Mõtteka elu otsinguil

Olen sündinud 1948. aastal Hollandis. Aasta pärast kolisime perega Brasiiliasse São Paulosse. Mu vanemad käisid tublilt kirikus ja me lugesime perega tihti peale õhtusööki piiblit. 1959. aastal kolisime USA-sse Massachusettsi osariiki.

Mu isa tegi kõvasti tööd, et meie kaheksaliikmelist peret elatada. Tal oli aastate jooksul erinevaid ameteid. Näiteks töötas ta müügimehena, teetöölisena ja ühe rahvusvahelise lennufirma müügiesinduses. Selle viimase töökoha üle rõõmustas meie pere väga, sest see võimaldas meil palju reisida.

Keskkoolis õppides mõtlesin tihti, mis minust tulevikus saab. Mõned mu sõbrad läksid ülikooli, teised aga sõjaväkke. Sõjavägi ei tulnud minu puhul kõne alla, kuna mulle ei meeldinud kellegagi tülitseda ja veel vähem võidelda. Seepärast otsustasin ülikooli kasuks. Minu südamesooviks oli aga inimesi aidata, sest arvasin, et tänu sellele võib mul olla mõttekas elu.

Ülikoolis hakkasin õppima antropoloogiat, sest ma tahtsin teada, kust elu pärit on. Meile õpetati evolutsiooniteooriat ja õppejõud eeldasid, et me usuksime seda. Aga minu meelest olid mõned selgitused ebaloogilised ega põhinenud tõenditel.

Nendel kursustel, kus ma osalesin, ei õpetatud meile moraalipõhimõtteid. Pigem räägiti, kuidas iga hinna eest edukas olla. Ma tundsin ennast küll hästi, kui käisin sõpradega pidudel ja proovisin narkootikume, aga õnnetunne ei jäänud püsima. Mõtlesin, et kas minu elu on nüüd tõesti mõttekas?

Mingil ajal kolisin Bostonisse ja jätkasin õpinguid sealses ülikoolis. Et õppemaksu tasuda, läksin suveks tööle, kus kohtusin esimest korda Jehoova tunnistajaga. Üks töökaaslane rääkis mulle seitsmest ajast, millest on juttu Taanieli 4. peatükis, ja selgitas, et me elame lõpuajal. (Taan. 4:13–17.) Ma mõistsin, et kui jätkaksin temaga piibliteemalisi vestlusi ja hakkaksin õpitut uskuma, siis peaksin enda elus muudatusi tegema. Seega hakkasin seda töökaaslast vältima.

Käisin ülikoolis lisakursustel, et hakata tegema vabatahtlikku tööd Lõuna-Ameerikas. Mõtlesin, et humanitaartöö annab mu elule eesmärgi. Siis aga sain aru, et isegi see ei taga mulle mõttekat elu. Olin väga pettunud ja tulin ülikoolist ära.

1970. aasta mais kolisin Hollandisse Amsterdami, et asuda tööle samasse lennufirmasse, kus töötas mu isa. Tänu sellele tööle sain reisida erinevatesse riikidesse Aafrikas, Aasias, Ameerikas ja Euroopas. Reisides panin tähele, et igas riigis on suuri probleeme, mida keegi ei suuda lahendada. Minus tärkas taas soov oma elus midagi ära teha ja ma otsustasin minna tagasi USA-sse, et jätkata ülikooliõpinguid.

Koolis tagasi olles sain kiiresti aru, et ma ei saa oma küsimustele vastuseid. Ma ei teadnud, mida teha ja küsisin oma antropoloogiaprofessorilt nõu. Minu suureks üllatuseks ütles ta: „Miks sa peaksid jätkama? Sa võid kooli kohe pooleli jätta.” Ja seda ma tegingi. Lahkusin ülikoolist ega läinud kunagi tagasi.

Mu elul polnud ikka eesmärki, seepärast otsustasin ühineda hipiliikumisega. Mina ja mu sõbrad sõitsime pöidlaküüdiga läbi kogu USA Mehhikosse Acapulconi välja. Me elasime koos hipidega, kel paistis olevat muretu elu. Aga mõne aja pärast sain aru, et nende elul pole eesmärki ning selline elustiil ei too kestvat rõõmu. Nägin, et nende seas on palju ebaausust ja truudusetust.

