Keda uskuda?

„Igal majal on oma valmistaja; aga kes kõik on valmistanud, see on Jumal.” (HEEBREALASTELE 3:4)

KAS sa oled piiblikirjutaja loogikaga päri? Paari tuhande aasta jooksul alates ajast, mil see salm kirja pandi, on inimkond saanud kogeda teaduse edusamme. Kas on siis ikka veel neid, kes arvavad, et looduses ilmnev kavandatus paneb meid uskuma Kavandajasse, Loojasse, Jumalasse?

Ka tööstusmaades on palju inimesi, kes vastaksid sellele jaatavalt. Näiteks Ameerika Ühendriikides näitas ajakirja „Newsweek” 2005. aastal korraldatud küsitlus, et 80 protsenti inimestest „usub sellesse, et Jumal on maailma loonud”. Kas selle tõekspidamise taga on hariduse nappus? Kas on ka teadlasi, kes usuvad Jumalat? Teadusajakiri „Nature” kirjutas aastal 1997, et ligikaudu 40 protsenti küsitletud bioloogidest, füüsikutest ja matemaatikutest usub mitte ainult sellesse, et Jumal eksisteerib, vaid ka sellesse, et ta kuuleb palveid ja vastab neile.

Kuid on teadlasi, kes on kindlalt teisel seisukohal. Dr Herbert Hauptman, Nobeli auhinna laureaat, ütles hiljuti ühel teaduskonverentsil, et usk millessegi üleloomulikku, eriti just usk Jumalasse, on tõsiteadusega ühitamatu. „Sedalaadi uskumus,” sõnas ta, „kahjustab inimkonna heaolu.” Isegi teadlased, kes usuvad Jumalat, ei kipu õpetama, et taimedes ja loomades ilmnev kavandatus eeldab Kavandaja olemasolu. Miks siis? Smithsonian Institute’i paleobioloog Douglas Erwin toob välja ühe põhjuse: „Teaduse kindel reegel on see, et imed on välistatud.”

Inimene võib lasta teistel endale ette öelda, mida arvata või uskuda, või siis ise tõendeid uurida ja selle põhjal järeldusi teha. Kui loed järgnevatel lehekülgedel toodud värsketest teadusavastustest, küsi endalt: „Kas on loogiline arvata, et on olemas Looja?”

[Väljavõte lk 3]

Uuri ise tõendeid

[Kast lk 3]

KAS JEHOOVA TUNNISTAJAD ON KREATSIONISTID?

Jehoova tunnistajad usuvad loomislugu, mis on kirjas Piiblis 1. Moosese raamatus. Ent Jehoova tunnistajad ei ole tegelikult kreatsionistid. Miks? Esiteks usuvad paljud kreatsionistid, et Universum ning Maa ja kogu selle elusloodus loodi umbes 10 000 aastat tagasi kuue 24-tunnise päevaga. Kuid Piibel seda ei õpeta.a Kreatsionistid tunnistavad paljusid teisigi doktriine, mida Piibel ei toeta. Jehoova tunnistajate usulised õpetused rajanevad aga ainuüksi Piiblil.

Lisaks on mõningates maades termin „kreatsionistid” sünonüümiks fundamentalistlikele rühmitustele, kes tegelevad aktiivselt poliitikaga. Need rühmitused üritavad avaldada poliitikutele, juristidele ja haridustegelastele survet võtta omaks seadused ja õpetused, mis vastaksid kreatsionistide usukoodeksile.

Jehoova tunnistajad on poliitiliselt erapooletud. Nad tunnustavad valitsusvõimude õigust luua ja jõustada seadusi (Roomlastele 13:1–7). Samas suhtuvad nad tõsiselt Jeesuse väljendatud seisukohta ’mitte olla maailmast’ (Johannese 17:14–16). Tehes avalikku kuulutustööd, pakuvad nad inimestele võimalust tutvuda sellega, millist kasu toob elamine Jumala mõõdupuude kohaselt. Ent nad ei riku oma kristlikku erapooletust, toetades fundamentalistlike rühmituste püüdeid kehtestada riigiseadusi, mis sunniksid inimesi Piibli norme rakendama (Johannese 18:36).

[Allmärkus]

Mida õpetab loodus?

„Küsi ometi loomadelt, et need õpetaksid sind, ja taeva lindudelt, et need annaksid sulle teada, või kõnele maale, et ta teeks sind targaks, ja et mere kalad jutustaksid sulle!” (IIOB 12:7, 8, P 1997)

VIIMASTEL aastatel on teadlased ja insenerid lasknud end taimedel ja loomadel sõna otseses mõttes õpetada. Nad uurivad ja jäljendavad mitmesuguste elusorganismide ehituslikke iseärasusi – see teadusala on tuntud kui biomimeetika –, et luua uusi tooteid ja parandada olemasolevate mehhanismide tööd. Järgnevaid näiteid vaadeldes küsi endalt: „Kes tegelikult väärib nende struktuuride eest tunnustust?”

Mida võib vaala loibadest õppida

Mida saavad lennukikonstruktorid küürvaalalt õppida? Paistab, et paljutki. Täiskasvanud küürvaal kaalub umbes 30 tonni – sama palju kui täiskoormaga veoauto – ning tal on võrdlemisi jäik kere koos suurte mõlajate loibadega. See 12-meetrine loom on vees tähelepanuväärselt liikuv. Näiteks toitudes võib küürvaal ujuda allpool talle toiduks olevaid koorikloomasid või kalu, tehes ülespoole keerduvaid spiraale ning puhudes välja mullijugasid. Mullidest moodustunud väike 1,5-meetrise läbimõõduga „võrk” ajab saakloomad pinnale kokku. Seejärel neelab vaal oma priske suutäie alla.

Erilist huvi pakkus teadlastele see, kuidas selline jäiga kerega loom suudab keereldes nii uskumatult tihedaid ringe teha. Neile selgus, et saladus peitub vaala loibade ehituses. Loiva esiserv pole mitte sile nagu lennukitiib, vaid sakiline, moodustudes reast eenduvatest mõhnadest nimetusega köbrukesed.

Kui vaal väledalt vees liigub, suurendavad need köbrukesed tõstejõudu ja vähendavad veetakistust. Mil moel? Ajakirja „Natural History” selgitusel tekib tänu neile köbrukestele ühtlane keeriseline veevool loiva peale ka siis, kui vaal tõuseb ülespoole väga järsu nurga all. Juhul, kui loiva esiserv oleks sile, ei suudaks vaal selliseid tihedaid tõusuringe teha, sest veekeeris moodustuks loiva taha, mis aga oleks tõstejõule takistuseks.

Millist praktilist rakendust see avastus tõotab? Samasuguse struktuuriga lennukitiivad ilmselt ei vajaks enam nii palju pöördklappe või muid mehaanikaseadmeid õhuvoolu suunamiseks. Sellised tiivad oleksid turvalisemad ja hõlpsamini hooldatavad. Biomehaanikaspetsialist John Long usub, et peagi saabub päev, mil „igal reisilennukil võib näha mõhnasid nagu küürvaala loibadel”.

Kajakatiiva jäljendamine

Lennukitiivad teadagi juba jäljendavad linnutiibade kuju. Kuid hiljuti suutsid insenerid sedalaadi jäljendamise vallas uuele tasandile tõusta. „Florida ülikooli teadlased,” kirjutab „New Scientist”, „on konstrueerinud mehitamata lennuki katseeksemplari, mis suudab nagu kajakas hõljuda ning järsult üles- ja allapoole söösta”.

Kajakad sooritavad oma imetlusväärseid õhumanöövreid, painutades tiibu küünar- ja õlaliigestest. Sellist painduvat tiivastruktuuri jäljendav „60-sentimeetrine näidislennuk reguleerib väikese mootori abil tervet rida metallkange, mis liigutavad tiibu”, annab ajakiri teada. Tänu sellistele nutikalt projekteeritud tiibadele suudab väikelennuk kõrgehitiste vahel hõljuda ja pikeerida. USA õhujõud on väga huvitatud sellise ülihästi manööverdatava õhusõiduki väljatöötamisest, et kasutada seda suurlinnades keemia- ja biorelvade otsimisel.

Geko jala kopeerimine

Samuti maismaaloomadelt on palju õppida. Näiteks väikesel sisalikul gekol on võime mööda seina üles ronida ja pea alaspidi lakke klammerduda. Juba Piibli aegadel oli see loomake tuntud oma hämmastavate võimete poolest (Õpetussõnad 30:28, UM). Milles seisneb geko gravitatsioonile vastupanemise saladus?

Geko võime klammerduda isegi klaassiledale pinnale tuleneb ta jalgu katvatest imepisikestest harjakestest. Jalad ei erita kleepainet, vaid kasutavad ära üliväikest molekulaarjõudu. Kahe pinna molekulid nakkuvad ülinõrkade tõmbejõudude mõjul, mida nimetatakse van der Waalsi jõududeks. Tavapäraselt on gravitatsioonijõud neist jõududest tugevam, mistõttu inimene pole võimeline mööda seina üles ronima, surudes vaid peopesad vastu pinda. Kuid geko tillukesed harjakesed suurendavad kontaktpinda seinaga. Van der Waalsi jõud, korrutatuna tuhandete harjakestega geko jalgadel, tekitavad tõmbejõu, mis suudab hoida kinni tillukese sisaliku raskust.

Mis kasu võib see avastus anda? Geko jala struktuuri jäljendavad sünteetilised materjalid võivad kujuneda alternatiiviks takjas-tüüpi kinnitusmaterjalile – mille idee on samuti loodusest laenatud.a Ajakiri „The Economist” toob ära teadlase sõnad, et „gekoteip” võiks olla eriti kasulik tehismaterjal „meditsiiniliste protseduuride puhul, kus keemilisi liimaineid ei saa kasutada”.

Kes peaks pälvima tunnustust?

Vahepeal aga on USA riiklik aeronautika- ja kosmonautikaorganisatsioon tegelenud hulkjalgse roboti väljatöötamisega, mis liigub edasi nagu skorpion, ning Soome insenerid on juba konstrueerinud kuuejalgse traktori, mis suudab otsekui hiigelputukas ronida üle takistuste. Teadlased on töötanud välja ka kanga, milles olevad klapikesed jäljendavad männikäbide avanemist ja sulgumist. Üks autotootja on töötamas välja sõidukit, mis jäljendab kohverkalaliste üllatavalt väikese takistusega keha ehitust. Samuti uurivad teadlased ürgteolise merikõrva koja amortisatsiooniomadusi eesmärgiga valmistada kergemaid ja tugevamaid kehaturviseid.

Loodusest on ammutatud sedavõrd palju häid ideid, et teadlased on koostanud andmebaasi, kuhu kuulub juba tuhandeid bioloogilisi struktuure. Seda andmebaasi uurides võivad teadlased leida „oma konstrueerimisprobleemidele looduslikke lahendusi”, kirjutab „The Economist”. Neid andmebaasis sisalduvaid looduslikke struktuure kutsutakse „bioloogilisteks patentideks”. Tavapäraselt on patendiomanikuks üksikisik või ettevõte, kes on oma uudse idee või seadme ametlikult registreerinud. „The Economist” ütleb bioloogiliste patentide andmebaasi käsitledes: „Kutsudes oivalisi biomimeetilisi lahendusi „bioloogilisteks patentideks”, teadlased vaid toonitavad mõtet, et tegelikult on patendiomanikuks loodus.”

