.

Apostlid on õppinud tundma Jehoovat, saanud teada, milline osa on tema eesmärkide täitumises ta pojal, ja kuulanud Jeesuse õpetusi. Jeesus ütleb alandlikult: „Sõnad, mis sa mulle ütlesid, olen ma neile edasi andnud. Nad on need vastu võtnud ning saanud teada, et ma olen tõepoolest tulnud sinu nimel, ja nad usuvad, et sina oled mu läkitanud.” (Johannese 17:8.)

Seejärel teeb Jeesus vahet oma jüngritel ja ülejäänud maailmal, öeldes: „Ma ei palu maailma pärast, vaid nende pärast, kelle sa oled mulle andnud, sest nad on sinu omad. ... Püha isa, kaitse neid omaenda nime pärast, mille sa oled mulle andnud, et nad võiksid olla üks, nii nagu meie oleme üks. ... Ma olen neid hoidnud, ükski neist pole kadunud peale hävingupoja.” Jutt on Juudas Iskariotist, kes kavatseb ta reeta. (Johannese 17:9–12.)

„Maailm vihkab neid,” ütleb Jeesus edasi. „Ma ei palu, et sa nad maailmast ära võtaksid, vaid et sa kaitseksid neid Saatana eest. Nad ei kuulu maailma, nagu minagi ei kuulu maailma.” (Johannese 17:14–16.) Kuidas saavad apostlid ja teised jüngrid hoida end lahus Saatana võimu all olevast maailmast ja selle pahelisusest, kui nad ise elavad selles maailmas?

Nad peavad olema pühad ehk Jumala teenistuseks eraldatud. Selleks tuleb neil elada tõdede järgi, mis on kirjas heebrea pühakirjas, ning tõdede järgi, mida Jeesus on õpetanud. Jeesus palvetab: „Pühitse neid tõega. Sinu sõna on tõde.” (Johannese 17:17.) Mõne aja pärast kirjutab osa apostleid Jumala vaimu mõjutusel raamatuid, mis kuuluvad samuti tõe ehk Jumala sõna hulka. See tõde võib aidata inimesel pühaks saada.

Aja jooksul võtavad teisedki tõe vastu. Seepärast ütleb Jeesus: „Ma ei palu mitte ainult nende [oma apostlite] eest, vaid ka inimeste eest, kes nende sõna kaudu minusse uskuma hakkavad.” Mida ta nende eest palub? „Et nad kõik oleksid üks, nii nagu sina, isa, kuulud ühte minuga ja mina sinuga, et nemadki kuuluksid ühte meiega,” jätkab ta. (Johannese 17:20, 21.) Jeesus ja tema isa ei ole sõna otseses mõttes üks ja seesama isik. Nad on üks selles mõttes, et nad on kõiges ühte meelt. Jeesus palvetab selle eest, et tema järelkäijad oleksid sama ühtsed.

Alles ütles Jeesus Peetrusele ja teistele, et ta läheb seadma neile valmis elupaika ehk kohta taevas. (Johannese 14:2, 3.) Nüüd räägib Jeesus sellest taas: „Isa, ma tahan, et need, kelle sa oled mulle andnud, oleksid koos minuga seal, kus mina olen, ja näeksid mu auhiilgust, mille sa oled mulle andnud, sest sa armastasid mind juba siis, kui maailma polnud veel rajatudki.” (Johannese 17:24.) Ta kinnitab, et juba väga ammu – enne kui Aadamale ja Eevale sündisid lapsed – armastas Jumal oma ainusündinud poega, kellest sai Jeesus Kristus.

Palve lõpus tõstab Jeesus esile nii oma isa nime kui ka tema armastust apostlite ja nende vastu, kes tulevikus tõe vastu võtavad. Ta lausub: „Ma olen andnud neile teada sinu nime ja annan seda teada ka edaspidi, et neis oleks selline armastus, millega sina mind oled armastanud, ning et ma kuuluksin nendega ühte.” (Johannese 17:26.)

Pärast seda, kui Jeesus on oma ustavate apostlitega palvetanud, laulavad nad kiituslaule ja lähevad Õlimäele. (Markuse 14:26.) Nad suunduvad idas asuva Ketsemani aia poole, kus Jeesus on sageli viibinud.