Peagi meenus mulle mu lapsepõlveunistus seilata merel ja juhtida ise oma paati. Selleks aga oli mul vaja oma purjepaat muretseda. Mu sõber Tom lõi minuga kampa ja me otsustasime koos ümber maailma purjetada. Tahtsin leida ilusa troopilise paradiisisaare, kus mind ei kammitseks mingid ühiskondlikud reeglid.

Läksime Tomiga Hispaaniasse ja ostsime Barcelona lähedal endale umbes üheksa meetri pikkuse purjepaadi nimega Llygra. Hakkasime seda väikest paati ümber ehitama, et sellega oleks võimalik ookeanidel seilata. Kuna meil polnud kuhugi kiiret, otsustasime mootori maha monteerida, et saaksime rohkem joogivett kaasa võtta. Selleks, et väiksemates sadamates manööverdada, ostsime kaks viiemeetrist aeru. Meie esmaseks reisisihtkohaks said Seišellid India ookeanis. Meil oli plaan sõita mööda Aafrika läänerannikut lõuna poole ümber Hea Lootuse neeme. Navigeerisime tähtede järgi ja kasutasime lisaks kaarte, raamatuid ja veel mõnda lihtsamat instrumenti, et hoida õiget kurssi. Mind hämmastas see, et sel viisil oli nii täpselt võimalik oma asukohta määrata.

Peagi saime aru, et selle vana paadiga pole võimalik ookeanil purjetada. Iga tunniga lekkis paati umbes 20 liitrit vett. Nagu alguses mainisin, lõin ma ühe tormi ajal kartma ja palvetasin üle pika aja. Ütlesin Jumalale, et kui ma ellu jään, siis õpin teda tundma. Torm vaibus, ja ma pidasin oma sõna.

Hakkasin merel olles piiblit lugema. Oli võrratu olla keset Vahemerd, ümberringi lendkalad, delfiinid ja lõputu silmapiir. Öösiti lummas mind Linnutee galaktika ja ma veendusin üha enam, et on olemas Jumal, kes inimestest hoolib.

Kui olime paar nädalat merel olnud, randusime Hispaanias Alicante sadamas, kus tahtsime vana paadi maha müüa ja uue osta. Kuid polnud üllatav, et vanale mootorita lekkivale paadile polnud lihtne ostjat leida. Samas sain kasutada vaba aega piibli lugemiseks.

Mida kaugemale ma piibli lugemisega jõudsin, seda enam sain aru, et piiblis on head juhtnöörid, et elada õnnelikku elu. Mind hämmastas see, et piiblis on selgelt kirjas, kuidas elada moraalselt puhast elu. Samas mõtlesin, miks paljud, sealhulgas ma ise, peavad end kristlaseks, aga ei ela piibli põhimõtete järgi.

Otsustasin oma elu muuta ja lõpetasin narkootikumide kasutamise. Ma olin kindel, et on olemas inimesed, kes elavad piibli põhimõtete järgi, ja ma tahtsin nad üles leida. Palvetasin Jumala poole teist korda ja palusin talt nende leidmiseks abi.

Õige religiooni otsimisel otsustasin kasutada välistamistaktikat. Alicantes ringi kõndides nägin paljusid religioosseid hooneid. Enamikul neist olid mingid kujud või sümbolid. Seega oli mul lihtne need oma nimekirjast maha tõmmata.

Ühel pühapäeva pärastlõunal olin sadama lähedal mäekünkal ja lugesin piibliteksti Jaakobuse 2:1–5. Seal ütleb, et on vale soosida rikkaid. Tagasiteel sadamasse möödusin hoonest, kus paistis toimuvat usuline koosolek. Ukse kohal oli silt „Jehoova tunnistajate kuningriigisaal”.

Mõtlesin, et panen need inimesed proovile ja vaatan, kuidas nad mind kohtlevad. Läksin sisse paljajalu, habetunud lõua ja lõhkiste teksadega. Teenindaja suunas mind istuma ühe eaka naise kõrvale, kes aitas mul lahkelt kõnes mainitud piiblitekste üles leida. Pärast koosolekut olin väga üllatunud, kui sõbralikult kõik mind tervitama tulid. Üks mees kutsus mind enda juurde koju piiblist rääkima. Aga kuna ma ei olnud piiblit läbi lugenud, siis ütlesin, et annan talle teada, kui selleks valmis olen. Hakkasin käima kõigil koosolekutel.