Mil moel on loodus kõigile neile hiilgavatele ideedele tulnud? Paljud teadlased omistaksid need looduses ilmnevad täiesti geniaalsed struktuurid miljonite aastate jooksul toiminud evolutsioonilisele katse-eksituse meetodile. Kuid on teadlasi, kes on jõudnud hoopis teistsugusele järeldusele. Mikrobioloog Michael Behe kirjutas aastal 2005 ajalehes „The New York Times”: „Selgelt ilmnev kavandatus [looduses] laseb esitada veenvalt lihtsa argumendi: kui olend näeb välja, kõnnib ja prääksub nagu part, siis on meil täielik alus järeldada, et ta ongi part, juhul kui puuduvad vaieldamatud tõendid vastupidise kohta.” Tema järeldus? „Kavandatuse fakti ei saa ignoreerida juba ainuüksi sellepärast, et see on nii ilmne.”

Insener, kes konstrueerib turvalisema, suurema jõudlusega lennukitiiva, väärib kindlasti oma töö eest tunnustust. Samuti väärib oma töö eest kiitust leiutaja, kes töötab välja universaalse sideme – või mugavama rõivamaterjali või efektiivsema sõiduki. Tegelikult võidakse tootjat, kes kopeerib kellegi teise kavandatut teda tunnustamata, pidada kurjategijaks.

Kas tundub olevat siis loogiline, et targad teadlased, kes keerukaid tehnoloogiaprobleeme lahendades looduses esinevaid struktuure algeliselt jäljendavad, omistavad geniaalse algidee mittemõistuslikule evolutsioonile? Kui juba koopia eeldab mõistusega kavandajat, siis mida öelda originaali kohta? Kes siis väärib tegelikult rohkem tunnustust, kas meisterlik kunstnik või tema tehnikat jäljendav õpilane?

Loogiline järeldus

Vaadelnud tõendeid looduses esineva kavandatuse kohta, väljendavad paljud mõtlevad inimesed lauliku tundeid, kes kirjutab: „Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled nad kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid!” (Laul 104:24). Samasugusele järeldusele jõuab piiblikirjutaja Paulus: „[Jumala] nähtamatut olu, nii tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates” (Roomlastele 1:19, 20).

Ent paljud siirad Piiblist lugu pidavad ja Jumalasse uskuvad inimesed võivad väita, et Jumal võis ka evolutsiooni teel loodusmaailma imesid luua. Mida aga õpetab Piibel?

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 5]

Kuidas suutis loodus tulla välja nii paljude oivaliste ideedega?

[Väljavõte lk 6]

Kes on looduse patendiomanik?

[Kast/pildid lk 7]

Kui juba koopia eeldab mõistuslikku kavandajat, siis mida öelda originaali kohta?

See ülihästi manööverdatav lennuk jäljendab kajaka tiiba

Geko jalad ei määrdu, ka ei jäta need mingit jälge, klammerduvad igasugusele pinnale, välja arvatud teflon, ning kinnituvad ja irduvad kergesti. Teadlased üritavad neid jäljendada

Kohverkala üllatavalt väikese takistusega keha ehitus on inspiratsiooniks sõidukikonstrueerimisel

[Allikaviited]

Lennuk: Kristen Bartlett/ University of Florida; geko jalg: Breck P. Kent; kohverkala ja auto: Mercedes-Benz USA

[Kast/pildid lk 8]

INSTINKTIIVSELT TARGAD ORIENTEERUJAD

Paljud loomad kõikjal planeedil Maa on instinktiivselt targad teed leidma (Õpetussõnad 30:24, 25). Vaadelgem kahte näidet.

◼ Sipelgate liikluskorraldus Kuidas leiavad toiduotsingule siirdunud sipelgad tagasitee pessa? Suurbritannia teadlased avastasid, et lisaks lõhnamärkidele kasutavad mõningad sipelgad radade rajamisel geomeetriat, et kodutee leidmine oleks hõlpsam. Näiteks vaaraosipelgad „rajavad pesa juurest väljuvaid radasid, mis hargnevad 50–60-kraadise nurga all”, teatab „New Scientist”. Mis suhtes on see võrgustik tähelepanuväärne? Kui sipelgas pesa juurde tagasi pöördudes jõuab raja hargnemiskohta, valib ta instinktiivselt raja, mis kõige vähem kõrvale kaldub ja kindlasti koju viib. „Tänu geomeetriliselt hargnevatele radadele,” öeldakse artiklis, „liigub sipelgate voog eriti just siis, kui nende liikumine on kahesuunaline, mööda rajavõrgustikku võimalikult optimaalselt, nii et üksiksipelgate vales suunas liikumisest tuleneda võiv energiakadu on minimaalne.”

◼ Linnukompassid Paljud iga ilmaga pikki vahemaid läbivad linnud orienteeruvad ülitäpselt. Mil moel? Teadlased on avastanud, et linnud on võimelised tajuma Maa magnetvälja. Kuid maakera „magnetvälja jõujooned on eri paigus erisugused ega suundu alati põhja”, mainib ajakiri „Science”. Mis takistab rändelennul linde kursist kõrvale kaldumast? Ilmselt kalibreerivad linnud igal õhtul oma sisemist kompassi loojuva päikese järgi. Kuna päikese loojangupunkt laiuskraadide ja aastaaegadega muutub, arvavad teadlased, et linnud on „neile aastaajast teada andva bioloogilise kella” abil võimelised neid muutusi ilmselt kompenseerima, kirjutab „Science”.

Kes programmeeris sipelgasse geomeetriateadmised? Kes varustas linnud kompassi ja bioloogilise kellaga ning ajuga, mis on võimeline neilt abivahenditelt saabuvat infot tõlgendama? Kas mittemõistuslik evolutsioon? Või ehk mõistusega Looja?

[Allikaviide]

© E.J.H. Robinson 2004

Kas Jumal lõi eluslooduse evolutsiooni vahendusel?

„Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma austust ja au ja väge, sest sina oled loonud kõik asjad, ja sinu tahte läbi on need olemas ja on loodud!” (ILMUTUSE 4:11)

PEAGI pärast seda, kui Charles Darwin oli evolutsiooniteooria üldtuntuks teinud, hakkasid niinimetatud kristlikud usundid otsima mooduseid, kuidas ühitada usku Jumalasse evolutsiooniteooriaga.

Näib, et tänapäeval on suurem osa tooniandvatest „kristlikest” usurühmitustest meeleldi valmis nõustuma sellega, et Jumal on eluslooduse loomisel mingil moel evolutsiooni kasutanud. On neid, kes õpetavad, et Jumal programmeeris maailma arenema selliselt, et elututest keemilistest ainetest arenesid ükskord välja elusorganismid ja lõpuks ka inimene. Selle teistliku evolutsiooni nime all tuntud õpetuse pooldajaid arvavad, et kui protsess oli käivitunud, siis Jumal enam sellesse ei sekkunud. On ka neid, kes arvavad, et üldiselt võttes Jumal lubas evolutsioonil tuua esile enamiku taime- ja loomasugukondadest, kuid vahetevahel ta siiski sekkus protsessi kulgu.

Kas õpetuste ühtesulatamine on õnnestunud?

Kas evolutsiooniteooria on tõepoolest kooskõlas Piibli õpetustega? Kui evolutsiooniteooria oleks õige, siis on Piiblis toodud esimese inimese Aadama loomislugu mõeldud parimal juhul vaid moraaliõppetunnina, aga mitte sõnasõnalise sündmusena (1. Moosese 1:26, 27; 2:18–24). Kas Jeesus võttis seda piiblilugu sellisena? „Kas te ei ole lugenud,” ütles Jeesus, „et Looja nad algusest lõi meheks ja naiseks, ja ütles: seepärast inimene jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks on üks liha!? Nõnda ei ole nad siis enam kaks, vaid on üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” (Matteuse 19:4–6).

Jeesus tsiteeris siin lõike 1. Moosese raamatu 2. peatüki loomisloost. Kui Jeesus oleks pidanud lugu esimesest abielust väljamõeldiseks, siis kas oleks viide sellele saanud toetada tema õpetust abielu pühadusest? Ei. Jeesus viitas loomisloole, sest ta teadis, et tegemist oli tegelikult aset leidnud sündmustikuga (Johannese 17:17).

Samuti Jeesuse jüngrid uskusid 1. Moosese raamatu loomislugu. Näiteks Luuka evangeeliumis tuuakse ära Jeesuse sugupuu kuni Aadamani (Luuka 3:23–38). Mis punktis oleks see sugupuu loetelu läinud üle faktilt müüdile, juhul kui Aadam oleks olnud väljamõeldud tegelane? Kui veenev oleks Jeesuse väide, et tema on Taaveti liinis sündinud Messias, kui sugupuu tüvi oleks olnud mütoloogiline? (Matteuse 1:1.) Evangelist Luukas ütleb, et ta on ’algusest peale kõike hoolega uurinud’. Ka tema uskus kindlasti 1. Moosese raamatu loomislugu (Luuka 1:3).

Apostel Pauluse usk Jeesusesse hõlmas ka usku 1. Moosese raamatu ülestähendustesse. Ta kirjutas: „Kui juba surm on tulnud inimese kaudu, siis on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu. Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses” (1. Korintlastele 15:21, 22). Miks oleks Jeesusel olnud tarvis surra päritud patu mõju tühistamiseks, kui Aadam tegelikult polnudki kogu inimsoo esisisa, kelle kaudu „patt tuli maailma ja patu läbi surm”? (Roomlastele 5:12; 6:23.)

Õõnestada usku 1. Moosese raamatu loomisloosse tähendab õõnestada kristliku usu alustugesid. Evolutsiooniteooria ja Kristuse õpetused on ühtesobimatud. Kõik katsed neid tõekspidamisi kokku sulatada annavad tulemuseks vaid nõrga usu, mida „õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules” (Efeslastele 4:14).

Kindlale alusele rajatud usk

Piibel on sajandeid olnud kriitika ja rünnakute all. Ikka ja jälle on Piibel õigeks osutunud. Piibli ülestähendused, mis puudutavad ajalugu, tervist ja teadust, on osutunud korduvalt tõeseks. Selle nõuanded, mis käivad inimsuhete kohta, on usaldusväärsed ja aegumatud. Inimfilosoofiad ja -teooriad on otsekui haljendav rohi, mis tärkab ja mõne aja pärast närbub, kuid Jumala Sõna „püsib igavesti” (Jesaja 40:8).