Kui Jeesus jõuab apostlitega sellesse meeldivasse paika kesk oliivipuid, palub ta kaheksal apostlil temast maha jääda. Vahest jäävad nad ootama aia sissepääsu juurde. Jeesus ütleb neile: „Istuge siin, kuni ma lähen eemale ja palvetan.” Ta võtab endaga kaasa kolm apostlit – Peetruse, Jaakobuse ja Johannese – ning kõnnib aias kaugemale. Teda haarab suur hingevalu ning ta sõnab neile: „Ma olen ääretult kurb, surmani kurb. Jääge siia ja püsige valvel koos minuga.” (Matteuse 26:36–38.)

Läinud veidi maad edasi, langeb Jeesus põlvili, kummardab maani ja hakkab palvetama. Mida ta sel pingelisel ajal Jumalale palves ütleb? Ta palvetab: „Isa, sinul on kõik võimalik. Võta see karikas minult ära. Ometi ärgu mingu mitte nii, nagu mina tahan, vaid nagu sina tahad.” (Markuse 14:35, 36.) Mida need sõnad tähendavad? Kas ta taganeb oma otsusest inimkond lunastada? Loomulikult mitte.

Jeesus on taevast näinud nende inimeste kohutavaid kannatusi, keda roomlased on hukanud. Nüüd, kus ta on inimene, kellel on hellad tunded ja kes on võimeline tundma valu, ei tee selline tulevik talle sugugi rõõmu. Eeskätt valdab teda suur ängistus aga seetõttu, et põlatud kurjategijana suremine võib häbistada tema isa nime. Mõne tunni pärast lüüakse ta postile, nagu oleks ta teotanud Jumalat.

Kui Jeesus on pikalt palvetanud, tuleb ta tagasi ja leiab kolm apostlit magamast. Ta ütleb Peetrusele: „Kas te siis ei suutnud ühte tundigi koos minuga valvata? Püsige valvel ja palvetage, et te kiusatusele järele ei annaks.” Jeesus mõistab, et ka apostlid on pinge all ning et aeg on hiline. Ta lisab: „Vaim on küll valmis, aga liha on nõrk.” (Matteuse 26:40, 41.)

Seejärel läheb Jeesus teist korda ära ja palub, et Jumal temalt „selle karika” ära võtaks. Tagasi tulles leiab ta kolm apostlit taas magamast, kuigi nad oleksid pidanud palvetama, et nad kiusatusele järele ei annaks. Kui Jeesus nendega kõneleb, ei tea nad, mida talle vastata. (Markuse 14:40.) Ta läheb kolmandat korda ära ning laskub põlvili ja hakkab palvetama.

Jeesus on sügavalt mures selle pärast, et tema surm kurjategijana teotab tema isa nime. Jehoova kuulab oma poja palveid ning saadab tema juurde ühe ingli, kes annab talle uut jõudu. Sellegipoolest ei lakka Jeesus oma isa poole palvetamast, vaid teeb seda veel tungivamalt. Ta tunneb tohutut emotsionaalset pinget, sest tal on kanda hiiglasuur vastutusekoorem. Kaalul on tema enda ja kõikide usklike inimeste igavene elu. Tema higi muutub otsekui verepiiskadeks, mis maha langevad. (Luuka 22:44.)

Kui Jeesus kolmandat korda apostlite juurde naaseb, leiab ta nad jälle magamast. „Kuidas te küll sellisel ajal magate ja puhkate!” imestab ta. „Lähedal on tund, kui Inimesepoeg reedetakse ja antakse patuste kätte. Tõuske üles, lähme! Minu äraandja on lähedal.” (Matteuse 26:45, 46.)

Aeg on juba kaugelt üle südaöö. Preestrid on lubanud Jeesuse reetmise eest anda Juudale 30 hõbetükki. Seepärast tuleb peapreestritest ja variseridest koosnev rahvahulk eesotsas Juudaga Jeesust otsima. Neid saadab relvastatud Rooma sõduritest koosnev väesalk ja tuhatkonnaülem.

Ilmselt läks Juudas peapreestrite juurde kohe, kui Jeesus ta paasasöömaajal ära saatis. (Johannese 13:27.) Peapreestrid kutsusid kokku oma korravalvurid ning ka ühe salga sõdureid. Juudas võis nad kõigepealt viia tuppa, kus Jeesus ja tema apostlid olid paasapüha tähistanud. Seejärel läks rahvajõuk läbi Kidroni oru ning nüüd suundub see Ketsemani aia poole. Peale relvade on sel kaasas lambid ja tõrvikud, et Jeesus kindlasti üles leida.