Mõne nädala pärast läksin selle mehe juurde koju. Ta vastas küsimustele, mis mul piiblit lugedes olid tekkinud. Nädal aega hiljem andis ta mulle kotitäie korralikke riideid. Ta ütles, et need kuuluvad mehele, kes on vangis, kuna ta kuuletub piibli käsule teisi armastada ja mitte sõdida. (Jes. 2:4; Joh. 13:34, 35.) Nüüd olin kindel, et olen leidnud, mida olin otsinud: inimesed, kes elavad piibli selgete moraalinormide järgi. Ma ei püüdnud enam leida paradiisisaart, vaid hakkasin sügavuti piiblit uurima. Otsustasin minna tagasi Hollandisse.

Mul kulus neli päeva, et jõuda hääletades Hollandisse Groningeni linna. Seal pidin leidma töö, et end elatada. Ühes puusepaäris anti mulle küsimustik, kus üks küsimus oli mu religiooni kohta. Kirjutasin sinna, et olen Jehoova tunnistaja. Kui omanik seda luges, siis ta näoilme muutus. Ta ütles, et helistab mulle, aga seda ta ei teinud.

Läksin teise puusepaärisse ja küsisin omanikult, kas ta vajab abilist. Ta tahtis näha mu koolitunnistust ja soovituskirju eelmistelt tööandjatelt. Selgitasin talle, et olen parandanud oma puidust purjepaati. Minu üllatuseks ütles ta: „Sa võid tööle asuda täna pärastlõunal, aga ühel tingimusel. Ma ei taha, et sa siin mingeid probleeme põhjustaksid, sest ma olen Jehoova tunnistaja ja elan piibli põhimõtete järgi.” Vaatasin talle hämmastunult otsa ja ütlesin: „Mina olen ka Jehoova tunnistaja.” Pole ime, et minu pikki juukseid ja habetunud nägu nähes ta ütles: „Ma hakkan siis sinuga piiblit uurima.” Võtsin tema pakkumise rõõmuga vastu. Nüüd sain aru, miks eelmise äri omanik mulle tagasi ei helistanud. See oli Jehoova vastus mu palvele. (Laul 37:4.) Töötasin selle venna juures aasta otsa ja ta uuris minuga piiblit. 1974. aasta jaanuaris lasin end ristida.

Kuu aja pärast alustasin pioneerteenistust, mis tõi mulle palju rõõmu. Veel kuu hiljem kolisin Amsterdami, et toetada uut hispaaniakeelset gruppi. Nii tore oli juhatada piibliuurimisi hispaania ja portugali keeles. 1975. aasta mais määrati mind eripioneeriks.

Ühel päeval tuli hispaaniakeelsele koosolekule eripioneerist õde Ineke, et tutvustada teistele oma Boliiviast pärit piibliõpilast. Otsustasime Inekega teineteist tundma õppida ja hakkasime üksteisele kirjutama. Peagi saime aru, et meil on samad eesmärgid. Me abiellusime aastal 1976 ja jätkasime eripioneerteenistust aastani 1982, kui meid kutsuti Gileadi kooli 73. kursusele. Olime rõõmsad ja üllatunud, kui meid määrati teenima Keeniasse Mombasasse. Teenisime seal viis aastat. 1987. aastal määrati meid Tansaaniasse, kus oli taas lubatud kuulutustööd teha. Olime seal 26 aastat ning naasime siis Keeniasse.

See, et oleme saanud aidata alandlikel inimestel piiblit tundma õppida, on muutnud meie elu mõttekaks. Minu esimeseks piibliõpilaseks Mombasas sai mees, kellele andsin kaks ajakirja. Ta küsis: „Mis ma siis teen, kui ma need läbi saan?” Järgmisel nädalal hakkasime uurima piiblit raamatu abil „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”, mis oli just suahiili keeles välja antud. Aasta pärast läks ta ristimisele ja alustas pioneerteenistust. Ta on aidanud oma abikaasaga ligi sajal inimesel Jehoova teenijaks saada.

Kui ma sain teada, mis on elu eesmärk, tundsin end kui rändkaupmees, kes leidis erilise pärli ega tahtnud seda enam käest lasta. (Matt. 13:45, 46.) Tahtsin aidata ka teistel Jehoovat tundma õppida. Oleme abikaasaga näinud, et Jehoovat teenides on elu tõeliselt mõttekas.