Evolutsiooniõpetus pole jäänud pelgalt teadusliku teooria raamesse. See on inimfilosoofia, mis on arenenud ja õilmitsenud aastakümneid. Siiski on traditsiooniline Darwini evolutsiooniõpetus viimastel aastatel ka ise arenenud – tegelikult muteerunud – sedamööda, kuidas on püütud leida seletust üha lisanduvatele tõenditele eluslooduse kavandatuse kohta. Kutsume sind sellesse teemasse süüvima. Seda on võimalik teha selle numbri teisigi artikleid lugedes. Lisaks võiksid lugeda sellel leheküljel ja lk 32 toodud väljaandeid.

Kui oled seda teemat uurinud, leiad arvatavasti, et sinu usk sellesse, mida Piibel möödunu kohta räägib, on saanud kinnitust. Kuid mis veelgi tähtsam, tugevneb ka sinu usk Piibli tulevikutõotustesse (Heebrealastele 11:1). Samuti võib see panna sind ülistama Jehoovat, „kes on teinud taeva ja maa” (Laul 146:6) .

LISALUGEMIST

„Raamat kõigile inimestele” Selles brošüüris käsitletakse konkreetseid näiteid Piibli tõesuse kohta

„Kas on olemas Looja, kes meist hoolib?” Uuri teaduslikke lisatõendeid ja tutvu sellega, miks hoolitsev Jumal lubab nii palju kannatusi

„Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” Küsimusele „Mis on Jumala eesmärk maaga?” saab vastuse selle raamatu 3. peatükist

[Väljavõte lk 10]

Jeesus uskus 1. Moosese raamatu loomislugu. Kas ta oli eksiteel?

[Kast lk 9]

MIS ON EVOLUTSIOON?

Sõna „evolutsioon” defineeritakse ka kui „kindlas suunas toimuvat muutumisprotsessi”. Ent seda terminit kasutatakse mitmeti. Näiteks tarvitatakse seda elutute objektidega toimuvate suurte muutuste – universumi arengu – kirjeldamisel. Lisaks kasutatakse seda terminit elusorganismides aset leidvate väikeste muutuste iseloomustamisel – näiteks taimede ja loomade kohastumise puhul keskkonnaga. Kuid kõige sagedamini kasutatakse seda sõna teooria puhul, mis räägib, et elu tekkis elututest keemilistest ainetest, võttis ise end kopeerivate rakkude kuju ning arenes pikkamööda aina keerukamateks elusorganismideks, tuues esile inimese kui kõige intelligentsema olendi. See kolmas tähendus käibki selles artiklis kasutatava termini „evolutsioon” kohta.

Usutleme biokeemikut

AASTAL 1996 avaldas Michael Behe, kes praegu on USA-s Pennsylvanias Lehigh’ ülikoolis biokeemia professor, Darwini seisukohti kummutavaid biokeemia-alaseid avastusi käsitleva raamatu „Darwin’s Black Box–The Biochemical Challenge to Evolution”. „Ärgake!” 1997. aasta 8. mai numbris ilmus artiklisari pealkirjaga „Kuidas me siia saime? Kas tänu juhusele või kavandamisele?”, kus viidati Behe raamatule. Raamatu avaldamise järgse kümmekonna aasta jooksul on evolutsionistid püüdnud üksteise võidu kummutada Behe esitatud väiteid. Kriitikud on süüdistanud teda selles, et ta on lasknud oma usulistel veendumustel – ta on roomakatoliiklane – hägustada teaduslikku otsustusvõimet. Väidetakse ka, et tema arutluskäik pole teaduslik. „Ärgake!” küsitles professor Behed, selgitamaks välja, miks tema ideed on põhjustanud nii palju poleemikat.

„ÄRGAKE!”: MIKS TE ARVATE, ET ELUSORGANISMID ON TÕENDIKS MÕISTUSLIKU KAVANDATUSE KOHTA?

PROFESSOR BEHE: Me eeldame kavandatust kõikjal, kus me näeme kompleksseid toimivaid seadmeid. Võtkem näiteks masinad, mida me iga päev kasutame: muruniiduki, auto või ka lihtsamad seadeldised. Näitena meeldib mulle tuua hiirelõksu. Selle kavandatust võime järeldada sel põhjusel, et selle erisugused osad on kokku sobitatud kindla funktsiooni täitmiseks – hiirte püüdmiseks.

Praegu on teadus arenenud piisaval määral, mõistmaks elusorganismide funktsioneerimise põhialuseid. Ja meie suureks üllatuseks on teadlased avastanud, et elutegevuse molekulaartasandil toimib keerukas masinavärk. Näiteks on elusrakkudes tillukesed molekulaarsed „veoautod”, mis transpordivad varusid raku ühest paigast teise. Ka on seal pisikesed molekulaarsed „liiklusmärgid”, mis käsivad „veoautodel” kas paremale või vasakule pöörata. Mõningatel rakkudel on „päramootorid”, mis rakke vedelikus edasi viivad. Kui inimesed näeksid sedasorti toimivat komplekssust mingis teises kontekstis, järeldaksid nad, et need asjad on kavandatud. Hoolimata darvinistliku evolutsiooni teesidest, pole meil selle komplekssuse kohta ühtki muud seletust. Kuna meie vääramatuks kogemuseks on olnud see, et sedasorti korrastatus kõneleb kavandatusest, võime õigustatult mõelda, et ka need molekulaarsüsteemid on mõistuslikult kavandatud.

„ÄRGAKE!”: MIS ON TEIE ARVATES SELLE PÕHJUS, ET SUUREM OSA TEIE KOLLEEGE EI NÕUSTU TEIE JÄRELDUSTEGA MÕISTUSLIKU KAVANDATUSE KOHTA?

PROFESSOR BEHE: Paljud teadlased ei nõustu minu järeldustega, sest nende meelest viitab mõistusliku kavandatuse idee teadusvälisusele – see idee paistab kindlalt osutavat millelegi enamale kui lihtsalt loodusele. Selline järeldus on paljudele ebameeldiv. Kuid mulle on alati õpetatud, et teadus peab järgnema tõendusmaterjalile, juhtigu see teda kuhu tahes. Minu meelest räägib see julgusepuudusest, kui millestki, millele tõendusmaterjal vääramatult osutab, taganetakse pelgalt sel põhjusel, et sellest tulenevaid filosoofilisi järeldusi peetakse mittesoovitavaks.

„ÄRGAKE!”: MIDA TEIE VASTATE KRIITIKUTELE, KES VÄIDAVAD, ET MÕISTUSLIKU KAVANDATUSE IDEE TUNNISTAMINE SOODUSTAB VÕHIKLIKKUST?

PROFESSOR BEHE: Järeldus kavandatuse kohta ei tulene võhiklikkusest. See ei tulene mitte sellest, mida me ei tea, vaid sellest, mida me teame. Kui Darwin 150 aastat tagasi avaldas oma raamatu „Liikide tekkimine”, näisid elusorganismid lihtsatena. Teadlaste arvates oli rakk sedavõrd primitiivne, et võis iseeneslikult meremudast esile tulla. Kuid hiljem on teadus avastanud, et rakud on tohutult keerukad, kaugelt keerukamad kui 21. sajandi masinad. Selline funktsionaalne komplekssus kõneleb eesmärgikindlast kavandatusest.

„ÄRGAKE!”: KAS TEADUS ON SAANUD TÕENDEID, MIS KINNITAKSID, ET EVOLUTSIOON VÕIS LOODUSLIKU VALIKU TEEL LUUA TEIE MAINITUD KEERUKAD MOLEKULAARMEHHANISMID?

PROFESSOR BEHE: Teaduskirjandust uurides võib näha, et mitte keegi pole teinud tõsist katset – eksperimenti või detailset teaduslikku mudelit –, mis selgitaks, kuidas tekkisid darvinistliku protsessi käigus sellised molekulaarmehhanismid. Seda vaatamata faktile, et nende kümne aasta jooksul, mis on möödunud minu raamatu avaldamisest, on paljud teaduslikud organisatsioonid, näiteks USA Riiklik Teaduste Akadeemia ja Ameerika Teadusavastuste Ühing läkitanud oma liikmeskonnale tuliseid palveid teha kõik, mis võimalik, et kummutada idee elusorganismide tõendatava mõistusliku kavandatuse kohta.

„ÄRGAKE!”: MIDA TE VASTAKSITE NEILE, KES VIITAVAD TAIMEDE VÕI LOOMADE ERIJOONTELE, MIS NENDE VÄITEL ON PUUDULIKULT KAVANDATUD?

PROFESSOR BEHE: Pelgalt see, et me ei tea organismi mõne erijoone otstarvet, ei tähenda veel, nagu poleks sellel mingit olulist rolli. Näiteks arvati kord, et nõndanimetatud rudimentaarsed organid osutavad sellele, et inimese organism ja ka muud organismid on puudulikult kavandatud. Varem arvati näiteks, et ussripik ja mandlid on rudimentaarsed organid, mistõttu need eemaldati rutiinse lõikuse käigus. Siis aga avastati, et neil organitel on immuunsüsteemis tähtis roll, mistõttu neid ei peeta enam rudimentaarseks.

Veel üks tegur, mida ei tohi unustada, on see, et eluslooduses toimub muutusi ka juhuse läbi. Ent ainuüksi selle alusel, et autol on mõlk või et rehv on katki, ei saa teha järeldust, et see auto või rehv pole kavandatud. Samuti ei tähenda fakt, et eluslooduses midagi juhuslikult toimub, seda, et elusorganismi kõrgelt arenenud, kompleksne molekulaarmehhanism tekkis juhuslikult. Selline argument pole lihtsalt loogiline.

[Väljavõte lk 12]

„Minu meelest räägib see julgusepuudusest, kui millestki, millele tõendusmaterjal vääramatult osutab, taganetakse pelgalt sel põhjusel, et sellest tulenevaid filosoofilisi järeldusi peetakse mittesoovitavaks”

Kas evolutsioon on fakt?

„EVOLUTSIOON on sama kindel fakt kui see, et päike annab sooja,” kinnitab professor Richard Dawkins, väljapaistev teadlane-evolutsionist. Tõepoolest, eksperimendid ja otsesed vaatlused tõendavad, et päike on tuline. Ent kas eksperimendid ja otsesed vaatlused tõendavad samasuguse kõigutamatu kindlusega ka evolutsiooniõpetuse paikapidavust?

Enne sellele küsimusele vastuse andmist tuleb mõningad seigad selgeks teha. Paljud teadlased on täheldanud, et järglased võivad ajapikku liigisiseselt muutuda. Charles Darwin nimetas seda protsessi „järjestikuse muutlikkusega põlvnevuseks”. Selliseid muutusi on täheldatud otsestel vaatlustel, registreeritud katsetuste käigus ning kasutatud nutikalt ära taime- ja loomaaretajate poolt.a Neid muutusi võib pidada faktiks. Ent teadlased on hakanud kasutama selliste väikeste muutuste kohta terminit „mikroevolutsioon”. Juba see nimi ise viitab sellele, mida teadlased tahavad kinnitada, nimelt et need väiksed muutused on kindlaks tõendiks hoopis teisele nähtusele, mida mitte keegi pole vaadelda saanud ja mida nimetatakse makroevolutsiooniks.