Juhtides kolonni Õlimäele, on Juudas kindel, et ta teab Jeesuse asukohta. Viimaste päevade jooksul, kui Jeesus ja tema apostlid on käinud Betaania ja Jeruusalemma vahet, on nad sageli peatunud Ketsemani aias. Kuid praegu on öö ning Jeesus võib viibida aias mõne oliivipuu varjus. Mille järgi võivad sõdurid, kellest paljud pole Jeesust arvatavasti varem näinud, ta ära tunda? Juudas lepib nendega kokku märguande, öeldes: „Keda ma suudlen, see ta on, tema võtkegi kinni ja viige valve all ära.” (Markuse 14:44.)

Juudas viib rahvahulga aeda. Ta näeb Jeesust koos apostlitega ning läheb otsejoones tema juurde. „Tere, rabi!” ütleb Juudas ning annab Jeesusele hellalt suud. „Kulla mees, miks sa siin oled?” pärib Jeesus. (Matteuse 26:49, 50.) Vastates iseenda küsimusele, sõnab ta: „Juudas, kas sa annad Inimesepoja suudlusega ära?” (Luuka 22:48.) Rohkem ta enda äraandjale tähelepanu ei pööra.

Nüüd astub Jeesus tõrvikute ja lampide valgusse ning küsib: „Keda te otsite?” Rahvajõugu hulgast kõlab vastus: „Naatsaretlast Jeesust.” Jeesus ütleb kartmatult: „See olen mina.” (Johannese 18:4, 5.) Seepeale mehed taganevad ja kukuvad maha.

Selle asemel et kasutada võimalust ja ööpimeduses põgeneda, küsib Jeesus uuesti, keda nad otsivad. Kui nad vastavad: „Naatsaretlast Jeesust”, lausub ta rahulikult: „Ma ütlesin teile, et see olen mina. Kui te mind otsite, siis laske neil meestel minna.” Isegi sel kriitilisel hetkel peab Jeesus meeles oma lubadust, et ta ei kaota „ainsatki neist kõigist”. (Johannese 6:39; 17:12.) Jeesus on enda ustavaid apostleid hoidnud ning peale hävingupoja ehk Juuda pole ükski neist kadunud. (Johannese 18:7–9.) Seepärast palub ta nüüd, et tema ustavatel järelkäijatel lastaks minna.

Kui sõdurid püsti tõusevad ja Jeesuse poole liiguvad, mõistavad apostlid, mis on toimumas. „Isand, kas me peaksime mõõga tõmbama?” pärivad nad. (Luuka 22:49.) Enne kui Jeesus jõuab vastata, haarab Peetrus ühe neist kahest mõõgast, mis apostlitel kaasas on. Ta ründab Malkust, ülempreestri orja, raiudes sel parema kõrva ära.

Jeesus puudutab Malkuse kõrva ning teeb ta terveks. Seejärel õpetab ta midagi tähtsat, kui käsib Peetrust: „Pane mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi ka hukkuvad.” Jeesus on kinnivõtmiseks valmis. Ta selgitab: „Kuidas läheks siis täide pühakirjas öeldu, et nii peab sündima?” (Matteuse 26:52, 54.) Ta lisab: „Kas ma siis ei peaks jooma karikast, mille Isa mulle on andnud?” (Johannese 18:11.) Jeesus on nõus tegema kõike, mida Jumal talt ootab, olles valmis isegi surema.

Ta küsib rahvajõugult: „Kas ma olen röövel, et te olete tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma? Päevast päeva olen ma istunud templis ja õpetanud, aga te pole mind vahi alla võtnud. Kuid see kõik on toimunud, et prohvetite kirjutatu täide läheks.” (Matteuse 26:55, 56.)

Sõdurid, tuhatkonnaülem ja juutide korravalvurid võtavad Jeesuse kinni ja panevad ta köidikuisse. Seepeale apostlid põgenevad. Ent üks noor mees – võib-olla jünger Markus – jääb rahva sekka, et Jeesusele järgneda. (Markuse 14:51.) Varsti tuntakse ta ära ning rahvajõuk püüab teda kinni võtta. Tal õnnestub põgeneda, kuid temast jääb maha linane riie.

Kui Jeesus lihtlabase kurjategija kombel kinni seotakse, viiakse ta Hannase ette. Hannas oli ülempreester siis, kui noor Jeesus templis õpetajaid oma sõnadega imestama pani. (Luuka 2:42, 47.) Mitu Hannase poega teenisid hiljem ülempreestritena ning nüüd on selles ametis tema väimees Kaifas.