Nagu näha võib, läks Darwin neist vaadeldavatest muutustest palju kaugemale. Oma kuulsas raamatus „Liikide tekkimine” kirjutas ta: „Ma ei pea kõiki eluvorme eraldi looduteks, vaid piiratud hulgal tekkinud elusorganismide otsesteks järglasteks.” Darwin väitis, et tohutu pikkade ajaperioodide vältel arenesid neist algsetest „piiratud hulgal tekkinud elusorganismidest” ehk niinimetatud primitiivsetest eluvormidest tänu „erakordselt väikestele muutustele” maakera miljonid erisugused eluvormid. Evolutsionistid õpetavad, et need väikesed muutused kuhjusid ning tõid esile suuri muutusi, mis olid vajalikud selleks, et kaladest saaksid kahepaiksed ja ahvidest inimesed. Neid arvatavaid suuri muutusi kutsutakse makroevolutsiooniks. Seda teist väidet peavad paljud täiesti vastuvõetavaks. Nad võivad mõelda: miks ei võiks evolutsioon tuua esile suuri muutusi pikkade ajaperioodide vältel, kui väiksed liigisisesed muutused on võimalikud?b

Makroevolutsiooni õpetus põhineb kolmel peamisel eeldusel:

1. Mutatsioonid annavad uute liikide tekkimiseks vajalikku toorainet.c

2. Looduslik valik viib uute liikide moodustumiseni.

3. Fossiilsetesse ladestustesse on talletunud makroevolutsioonilised muutused taimedes ja loomades.

Kas tõendid makroevolutsiooni kohta on nii kindlad, et seda võiks võtta faktina?

Kas mutatsioonid saavad tuua esile uusi liike?

Taimede ja loomade puhul on arvukate ehituslike üksikasjade määrajaks juhendid, mis sisalduvad nende geneetilises koodis – igas rakutuumas paiknevas ehitusplaanis.d Teadlased on avastanud, et mutatsioonid ehk juhuslikud muutused geneetilises koodis võivad taimede ja loomade järglastes kutsuda esile muudatusi. Aastal 1946 väitis Nobeli auhinna võitja ja mutatsioonigeneetika uuringute algataja Hermann Muller: „Selline paljude haruldaste, peaasjalikult tibatillukeste muutuste akumulatsioon pole mitte ainult loomade ja taimede omaduste kunstliku parandamise moodus, vaid mis kaugelt olulisem, just sel teel on toimunud loodusliku valiku juhtimisel bioloogiline evolutsioon.”

Õigupoolest tugineb makroevolutsiooni õpetus väitel, et mutatsioonid võivad lisaks uutele liikidele kutsuda esile ka täiesti uusi taime- ja loomasugukondi. Kas sellist enesekindlat väidet saaks mingil moel testida? Vaadelgem, mida on paljastanud sadakond aastat geneetilisi uuringuid.

1930. aastate lõpus võtsid teadlased entusiastlikult omaks idee, et kui looduslik valik võib juhuslike mutatsioonide kaudu tuua esile uusi taimeliike, siis veelgi efektiivsemalt suudaksid seda kunstlikud ehk inimeste suunatavad valikulised mutatsioonid. „Enamiku bioloogide, aga iseäranis geneetikute ja tõuaretajate seas võttis maad eufooria,” on öelnud intervjuus ajakirjale „Ärgake!” saksa teadlane Wolf-Ekkehard Lönnig Max Plancki Instituudist, kus tegeldakse teadusliku taimearetusega. Millest selline eufooria? Lönnig, kes on pühendanud 28 aastat mutatsioonigeneetika uurimisele, ütleb: „Teadlaste arvates oli jõudnud kätte aeg kujundada traditsioonilised taime- ja loomaaretusmeetodid põhjalikult ümber. Nad mõtlesid, et soodsaid mutatsioone esile kutsudes ja selekteerides suudavad nad luua uusi ja paremaid taimi ja loomi.”e

Ameerika Ühendriikides, Aasias ja Euroopas käivitasid teadlased hästirahastatud uurimisprogrammid, mille raames nad võtsid tarvitusele meetodid, mis tõotasid taimede ja loomade arengut kiirendada. Millised olid siis tulemused pärast 40 aastat intensiivset uurimistööd? „Hoolimata hiigelsuurtest rahalistest kulutustest,” sõnab teadlane Peter von Sengbusch, „osutus üritus tuua kiiritamise teel esile üha produktiivsemaid liike täielikult läbikukkunuks.” Lönnig nendib: „1980. aastatel hajutas teadlaste keskel valitsenud lootused ja eufooria täielik ülemaailmne luhtumine. Läänemaades loobuti mutatsiooniaretusest kui eraldi uurimisharust. Peaaegu kõigi mutantide juures ilmnesid „negatiivsed selektiivsed väärtused”, see tähendab, nad kas surid või olid nõrgemad kui looduslikud variandid.”f

Ühtlasi võimaldavad sadakond aastat üldisi mutatsiooniuuringuid ja 70 aastat konkreetset mutatsiooniaretust teha teadlastel saadud andmete põhjal järeldusi mutatsioonide suutlikkuse kohta tuua esile uusi liike. Uurinud tõendusmaterjali, teeb Lönnig järelduse: „Mutatsioonid ei suuda muuta algseid [taime- või looma]liike täiesti uueks. Selline järeldus on kooskõlas kõigi 20. sajandil tehtud eksperimentide ja mutatsiooniuuringute tulemustega, samuti tõenäosusseadustega. Niisiis näitab korduva varieerumise seadus, et geneetiliselt korralikult eristatavatel liikidel on kindlad piirid, mida juhuslikel mutatsioonidel pole võimalik hüljata või rikkuda.”

Mõelgem ülaltoodud faktide tähendusele. Kui juba põhjaliku ettevalmistusega teadlased ei suuda soodsaid mutatsioone kunstlikult esile tuues ja välja valides luua uusi liike, kas on siis tõenäoline, et mittemõistuslik protsess saaks sellega paremini hakkama? Kuidas siis ikka sai makroevolutsioon aset leida, kui uuringud osutavad sellele, et mutatsioonid ei saa kutsuda esile algsete liikide üleminekut täiesti uuteks?

Kas looduslik valik viib uute liikide tekkimiseni?

Darwin uskus, et tema määratletud looduslik valik eelistab neid eluvorme, mis on keskkonnaga paremini kohastunud, vähem kohastunud eluvormid aga surevad lõpuks välja. Nüüdisaja evolutsionistid õpetavad, et ajal, mil liigid levisid ja eristusid, eelistas looduslik valik neid, kelle geenimutatsioonid tegid neist uuele keskkonnale kõige sobivamad. Evolutsionistid eeldavad, et selle tagajärjel arenesid need eristunud rühmad lõpuks täiesti uuteks liikideks.

Nagu varem märkisime, osutab teaduslik tõendusmaterjal vääramatult sellele, et mutatsioonid ei saa tuua esile täiesti uusi taime- või loomaliike. Milliseid tõendeid evolutsionistid siis toovad, tõestamaks väidet, et looduslik valik kasutab uute liikide esiletoomiseks ära kasulikke mutatsioone? USA Riikliku Teaduste Akadeemia 1999. aasta brošüüris öeldakse: „Eriti mõjusaks näiteks uute liikide tekkimise kohta on Darwini uuritud Galápagose saarte 13 liiki vintlasi, keda kutsutakse ka Darwini vintideks.”

1970. aastatel hakkas teadlasterühm Peter ja Rosemary Granti juhendamisel neid vintlasi uurima ning avastas, et põua-aasta olid paremini üle elanud teistest veidi suurema nokaga vintlased. Seda peeti tähtsaks avastuseks, sest vintlaste 13 liiki eristatakse ennekõike noka suuruse ja kuju järgi. Brošüür jätkab: „Grantid on välja arvestanud, et kui saartel on umbes iga kümne aasta järel põud, võib uusi vintlaste liike tekkida kõigest 200 aastaga.”

Ent selles brošüüris on jäetud märkimata mõningad olulised, kuid kimbatust tekitavad faktid. Põuajärgsetel aastatel hakkasid populatsioonis taas domineerima väiksemate nokkadega linnud. Niisiis kirjutasid Peter Grant ja ülikooli vilistlane Lisle Gibbs aastal 1987 teadusajakirjas „Nature”, et nad olid näinud „looduslikus valikus vastupidist suunda”. Aastal 1991 kirjutas Grant, et iga kord, kui kliima muutub, „toimub populatsioonis loodusliku valiku toimel võnkumisi edasi ja tagasi”. Samuti märkasid teadlased, et mõningad eri liikidest vintlased ristusid ja said järglasi, kel õnnestus paremini ellu jääda kui nende eellastel. Peter ja Rosemary Grant jõudsid järeldusele, et ristumise jätkudes võib olla tagajärjeks see, et kõigest 200 aasta jooksul toimub kahe „liigi” ühtesulamine.

Aastal 1966 kirjutas bioloog-evolutsionist George Christopher Williams: „Pean seda kahetsusväärseks, et kõigepealt töötati loodusliku valiku teooria välja evolutsioonilise muutlikkuse selgitusena. Säilimise ja kohastumise selgitusena on see kaugelt olulisem.” Evolutsiooniteoreetik Jeffrey Schwartz kirjutas aastal 1999, et kui Williamsi järeldused on õiged, võib looduslik valik aidata liikidel muutuvate oludega eksistentsiks vajalikul määral kohaneda, ent „see ei loo mitte midagi uut”.

Darwini vindid pole tõepoolest „mitte midagi uut”. Nad on ikka needsamad vintlased. Ja fakt, et nad ristuvad, seab kahtluse alla mõningate evolutsionistide kasutatavad meetodid liikide määramisel. Lisaks tuleb tänu neile lindudele ilmsiks fakt, et isegi mainekad teaduste akadeemiad ei suuda hoiduda kiusatusest esitada tõendeid iseenese huvidest mõjutatuna.

Kas fossiilsed ladestused tõendavad makroevolutsioonilisi muutusi?

Eelpool mainitud Teaduste Akadeemia brošüür jätab lugejale mulje, et teadlaste leitud fossiilid on vankumatuks tõendiks makroevolutsiooni kohta. Selles teatatakse: „On leitud sedavõrd palju kalade ja kahepaiksete, kahepaiksete ja roomajate, roomajate ja imetajate ning primaatide põlvnemisliini vahevorme, et tihtilugu on raske kategooriliselt väita, kus toimub ühe konkreetse liigi üleminek teiseks.”

Selline enesekindel avaldus on üsna üllatav. Miks? „National Geographic” iseloomustas aastal 2004 fossiilseid ladestusi kui „evolutsioonist tehtud filmi, kus 1000 kaadrist 999 on montaažiruumi põrandal kaotsi läinud”. Kas järelejäänud tuhandikosa „kaadreid” ikka tõendab makroevolutsiooni protsessi? Mida näitavad fossiilsed ladestused tegelikult? Kõigutamatu evolutsionist Niles Eldredge möönab, et nende ladestuste põhjal võib järeldada seda, et pikkade ajaperioodide jooksul „ilmneb enamiku liikide juures vähe evolutsioonilist muutlikkust või puudub see hoopis”.

Seniajani on maailma teadlased kaevanud välja ja katalooginud umbes 200 miljonit suuri ja miljardeid pisikesi fossiile. Paljud teadlased on seda meelt, et see hiigelmahukas ja detailne register osutab sellele, et kõik suuremad loomarühmad ilmusid äkitselt ja jäid praktiliselt muutumatuks, kusjuures paljud liigid kadusid sama äkitselt, kui nad olid välja ilmunud. Teinud ülevaate fossiilsetest jäänustest koosnevast tõendusmaterjalist, kirjutab bioloog Jonathan Wells: „Organismide põlvnemisega ühistest eellastest kaasnenud muutlikkus taime- ja loomariigi, hõimkondade ja klasside tasandil ilmselt ei ole teaduslikult kinnitust leidnud fakt. Otsustades tõendusmaterjali põhjal, mille annavad fossiilid ja molekulaarsüsteemid, pole see isegi mitte teooriana tõsiseltvõetav.”

Evolutsioon – fakt või müüt?

Miks siis on paljud väljapaistvad evolutsionistid kindlal seisukohal, et makroevolutsioon on fakt? Kritiseerinud mõningaid Richard Dawkinsi seletuskäike, kirjutab mõjukas evolutsionist Richard Lewontin, et paljud teadlased on varmad soostuma teaduslike väidetega, mis on tavamõistusele vastuvõetamatud, „oma esmase kohustuse tõttu, kohustuse tõttu toetada materialismi”.g Nagu Lewontin märgib, keelduvad paljud teadlased isegi kaalumast mõistusliku Kavandaja võimalikku olemasolu, sest „ka juba paljalt mõte, et Jumal võiks olemas olla, on teadusele vastuvõetamatu”.

Seoses sellega tuuakse ajakirjas „Scientific American” ära sotsioloog Rodney Starki ütlus: „200 aastat on propageeritud ideed, et kui tahetakse olla teadusinimene, tuleb hoida oma mõistus usuköidikutest vabana.” Edasi märgib ta, et teaduslikes kõrgkoolides „hoiavad religioossed inimesed oma suu kinni”, samal ajal kui „mittereligioossed inimesed neid diskrimineerivad”. Starki sõnab, et „kõrgemates [teadus]ringkondades saab inimese mittereligioossus tasustatud”.

Kui nõustuda makroevolutsiooni õpetuse paikapidavusega, tuleks uskuda ka seda, et agnostitsistlikud või ateistlikud teadlased ei lase oma isiklikel tõekspidamistel mõjutada teaduslike avastuste tõlgendusi. Tuleks uskuda, et mutatsioonid ja looduslik valik on toonud esile kõik keerukad eluvormid, hoolimata faktist, et miljardite mutatsioonide sajandipikkune teaduslik uurimine näitab, et mutatsioonid ei ole kujundanud mitte ainsastki korralikult määratletud liigist midagi täiesti uut. Tuleks uskuda, et kõik elusorganismid on järk-järgult arenenud ühisest eellasest, hoolimata faktist, et fossiilsed ladestused osutavad vääramatult sellele, et valdav osa taimi ja loomi ilmus äkitselt ega arenenud teisteks liikideks ka mitte lõpmatult pikkade ajaperioodide jooksul. Kas sedasorti usk tundub rajanevat faktil või hoopis müüdil?

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 15]

„Mutatsioonid ei suuda muuta algseid [taime- või looma]liike täiesti uueks”

[Väljavõte lk 16]

Parimal juhul näitavad Darwini vindid seda, et liigid suudavad muutuvate kliimaoludega kohastuda

[Väljavõte lk 17]

Fossiilsed ladestused osutavad sellele, et kõik suuremad loomarühmad ilmusid äkitselt ja jäid praktiliselt muutumatuks

[Teabegraafika lk 14]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KUIDAS ORGANISME KLASSIFITSEERITAKSE

Organismid klassifitseeritakse järjest laiematesse üksustesse alates konkreetsetest liikidest kuni riikideni.h Võrrelgem näiteks allpool toodud inimeste ja äädikakärbeste klassifikatsiooni.

INIMESED ÄÄDIKAKÄRBSED

Liigid sapiens melanogaster

Perekond Homo Drosophila

Sugukond Hominiidid Kõdukärblased

Selts Esikloomalised Kahetiivalised

Klass Imetajad Putukad

Hõimkond Keelikloomad Lülijalgsed

Riik Loomad Loomad

[Allmärkus]

[Allikaviide]

Tabel põhineb Jonathan Wellsi raamatul „Icons of Evolution–Science or Myth? Why Much of What We Teach About Evolution Is Wrong”

[Pildid lk 15]

Ehkki äädikakärbse mutant (ülal) on väärarenguline, on ta ikkagi äädikakärbes

[Allikaviide]

© Dr. Jeremy Burgess/Photo Researchers, Inc.

[Pildid lk 15]

Eksperimendid taimemutatsioonidega näitasid ikka ja jälle, et uut tüüpi mutantide arv kahanes pidevalt, samas kui sama tüüpi mutante tuli korduvalt esile (siin näidatud mutandil on suuremad õied)

[Pildi allikaviide lk 13]

Kasutatud: Mrs. J. M. Cameroni foto/ U.S. National Archives photo

[Piltide allikaviide lk 16]

Vintide pead: © Dr. Jeremy Burgess/ Photo Researchers, Inc.

[Piltide allikaviited lk 17]

Dinosaurus: © Pat Canova/Index Stock Imagery; fossiilid: GOH CHAI HIN/AFP/Getty Images

Miks me usume Loojat

Paljud eri teadusvaldkondade spetsialistid on pannud tähele mõistuslikku kavandatust looduses. Nende meelest on ebaloogiline mõelda, et maakera elusorganismide keerukas komplekssus on juhuse tagajärg. Seepärast usuvadki paljud teadlased Loojat.

Mõningad neist on saanud Jehoova tunnistajaks. Nad on veendunud, et Piibli Jumal on materiaalse universumi Kavandaja ja Looja. Miks on nad sellisele järeldusele jõudnud? „Ärgake!” küsitles mõnda neist. Nende mõtteavaldused võivad ehk sullegi huvi pakkuda.a

„Eluvormide äraarvamatu keerukus”

◼ WOLF-EKKEHARD LÖNNIG

TAUSTTEAVE: Viimased 28 aastat olen teinud teaduslikku tööd taimede geneetilise muteerumise vallas. Neist 21 aastat olen töötanud Saksamaal Kölnis Max Plancki Teadusliku Taimearetuse Instituudis. Samuti olen olnud ligi kolm aastakümmet Jehoova tunnistajate kristliku koguduse vanem.

Minu uurimiskogemused geneetika vallas ja uuringud selliste bioloogia allharude nagu füsioloogia ja morfoloogia raames on teinud mind teadlikuks eluvormide ääretust ja tihtilugu äraarvamatust keerukusest. Uuringud neis valdkondades on kinnitanud minus veendumust, et elul – isegi kõige lihtsamatel eluvormidel – peab olema mõistuslik algläte.

Teadusringkondadele on eluvormide juures ilmnev keerukus hästi teada. Ent üldiselt esitatakse neid paeluvaid tõsiasju vaid rangelt evolutsioonilises kontekstis. Kuid minu seisukoht on, et põhjaliku teadusliku uurimise objektiks sattudes langevad Piibli loomisloo vastased argumendid koost. Olen selliseid argumente uurinud aastakümneid. Olles elusorganisme põhjalikult uurinud ja pannud tähele, kuidas universumis valitsevad seadused on ülimalt täpselt häälestatud, et maakeral saaks eksiteerida elu, olen sunnitud uskuma Loojat.

„Kõigel, mida ma vaatlen, on põhjus”

◼ BYRON LEON MEADOWS

TAUSTTEAVE: Elan USA-s ja töötan NASA uurimiskeskuses laserfüüsika alal. Praegu tegelen tehnoloogia arendamisega, mis peaks tõhustama globaalse kliima, ilmastiku ja muude planetaarsete nähtuste seiret. Olen Virginia Kilmarnocki Jehoova tunnistajate koguduse vanem.

Minu uurimistöö puudutab alatasa füüsikaprintsiipe. Püüan aru saada, kuidas ja miks teatud asjad toimuvad. Saan oma uurimisvaldkonnas kindlaid tõendeid selle kohta, et kõigel, mida ma vaatlen, on põhjus. Seisukoht, et looduses on kõige algpõhjuseks Jumal, on minu arvates teaduslikult põhjendatav. Loodusseadused on niivõrd kindlad, et panevad mind uskuma nende kehtestamisse Organiseerija, Looja poolt.

Miks siis usub nii palju teadlasi evolutsiooni, kui selline järeldus on nii endastmõistetav? Kas ehk vaatavad evolutsionistid oma tõendusmaterjalile juba eelnevalt kinnistunud seisukohtadest lähtudes? Selles pole teadlaste seas midagi ennekuulmatut. Ent vaatlus, olgu see kui põhjapanev tahes, ei pruugi tagada õiget järeldust. Näiteks võib laserfüüsika uurija kinnitada, et valgus on sarnaselt helilainetega laineline, sest tihtilugu käitub valgus nagu laine. Ent tema järeldus oleks puudulik, sest tõendid näitavad ka seda, et valgus käitub footonitena tuntud osakeste kogumina. Need, kes kinnitavad, et evolutsioon on fakt, rajavad oma järeldused vaid osale tõendusmaterjalile, pealegi lasevad nad juba eeltingimuseks võetud järeldustel mõjutada seda, millisena nad seda tõendusmaterjali näevad.

Mind hämmastab see, et evolutsiooniteooriat võetakse kui fakti, samas kui nõndanimetatud evolutsionismieksperdid ise vaidlevad selle üle, kuidas see kõik oletatavasti võis toimuda. Kas näiteks saaks aritmeetikat pidada tõestatud faktiks, kui ühtede ekspertide sõnul võrdub kaks pluss kaks neljaga, teiste sõnul aga kolme või ehk koguni kuuega? Kui teaduse roll on nõustuda vaid sellega, mida saab tõestada, katsetada ja järele teha, siis teooria, et kõik eluvormid on arenenud ühisest eellasest, ei ole teaduslik fakt.

„Mitte millestki ei saa tekkida midagi”

◼ KENNETH LLOYD TANAKA

TAUSTTEAVE: Olen geoloog. Praegu töötan USA Geoloogiaametis Arizonas Flagstaffis. Peaaegu kolm aastakümmet olen osalenud teaduslikus uurimistöös geoloogia eri valdkondades, kaasa arvatud planetaargeoloogias. Kümneid minu uurimisartikleid ja Marsi geoloogilisi kaarte on avaldatud tunnustatud teadusajakirjades. Jehoova tunnistajana propageerin iga kuu umbes 70 tundi Piibli tundmaõppimist.