Samal ajal kui Hannas Jeesust küsitleb, on Kaifasel aega sanhedrin kokku kutsuda. Sellesse kohtusse kuulub 71 liiget, sealhulgas ametis olev ülempreester ja endised ülempreestrid.

Hannas küsib Jeesuselt „tema jüngrite ja õpetuste kohta”. Jeesus vastab talle: „Ma olen rääkinud maailmale avalikult. Ma olen alati õpetanud sünagoogides ja templis, kus kõik juudid koos käivad, ega ole rääkinud midagi salaja. Miks sa minu käest küsid? Küsi neilt, kes on kuulnud, mida ma olen rääkinud.” (Johannese 18:19–21.)

Üks seal seisev korravalvur lööb Jeesusele vastu nägu ja heidab talle ette: „Kas sa nõnda vastad peapreestrile?” Jeesus teab, et ta pole midagi valesti teinud, ja kostab: „Kui ma ütlesin midagi valesti, siis ütle, mida. Kui see oli aga õige, miks sa mind siis lööd?” (Johannese 18:22, 23.) Seejärel laseb Hannas viia Jeesuse oma väimehe Kaifase juurde.

Nüüdseks on Kaifase poole tulnud kokku terve sanhedrin: ametis olev ülempreester, rahvavanemad ja kirjatundjad. Paasapüha ööl on sellise kohtuprotsessi pidamine seadusega keelatud, kuid see ei takista neil oma kurje kavatsusi täide viimast.

Need inimesed pole sugugi erapooletud. Pärast seda, kui Jeesus äratas surnuist üles Laatsaruse, otsustas sanhedrin ta tappa. (Johannese 11:47–53.) Ning vaid mõni päev tagasi sepitsesid usujuhid üheskoos salaplaani, kuidas Jeesus kinni võtta ja ära tappa. (Matteuse 26:3, 4.) Seega on Jeesus juba enne, kui tema üle hakatakse kohut pidama, sama hästi kui surma mõistetud.

Peale selle, et niisugune kokkusaamine on ebaseaduslik, püüavad peapreestrid ja teised sanhedrini liikmed leida valetunnistajaid, et Jeesuse vastu süüasja algatada. Ehkki paljud sellised inimesed tulevad tunnistusi andma, ei kattu nende ütlused. Viimaks astuvad ette veel kaks tunnistajat, kes väidavad: „Me kuulsime teda ütlevat: „Ma lammutan maha selle kätega tehtud templi ja ehitan kolme päevaga teise, mis pole kätega tehtud.”” (Markuse 14:58.) Kuid isegi need mehed pole täielikult ühte meelt.

Kaifas küsib Jeesuselt: „Kas sa ei kosta selle peale midagi? Kas sa ei kuule, mida need mehed sinu vastu tunnistavad?” (Markuse 14:60.) Jeesus vaikib. Ta ei ütle midagi sellise valesüüdistuse peale, mille on esitanud tunnistajad, kelle jutt ei lähe kokku. Seepärast vahetab ülempreester Kaifas taktikat.

Kaifas teab, et juudid reageerivad tundlikult sellele, kui keegi väidab end olevat Jumala poja. Varem, kui Jeesus nimetas Jumalat oma isaks, tahtsid juudid teda tappa, kuna nende sõnul tegi ta „end Jumalaga võrdseks”. (Johannese 5:17, 18; 10:31–39.) Olles sellest teadlik, ütleb Kaifas kavalalt: „Vannu nüüd meile elava Jumala nimel, et sa räägid tõtt, ja ütle, kas sa oled messias, Jumala poeg!” (Matteuse 26:63.) Loomulikult on Jeesus nimetanud end Jumala pojaks. (Johannese 3:18; 5:25; 11:4.) Kui ta nüüd seda eitaks, võiks teistele jääda mulje, nagu ta ei peakski end Jumala pojaks ja messiaks. Niisiis tunnistab ta: „Olen küll. Te saate näha Inimesepoega istumas vägeva paremal käel ja tulemas taeva pilvedega.” (Markuse 14:62.)

Seepeale käristab Kaifas demonstratiivselt oma kuue lõhki ja ütleb valjuhäälselt: „Ta on teotanud Jumalat! Mis tunnistajaid meil veel vaja on? Nüüd te ise kuulsite jumalateotust! Mis te arvate?” Sanhedrin langetab ebaõiglase kohtuotsuse, öeldes: „Ta on surma väärt!” (Matteuse 26:65, 66.)