Mind õpetati evolutsiooni tõeks pidama, ent ma ei suutnud omaks võtta seda, et kogu selle määratu energia taga, mida oli vaja universumi moodustumiseks, pole vägevat Loojat. Mitte millestki ei saa tekkida midagi. Samuti leidsin ma Piiblist jõulisi argumente Looja olemasolu kohta. See raamat esitab hulgaliselt teaduslikke fakte ka minu tegevusvaldkonna kohta, näiteks fakti, et Maa on kerakujuline ning ripub „eimillegi kohal” (Iiob 26:7; Jesaja 40:22). Need tõsiasjad olid Piiblis kirjas ammu enne seda, kui inimeste uurimistegevus seda tõestas.

Mõelgem ka, milliseks me oleme loodud. Meil on sensoorne taju, eneseteadvus, intelligentne mõtlemine, suhtlemisvõime ja tunded. Mis eriti tähtis, me võime kogeda, hinnata ja väljendada armastust. Evolutsioon ei suuda seletada, kuidas need inimese imepärased omadused tekkida said.

Küsi endalt: „Kui tõesed ja usutavad on evolutsiooni toetuseks kasutatavad teabeallikad?” Geoloogilised registrid on mittetäielikud, komplitseeritud ja segadusttekitavad. Evolutsionistid pole suutnud arvatavaid evolutsiooniprotsesse laborites teaduslikku metodoloogiat rakendades veenvalt demonstreerida. Ja ehkki teadlased üldiselt kasutavad andmete kogumiseks head uurimistehnikat, mõjutavad neid uurimistulemuste tõlgendamisel tihtilugu isekad motiivid. On tulnud ette seda, et juhul kui andmed pole osutunud veenvaks või on olnud vasturääkivad, on teadlased propageerinud omaenda arvamusi. Oluline roll on selles nende karjääril ja enesehinnangul.

Nii teadlase kui piibliuurijana otsin ma kogu tõde, mis on kooskõlas kõigi teadaolevate faktide ja tähelepanekutega, et jõuda õigeima arusaamiseni. Kõige põhjendatumaks pean ma usku Loojasse.

„Rakus ilmnev selge kavandatus”

◼ PAULA KINCHELOE

TAUSTTEAVE: Teadlasena on mul aastatepikkused kogemused raku- ja molekulaarbioloogia ning mikrobioloogia vallas. Praegu töötan ma USA-s Georgias Atlantas Emory ülikoolis. Samuti teen vabatahtlikku piibliõpetustööd vene keelt kõnelejate seas.

Bioloogiaharidust omandades pühendasin ma neli aastat ainuüksi rakule ja selle komponentidele. Mida rohkem ma DNA, RNA, valkude ja metaboolsete radade kohta teada sain, seda enam hämmastas mind kõige sellega kaasnev komplekssus, organiseeritus ja täpsus. Ja ehkki mulle avaldas sügavat muljet see, kui palju inimene raku kohta juba teab, hämmastas mind veelgi rohkem see, kui palju on veel vaja saada teada. Rakus ilmnev ilmselge kavandatus on üks põhjus, miks ma usun Jumalat.

Piiblit uurides on mulle selgunud, et see Looja on Jehoova Jumal. Olen veendunud, et ta pole mitte ainult intelligentne Kavandaja, vaid ka armastav Isa, kes minu eest hoolt kannab. Piibel selgitab, mis on elu eesmärk, ning annab õnneliku tulevikulootuse.

Koolinoored, kellele õpetatakse evolutsiooni, ei tea ehk kindlalt, mida uskuda. See võib neile segadusttekitav aeg olla. Juhul, kui nad Jumalat usuvad, on see neile usukatse. Kuid nad võivad läbida selle katse edukalt, kui uurivad meid ümbritseva looduse imepärasusi ning kasvavad edasi Looja ja tema omaduste tundmises. Olen seda isiklikult teinud ning jõudnud järeldusele, et Piibli loomislugu on täpne ega ole vastuolus tõsiteadusega.

„Seaduste elegantne lihtsus”

◼ ENRIQUE HERNÁNDEZ LEMUS

TAUSTTEAVE: Olen Jehoova tunnistajast täisajaline jumalateenija. Lisaks töötan füüsik-teoreetikuna Mehhiko Riiklikus Ülikoolis. Minu praeguseks tööks on võimalik termodünaamiline seletus nähtusele, mida tuntakse kui gravotermaalkatastroofi, mis on tähtede arengumehhanisme. Olen töötanud ka DNA jadade komplekssuse küsimuste kallal.

Elu on lihtsalt liiga keerukas, et tekkida juhuse läbi. Mõelgem näiteks DNA molekulis sisalduvale hiiglaslikule infohulgale. Üheainsa kromosoomi juhusliku tekkimise matemaatiline tõenäosus on vähem kui üks 9 triljoni vastu – tegemist oleks sedavõrd ebatõenäolise juhusega, et seda võib pidada võimatuks. Minu arvates on absurdne mõelda, et mittemõistuslikud jõud suutsid tuua esile lisaks üheleainsale kromosoomile ka kogu selle elusorganismides ilmneva hämmastava komplekssuse.

Pealegi, kui ma uurin aine ülimalt keerukat käitumist alates mikroskoopilisest tasandist kuni hiiglaslike täheparvede liikumiseni kosmoses, avaldab mulle sügavat muljet selliseid liikumisi määravate seaduste elegantne lihtsus. Näen neis seadustes enamat kui vaid ülimalt võimeka matemaatiku tööd – neis võib märgata meisterliku kunstniku kätt.

Inimesed on tihtilugu üllatunud, kui ma ütlen neile, et olen Jehoova tunnistaja. Mõnikord küsivad nad, kuidas ma saan Jumalat uskuda. Nende reaktsioon on mõistetav, sest enamik usundeid ei erguta oma liikmeid otsima tõendeid selle kohta, mida neile õpetatakse, ega juurdlema oma uskumuste üle. Kuid Piibel kutsub meid üles oma „otsustusvõimet” rakendama (Õpetussõnad 3:21). Kogu see tõendusmaterjal mõistusliku kavandatuse kohta looduses koos Piibli tõenditega on andnud mulle veendumuse, et Jumal mitte ainult ei eksisteeri, vaid on ka huvitatud meie palvetest.

[Allmärkus]

[Pildi allikaviide lk 22]

Marss taustal: Courtesy USGS Astrogeology Research Program, http://astrogeology.usgs.gov

Taimede paeluvad kujundid

KAS sa oled paljude kasvavate taimede juures pannud tähele spiraaljaid kujundeid? Näiteks ananassi „soomused” võivad moodustada 8 spiraali ühes suunas ja 5 või 13 spiraali teises suunas. (Vt joonis 1.) Vaadates päevalille korvikus paiknevaid seemneid, võib näha 55-t ja 89-t või enamatki omavahel ristuvat spiraali. Spiraale võib täheldada ka lillkapsal. Kui oled hakanud selliseid spiraale tähele panema, muutuvad käigud köögiviljapoodi tükk maad huvitavamaks. Miks kasvavad taimed sellisel moel? Kas ka spiraalide arvul on mingit tähtsust?

Kuidas taimed kasvavad?

Enamik taimi moodustab uusi organeid, näiteks varsi, lehti ja õisi, pisikeses keskses tipuosas paiknevast algkoest, mida kutsutakse meristeemiks. Iga uus algmeks ehk primordiumiks nimetatav struktuur areneb ja kasvab sellest kesksest kohast uude suunda, moodustades kindla nurga eelmise kasvuga.a (Vt joonis 2.) Enamiku taimede uued kasvud paiknevad sellise unikaalse nurga all, et moodustuvad spiraalid. Mis nurk see on?

Kaalugem järgmist probleemi. Kujutlegem, et me üritame konstrueerida taime sellisena, et uued kasvud paikneksid ilma ruumi raiskamata kompaktselt ümber meristeemi. Oletagem, et me otsustame panna iga järgmise algme kasvama välja eelmise kasvu suhtes nurga all, mis moodustab kaks viiendikku täistiirust. Tekiks probleem, et iga viies alge kasvab välja samast punktist ja samas suunas. Neist moodustuksid read, mille vahele jääks raisatud ruum. (Vt joonis 3.) Tõsiasi on see, et mis tahes lihtmurdosa täistiirust annaks tulemuseks read, selle asemel et ruum optimaalselt ära kasutada. Vaid kuldnurgaks kutsutav umbkaudu 137,5-kraadine nurk tagab kasvude ideaalselt kompaktse paigutuse. (Vt joonis 5.) Mis teeb sellest nurgast nii erilise?

Kuldnurk on ideaalne seetõttu, et seda ei saa väljendada lihtmurdosana täistiirust. Murd 5/8 on sellele lähedane, 8/13 lähedasem ja 13/21 veelgi lähedasem, ent mitte ükski lihtmurd ei väljenda täpselt parimat proportsiooni täistiiruga. Niisiis, kui uus kasv meristeemil hakkab arenema seesuguse kindla nurga all eelmise kasvu suhtes, pole mitte kunagi ühtki sellist kasvu, mis kasvaks välja teisega täpselt samas suunas. (Vt joonis 4.) Sellest tulenevalt moodustavad alged spiraale, mitte radiaale.

On tähelepanuväärne, et meristeemist välja kasvavate algete arvutisimulatsioon annab äratuntavaid spiraale vaid siis, kui uute kasvude vaheline nurk on ülimalt täpne. Kõrvalekalle kuldnurgast kas või kümnendiku kraadi võrra ei anna ideaalset tulemust. (Vt joonis 5.)

Kui palju on õiel kroonlehti?

On huvipakkuv, et vastavalt kuldnurgale paigutunud kasvude moodustatud spiraalide hulk on tavapäraselt mingi arv Fibonacci jadaks nimetatavast arvude reast. Seda arvude rida kirjeldas esimesena 13. sajandil elanud itaalia matemaatik Leonardo Fibonacci. Selles progressioonis on iga pärast numbrit 1 järgnev arv võrdne eelmise kahe numbri summaga: 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, 34, 55 ja nii edasi.

Paljudel spiraalse kasvumustriga taimede õitel võrdub kroonlehtede arv tavapäraselt mingi numbriga Fibonacci jadast. Vaatlejate sõnul on üldiselt tulikal 5, kukekannusel 8, põdrakanepil 13, aedastril 21, karikakral 34 ja sügisastril 55 või 89 kroonlehte. (Vt joonis 6.) Puu- ja köögiviljadel on tihtilugu tunnuseid, mis vastavad Fibonacci jadale. Näiteks banaani ristlõige on viiskülgne.

„Kõik on ta ... hästi teinud”

Kunstnikele on juba ammust ajast teada, et selline kuldvõrre on kõige kenam silmale vaadata. Mis sunnib taimi moodustama uusi kasve sellise huviäratava, ülimalt täpse nurga all? Paljude järeldus on, et tegemist on järjekordse näitega eluvormide mõistusliku kavandatuse kohta.

Paljud, kes on mõelnud elusorganismide ehitusele ja inimese võimele neist heameelt tunda, tajuvad kõiges selles Looja kätt, kes tahab, et elu meile naudingut valmistaks. Piibel kirjutab Looja kohta: „Kõik on ta omal ajal hästi teinud” (Koguja 3:11).

[Allmärkus]

[Joonised lk 24, 25]

Joonis 1

(Vt trükitud väljaannet.)

Joonis 2

(Vt trükitud väljaannet.)

Joonis 3

(Vt trükitud väljaannet.)

Joonis 4

(Vt trükitud väljaannet.)

Joonis 5

(Vt trükitud väljaannet.)

Joonis 6

(Vt trükitud väljaannet.)

[Pilt lk 24]

Lähivõte meristeemist

[Allikaviide]

R. Rutishauser, University of Zurich, Switzerland

[Pildi allikaviide lk 25]

Valge õis: Thomas G. Barnes @ USDA-NRCS PLANTS Database

Kas on sel tähtsust, mida sa usud?

KAS elul on sinu arvates eesmärk? Juhul, kui evolutsioon oleks õige, peaks paika ajakirjas „Scientific American” toodu: „Nüüdisaegne arusaam evolutsioonist tähendab seda, et ... elumõtet polegi tegelikult olemas.”

Mõelgem, mis on nende sõnade taga. Kui elul tõesti puudub mõte, siis poleks su elul muud eesmärki kui üritada mingil määral häid tegusid teha ning ehk ka pärandada järglastele oma geneetilisi omadusi. Kui sa sured, lakkad sa igaveseks olemast. Sinu aju koos võimega elu mõtte üle mõelda, arutleda ja juurelda oleks lihtsalt looduse eksitus.

Sellega asi veel ei piirdu. Paljud evolutsiooni uskujad kinnitavad, et Jumalat kas ei eksisteeri või vähemalt ei sekku ta inimeste asjadesse. Mõlemal juhul oleks meie tulevik poliitika-, teaduse- ja usujuhtide kätes. Minevikusündmuste põhjal otsustades inimühiskonda hukutav kaos, vastasseis ja kõlbeline allakäik jätkuks. Kui evolutsioon peaks tõesti õige olema, siis näib olevat igati põhjust elada fatalistliku moto järgi „Söögem ja joogem, sest homme me sureme!” (1. Korintlastele 15:32).

Ära sattu selles suhtes eksitusse. Jehoova tunnistajad eelmainitud väiteid õigeks ei pea. Samuti ei pea nad õigeks alust, millele need väited on rajatud – evolutsiooni. Hoopis vastupidi. Tunnistajad usuvad, et Piibel on tõene (Johannese 17:17). Seepärast usuvad nad, mida seal öeldakse selle kohta, kuidas me siia maa peale saime: „Sinu [Jumala] juures on eluallikas” (Laul 36:10). Nendel sõnadel on sügav tähendus.

Elul on mõte. Loojal on armastav eesmärk kõigi suhtes, kes otsustavad elada tema tahte kohaselt (Koguja 12:13). Selle eesmärgiga kaasneb tõotus elust maailmas, kust puudub kaos, vastasseis ja kõlbeline allakäik – ning ka surm (Jesaja 2:4; 25:6–8). Miljonid Jehoova tunnistajad kogu maailmast võivad kinnitada, et Jumala tundmaõppimine ja tema tahte täitmine annab elule mõtte, mida ei suuda anda miski muu! (Johannese 17:3.)

Kindlasti on sel tähtsust, mida sa usud, sest sellest ei sõltu mitte ainult sinu praegune õnn, vaid ka elu tulevikus. Valik on sinu teha. Kas sa usud teooriat, mis ei suuda anda seletust aina lisanduvatele tõenditele loodusmaailma kavandatuse kohta? Või kas sa tunnistad õigeks Piiblis öeldu, nimelt, et maakera ja elu sellel on toonud esile suurepärane Kavandaja – Jehoova Jumal, kes on „loonud kõik asjad”? (Ilmutuse 4:11.)

Piibli seisukoht

Kas teadus on loomislooga vastuolus?

PALJUDE inimeste väitel lükkab teadus Piibli loomisloo ümber. Ent vastasseis valitseb tegelikult teaduse ja nõndanimetatud kristlike fundamentalistide vahel, aga mitte teaduse ja Piibli vahel. Mõningad neist rühmitustest väidavad ekslikult, et Piibli järgi tuli kogu füüsiline loodu esile kuue 24-tunnise päevaga umbes 10 000 aastat tagasi.

Kuid Piibel sellist järeldust ei toeta. Vastasel juhul seaksid viimase saja aasta arvukad teaduslikud avastused Piibli õigsuse tõepoolest kahtluse alla. Kui Piibli teksti hoolikalt uurida, ilmneb, et see pole vastuolus kindlate teaduslike faktidega. Sel põhjusel on Jehoova tunnistajad kristlike fundamentalistide ja paljude kreatsionistidega lahkarvamusel. Järgnevalt toodu näitab, mida Piibel tegelikult õpetab.

Millal oli „algus”?

Piibli loomislugu algab lihtsa jõulise avaldusega: „Alguses lõi Jumal taevad ja maa” (1. Moosese 1:1). Piibliõpetlased nõustuvad, et see salm kirjeldab tegevust väljaspool loomispäevi, mida loetletakse alates 3. salmist. See on väga tähendusrikas mõte. Piibli avalause järgi oli universum, kaasa arvatud meie planeet Maa, eksisteerinud juba määramatut aega enne, kui algasid loomispäevad.

Geoloogide arvestuste järgi on Maa umbes 4 miljardit aastat vana ning astronoomide arvutuste kohaselt võib universum olla 15 miljardit aastat vana. Kas need tulemused – või võimalikud parandused tulevikus – on vastuolus kirjakohaga 1. Moosese 1:1? Ei ole. Piibel ei määratle „taevaste ja maa” tegelikku aega. Teadus seda piibliteksti ei kummuta.

Kui pikad olid loomispäevad?

Kuidas on lugu loomispäevade pikkusega? Kas need olid 24 sõnasõnalist tundi pikad? Väidetakse, et Mooses, kes pani kirja Piibli esimese raamatu, viitas hiljem kuuele loomispäevale järgnenud päevale kui iganädalase hingamispäeva pidamise eeskujule, mistõttu iga loomispäev pidi olema sõna otseses mõttes 24 tundi pikk (2. Moosese 20:11). Kas 1. Moosese raamatu sõnastus toetab seda mõtet?

Ei toeta. Tõsiasi on see, et „päeva” kohta kasutatud heebrea sõna võib märgistada erisuguseid ajapikkusi, mitte ainult 24-tunnist perioodi. Näiteks Jumala loomistööd kokku võttes viitab Mooses kõigile kuuele loomispäevale kui üheleainsale päevale (1. Moosese 2:4, UM). Lisaks, esimesel loomispäeval „Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks” (1. Moosese 1:5). Siin kasutatakse terminit „päev” vaid ühe osa kohta 24-tunnisest perioodist. Võib kindlalt öelda, et Pühakiri ei anna mitte mingit alust meelevaldseks väiteks, et iga loomispäev oli 24 tundi pikk.

Kui pikad siis olid need loomispäevad? 1. Moosese raamatu 1. ja 2. peatüki sõnastus näitab, et tegemist oli märkimisväärselt pikkade ajavahemikega.

Eluvormid ilmuvad järk-järgult

Mooses kirjutas oma seletuse heebrea keeles ning kasutas maakera pinnal seisja vaatenurka. Need kaks fakti koos teadmisega, et universum eksisteeris enne loomisperioodide ehk „päevade” algust, aitavad tuua selgust paljudesse loomislooga seonduvatesse väitlustesse. Mil kombel?

Kui 1. Moosese raamatu loomislugu hoolega uurida, selgub, et ühel „päeval” alanud sündmused jätkusid ka järgmisel päeval või järgmistel päevadel. Näiteks enne, kui algas loomise esimene „päev”, ei jõudnud juba eksisteeriva päikese valgus – võimalik, et tiheda pilvkatte tõttu – maakera pinnani (Iiob 38:9). Esimesel „päeval” hakkas see takistus kaduma, võimaldades hajutatud valgusel läbi atmosfääri tungida.a

Teisel „päeval” atmosfääri selginemine ilmselt jätkus, nii et ülalpool asuva tiheda pilvkatte ja allpool laiuva ookeani vahele tekkis taevalaotus. Neljandal „päeval” oli atmosfäär juba vähehaaval selginenud, nõnda et taevalaotuses said nähtavaks päike ja kuu (1. Moosese 1:14–16). Teiste sõnadega, maakeral seisja vaatenurgast olid päike ja kuu juba eristatavad. Need sündmused arenesid tasapisi.

Samuti on loomisloos kirjas, et atmosfääri edasi selginedes hakkasid viiendal „päeval” tulema esile lendavad olendid – kaasa arvatud tiivutud ja tiivulised putukad. Ent Piibel osutab ka sellele, et ka veel kuuendal „päeval” Jumal „valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all” (1. Moosese 2:19).

Piibli sõnad annavad selgelt mõista, et osa igal „päeval” ehk loomisperioodil aset leidnud suuremaid sündmusi võis olla toimunud järkjärguliselt, mitte silmapilkselt, nii et mõningad neist võisid jätkuda ka veel järgmistel loomispäevadel.

Nende liikide järgi

Kas selline taimede ja loomade järjestikune nähtavale tulek tähendas, et Jumal kasutas ülimalt mitmekesiste eluvormide esiletoomisel evolutsiooni? Ei. Aruandes on selgelt kirjas, et nii taimede kui loomade kõik põhilised liigid lõi Jumal (1. Moosese 1:11, 12, 20–25). Kas neisse algsetesse taime- ja loomaliikidesse oli programmeeritud ka võime kohanduda muutuvate keskkonnatingimustega? Mis määrab ära „liigi” piirid? Piibel seda ei ütle. Küll aga ütleb Piibel, et vesi kihas olenditest, kes olid loodud „nende liikide järele” (1. Moosese 1:21). See ütlus annab mõista, et „liigi” sees saab varieerumine toimuda kindlais piires. Ideed, et taimede ja loomade põhikategooriad pole hiigelpikkade ajaperioodide kestel suurt muutunud, toetavad nii fossiilsed ladestused kui ka nüüdisaja uuringud.

Vastupidiselt mõningate fundamentalistide väidetele ei õpeta Piibli loomislugu, et universum, kaasa arvatud maakera ja kõik elusorganismid sellel, loodi lühikese ajaperioodi vältel mitte kuigi ammu. 1. Moosese raamatus toodud universumi loomise ja eluvormide esiletuleku kirjeldus on hoopis kooskõlas viimase aja arvukate teaduslike avastustega.