Siis hakkavad mõned Jeesust mõnitama ja rusikatega peksma. On ka neid, kes löövad ja sülitavad talle näkku. Katnud tal näo kinni ja löönud teda, ütlevad nad sarkastiliselt: „Ütle, prohvet, kes sind lõi?” (Luuka 22:64.) Kui karmilt ja ülekohtuselt küll koheldakse Jumala poega sel ebaseaduslikul öisel kohtuprotsessil!

Kui Jeesus Ketsemani aias kinni võetakse, jätavad apostlid ta maha ja põgenevad hirmuga. Ent kaks neist lõpetavad põgenemise. Need on Peetrus ja „üks teine jünger”, kes võib olla apostel Johannes. (Johannese 18:15; 19:35; 21:24.) Arvatavasti jõuavad nad Jeesusele järele, kui teda Hannase juurde viiakse. Kui Hannas saadab Jeesuse ülempreester Kaifase juurde, järgnevad Peetrus ja Johannes Jeesusele eemalt. Nähtavasti tunnevad nad end kaheks kistuna: ühest küljest on nad hirmul oma elu pärast, teisest küljest on nad mures, mis nende isandast saab.

Johannes tunneb ülempreestrit ning pääseb seetõttu Kaifase maja siseõue. Peetrus jääb välja värava juurde, kuni Johannes naaseb ja räägib teenijatüdrukust uksehoidjaga. Seejärel lubatakse Peetrusel sisse tulla.

Kuna on külm öö, on siseõues viibijad teinud sütest lõkke. Peetrus istub koos nendega ja soojendab end selle ääres. Ta ootab, millega Jeesuse kohtuprotsess lõppeb. (Matteuse 26:58.) Peetruse sisse lasknud uksehoidja näeb teda nüüd tulevalgel paremini. „Kas pole sinagi selle mehe jünger?” küsib ta. (Johannese 18:17.) Ta pole ainus, kes Peetruse ära tunneb ja teda Jeesusega koosolemises süüdistab. (Matteuse 26:69, 71–73; Markuse 14:70.)

See teeb Peetruse rahutuks. Ta püüab jääda märkamatuks ja läheb eeskotta. Peetrus eitab, et ta on Jeesusega koos olnud. Mingil hetkel ta isegi ütleb: „Ma ei tunne teda. Ma ei saa aru, millest sa räägid.” (Markuse 14:67, 68.) Samuti lausub ta: „Olgu ma neetud, kui ma valetan!” ja vannub: „Ma ei tunne seda inimest!” (Matteuse 26:74.)

Samal ajal mõistetakse Kaifase majas Jeesuse üle kohut, ilmselt selle ülemises õuepoolses osas. Vahest näevad Peetrus ja teised, kes all ootavad, kuidas tunnistust andma toodud inimesed üksteise järel sisse ja välja käivad.

Galilea murre, mida Peetrus kõneleb, näitab, et ta valetab. Lisaks on üks sealolijatest Malkuse sugulane. Mäletatavasti raius Peetrus ära Malkuse kõrva. See sugulane süüdistab Peetrust: „Kas ma mitte ei näinud sind koos temaga aias?” Kui Peetrus salgab Jeesuse ära kolmandat korda, kireb kukk, nagu Jeesus ennustas. (Johannese 13:38; 18:26, 27.)

Nüüd on Jeesus arvatavasti rõdul, kust talle avaneb vaade siseõue. Ta pöördub ja vaatab Peetrusele otsa. Võib arvata, et see torkab Peetrusele südamesse. Talle meenub, mida Isand ütles vaid mõni tund tagasi ülemises toas. Kujuta ette, mida Peetrus tunneb, kui taipab, mida ta on teinud. Ta läheb välja ja nutab kibedasti. (Luuka 22:61, 62.)

Kuidas sai midagi sellist juhtuda? Kuidas sai küll Peetrus, kes arvas enesekindlalt, et ta on tugeva usuga ja ustav, oma isanda ära salata? On ju tõde väänatud ning Jeesusest jäetud nurjatu kurjategija mulje. Kuigi Peetrus võinuks seista selle süütu mehe eest, kellel on „igavese elu sõnad”, ei teinud ta seda, vaid pööras talle selja. (Johannese 6:68.)

See kurb lugu Peetrusest näitab, et isegi inimene, kel on tugev usk ja kes teenib Jumalat pühendumusega, võib tasakaalu kaotada, kui ta pole ootamatuteks katsumusteks või kiusatusteks valmistunud. Olgu Peetrusega juhtunu hoiatuseks kõigile jumalateenijatele!