Paljudele teadlastele on filosoofiliste tõekspidamiste tõttu vastuvõetamatu Piibli avaldus, et Jumal on kõik loonud. Kuid huvitaval kombel kirjutab Mooses igivanas 1. Moosese raamatus, et universumil on olnud algus ning et eluvormid on ilmunud etappide kaupa, järk-järgult, mitme ajaperioodi jooksul. Kust võis Mooses saada sellist teaduslikult täpset informatsiooni 3500 aastat tagasi? On olemas loogiline seletus. Tema, kellel oli väge ja tarkust luua taevad ja maa, võis kindlasti anda Moosesele sellist suurt tarkust. See lisab kaalu Piiblis toodud väitele, et see raamat on „Jumala vaimu poolt sisendatud” (2. Timoteosele 3:16).

[Allmärkus]

KAS SA OLED MÕELNUD?

◼ Kui palju aega tagasi lõi Jumal universumi? (1. Moosese 1:1)

◼ Kas maakera loodi kuue 24-tunnise päevaga? (1. Moosese 2:4, UM)

◼ Kuidas said Moosese kirjutised maakera algusaegade kohta olla teaduslikult õiged? (2. Timoteosele 3:16)

[Väljavõte lk 19]

Piibli loomislugu ei õpeta, et universum loodi lühikese ajaperioodi vältel mitte kuigi ammu

[Väljavõte lk 20]

„Alguses lõi Jumal taevad ja maa” (1. Moosese 1:1)

[Pildi allikaviide lk 18]

Universum: IAC/RGO/David Malin Images

[Pildi allikaviide lk 20]

NASA photo

Noored küsivad:

Kuidas ma saan kaitsta oma usku loomisesse?

„Kui tunnis võeti teemaks evolutsioon, oli see vastuolus kõigega, mida olin varem õppinud. Seda esitati nagu kindlat fakti ja see heidutas mind.” (Ryan, 18)

„Kui olin 12-aastane, oli minu õpetajaks vankumatu evolutsionist. Tal oli isegi autol Darwini kleeps! Kõige selle tõttu ei suutnud ma vabalt rääkida oma usust loomisesse.” (Tyler, 19)

„Tundsin kabuhirmu, kui mu ühiskonnaõpetuse õpetaja teatas, et järgmises tunnis käsitleme evolutsiooni. Teadsin, et mul tuleb klassile selgitada enda seisukohta selles vaidlusaluses küsimuses.” (Raquel, 14)

EHK tunned sinagi end Ryani, Tyleri ja Raqueli kombel ebamugavalt, kui klassis hakatakse käsitlema evolutsiooniteemat. Sina usud, et Jumal on „loonud kõik asjad” (Ilmutuse 4:11). Sina näed kõikjal enda ümber tõendeid mõistuslikust kavandatusest. Ent õpikutes on kirjas, et me oleme arenenud, ja sedasama räägib ka õpetaja. Kes oled siis sina, et „spetsialistidega” vaielda? Ja kuidas reageerivad klassikaaslased, kui sa hakkad rääkima ... Jumalast!?

Kui sedalaadi küsimused sulle muret teevad, siis püüa võtta asja rahulikult. Sina pole ainuke, kes loomist usub. Tõsiasi on see, et ka terve hulk teadlasi ning paljud õpetajad pole evolutsiooniteooriaga nõus. Ameerika Ühendriikides usub viiest õpilasest neli Loojat – ja seda hoolimata õpikutes öeldust!

Sellegipoolest võid sa pead murda: „Mida ma küll ütlen, kui mul tuleb oma usku loomisesse kaitsta?” Võid olla täiesti kindel, et kuigi sa ehk oled uje, suudad sa oma kindlat seisukohta väljendada. Aga selleks läheb vaja mõningast ettevalmistust.

Uuri oma tõekspidamised läbi!

Kui sa oled kristlike vanemate laps, siis sa võid uskuda loomist lihtsalt seepärast, et nii on sind õpetatud. Kuid nüüd, suuremaks sirgunult, tahad sa teenida Jumalat, ilmutades mõistlikkust, luues oma tõekspidamistele kindla aluse (Roomlastele 12:1). Paulus ergutas esimese sajandi kristlasi ’katsuma kõike läbi’ (1. Tessalooniklastele 5:21). Kuidas sa saad seda loomise küsimuses teha?

Kõigepealt mõtle sellele, mida Paulus Jumala kohta kirjutab: „Tema nähtamatut olu, nii tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes” (Roomlastele 1:20). Need sõnad meeles, mõtle inimese organismile, maakerale, ääretule universumile, ookeanisügavustele. Vaatle putukate, taimede, loomade kütkestavat maailma – millist tahes valdkonda, mis sind huvitab. Oma mõtlemisvõimet rakendades võid siis endalt küsida: „Mis mind veenab selles, et Looja on olemas?”

14-aastane Sam toob sellele küsimusele vastates näiteks inimese organismi. „See on nii mitmekülgne ja keerukas,” ütleb ta, „ning kõik selle osad toimivad üheskoos nii hästi. Inimese organism ei saa olla arenenud!” Sedasama ütleb 16-aastane Holly. „Sellest ajast, kui mul diagnoositi suhkruhaigus,” sõnab ta, „olen õppinud palju selle kohta, kuidas mu organism töötab. Hämmastav on näiteks see, kui tohutu töö teeb ära kõhunääre – mao taga paiknev pisike organ –, et veri ja teised organid saaksid korralikult funktsioneerida.”

Mõned noored lähenevad asjale pisut teise nurga alt. „Mulle on suurimaks tõendiks fakt, et inimesel on ka vaimne pool, samuti ilutaju ja õpihimu. Need omadused pole hädavajalikud ellujäämiseks, nagu evolutsioon meid tahab uskuma panna. Minu arust on ainuke mõistlik selgitus, et meid on pannud siia elama keegi, kes tahtis, et me elust rõõmu tunneksime,” kõneleb 19-aastane Jared. Taolisele järeldusele on jõudnud ka algul mainitud Tyler. „Kui ma mõtlen sellele, milline osa on elutegevuse tagamises taimedel ning kui jahmatamapanevalt keerukas on nende ehitus, siis olen veendunud, et Looja on olemas.”

Loomise küsimuses on kergem sõna võtta siis, kui oled asja põhjalikult läbi mõelnud ja tõesti kindlale veendumusele jõudnud. Niisiis, võta nagu Sam, Holly, Jared ja Tyler aega selleks, et Jumala imeliste loomistööde üle järele mõelda. Seejärel pane tähele, mida kõike neil töödel sulle öelda on. Pole kahtlustki, et sa jõuad samasugusele järeldusele nagu apostel Paulus: nii Jumala olemasolu kui ka tema häid omadusi pole raske näha, juhul kui neid „pannakse tähele tema tegudes”.a

Tee endale selgeks, mida Piibel tegelikult õpetab

Selleks, et loomise kaitseks välja astuda, on sul peale selle, et sa Jumala loodut lähemalt vaatled, vaja ka teada, mida Piibel selles küsimuses tegelikult õpetab. Pole mingit vajadust vaielda selle üle, millest Piibel otseselt ei räägi. Vaadelgem mõningaid näiteid.

◼ Õpikus on kirjas, et maakera ja päikesesüsteem on olnud olemas miljardeid aastaid. Piiblis ei räägita kuskil ei maakera ega päikesesüsteemi vanusest. Seal öeldu on kooskõlas ideega, et universum võis olla eksisteerinud juba miljardeid aastaid enne seda, kui algas esimene loomispäev (1. Moosese 1:1, 2).

◼ Õpetaja ütleb, et maakera polnud võimalik luua kõigest kuue päevaga. Piibel ei ütle, et kõik need kuus loomise „päeva” olid sõnasõnaliselt 24 tundi pikad. Lisateavet vaata selle ajakirja lehekülgedelt 18–20.

◼ Klassis toodi palju näiteid selle kohta, kuidas loomad ja inimesed on aja jooksul muutunud. Piibel ütleb, et Jumal lõi elusorganismid „nende liikide järgi” (1. Moosese 1:20, 21). Selles ei toetata ideed, et elu tekkis elutust ainest või et Jumal käivitas evolutsiooniprotsessi ühestainsast rakust. Siiski on igal „liigil” suured võimalused mitmekesisuseks. Seega ei välista Piibel võimalust, et mingi „liigi” raames esineb muutusi.

Jää oma tõekspidamistele kindlaks!

Selle pärast, et sa usud loomist, pole mingit põhjust ebamugavust või häbi tunda. Võttes arvesse tõendeid, on igati mõistlik – tegelikult teaduslik – arvata, et me oleme mõistusliku kavandatuse tulemus. Lõppude lõpuks on ju evolutsioon – aga mitte loomine – see, mis eeldab väga palju usku imedesse, ilma et oleks imetegijat. Kui oled süüvinud ka teistesse selle „Ärgake!” numbri artiklitesse, siis veendud kindlasti selles, et tõendid toetavad loomist. Ning kui oled asja põhjalikult mõistusega kaalunud, annab see sulle suurema kindlustunde kaitsta oma tõekspidamisi klassi ees.

Sellisele järeldusele jõudis ka eespool mainitud Raquel. „Võttis paar päeva, enne kui mõistsin, et ma ei saa oma tõekspidamisi vaid enda teada hoida,” räägib ta. „Andsin õpetajale raamatu „Life–How Did It Get Here? By Evolution or by Creation?”, kus olin alla kriipsutanud mõningad kohad, millele soovisin ta tähelepanu juhtida. Hiljem ütles ta mulle, et raamat andis talle hoopis uue vaatenurga evolutsioonile ning tulevikus seda teemat õpetades ta arvestab selle infoga!”

Inglisekeelseid artikleid sarjast „Noored küsivad” võib leida veebisaidilt www.watchtower.org/ype

[Allmärkus]

MÕTTEAINET

◼ Mis moel oleks sul koolis kerge väljendada oma usku loomisse?

◼ Kuidas sa saad osutada hindamist Tema vastu, kes on kõik loonud? (Apostlite teod 17:26, 27)

[Kast lk 27]

„TÕENDEID ON TOHUTULT”

„Mida võiks öelda noorele inimesele, kelles on kodus kasvatatud usku Loojasse, ent kellele nüüd koolis õpetatakse evolutsiooni?” Selline küsimus esitati mikrobioloogile, kes on Jehoova tunnistaja. Mida ta vastas? „Seda tuleks võtta kui võimalust iseendale tõestada, et Jumal on olemas – mitte lihtsalt selle alusel, et seda on õpetanud vanemad, vaid hoopis selle alusel, et ollakse ise tõendeid uurinud ja sellisele järeldusele jõudnud. Mõnikord, kui õpetajatel palutakse evolutsiooni tõestada, saavad nad aru, et nad ei suuda seda teha, ning nad mõistavad, et nad toetavad seda teooriat pelgalt seetõttu, et seda on neile õpetatud. Ka seoses usuga Loojasse võidakse samasse lõksu langeda. Seepärast tasub ise endale tõestada, et Jumal on tõesti olemas. Tõendeid on tohutult. Neid leida pole üldse mitte raske.”

[Kast/pilt lk 28]

MIS SIND VEENAB?

Too järgnevalt ära kolm asja, mis sind veenavad, et Looja on olemas:

 1. ․․․․․

 2. ․․․․․

 3. ․․․․․