Rõõmurikas elu Jehoova teenistuses

Järgmisel aastal teatati meie peeteliperele, et Lõuna-Aafrika harubüroosse vajatakse vabatahtlikke. Seal oli plaanis seada üles uus trükipress. Panin oma nime kirja ja ma osutusingi valituks. Lisaks minule valiti meie peetelist välja veel kolm venda: Ken Nordin, Bill McLellan ja Dennis Leech. Meile öeldi, et me saame üheotsapiletid.

Helistasin oma emale ja ütlesin: „Ema, mul on sulle uudiseid. Ma lähen Lõuna-Aafrikasse.” Ta ei kostnud selle peale suurt midagi, aga ma olin kindel, et ta toetab mind. Minu ema oli vaikse loomuga, ent tugeva usuga naine. Ema ja isa ei kritiseerinud minu otsust kunagi, kuid ma teadsin, et nad kurvastavad, et ma lähen nii kaugele.

Brooklyni peetelis saime neljakesi kolme kuu jooksul väljaõpet ühe teatud tüüpi trükipressi kasutamiseks. Seejärel sõitsime kaubalaevaga Lõuna-Aafrikasse Kaplinna. Olin just saanud 20-aastaseks. Kaplinnast algas meie pikk rongireis Johannesburgi. Meie esimene peatus oli ühes väikeses linnakeses kõrbesel alal. Seal oli tolmune, suitsune ja väga palav. Piilusime neljakesi aknast välja ja mõtlesime, et mis paik see küll on ja millesse me end nüüd mässinud oleme. Hiljem aga uuesti seal käies mõistsime, et need väikesed linnakesed on väga meeldivad ja rahulikud paigad.

Esimestel aastatel töötasin keerulise linotüüpmasina taga ning seadsin ajakirjade Vahitorn ja Ärgake! trükkimiseks kirjaridasid paika. Meie harubüroos trükiti ajakirju paljudes Aafrika keeltes. Meil oli hea meel, et Kanadast toodud trükimasin oli seal nii tõhusalt kasutuses.

Hiljem töötasin vabriku kontoris, kus tehti erisuguseid töid, mis olid seotud trükkimise, varustamise ja tõlkimisega. Minu elu oli kiire, ent mõttekas.

Aastal 1968 abiellusin pioneerist õe Laura Boweniga, kes elas peeteli lähedal. Ta tegi ka masinakirjutaja tööd tõlkeosakonnale. Tol ajal ei saanud vastabiellunud paar jääda peetelisse. Niisiis määrati meid eripioneerideks. Olin veidi mures. Kümme aastat oli peetel minu toidu ja peavarju eest hoolitsenud. Nüüd pidime hakkama saama väikese toetusega, mis eripioneeridele ette oli nähtud. Kumbki meist sai iga kuu kõigest 25 randi, mis võrdus tollel ajal umbes 35 USA dollariga. Sellise toetuse saime vaid siis, kui meil oli aruandes teatud arv tunde, korduskülastusi ja jagatud väljaandeid. Selle rahaga pidime katma kõik oma kulud, tasuma üüri ning maksma toidu, transpordi, arstiabi ja muude asjade eest.

Meid määrati väiksesse gruppi Durbani linna lähistel, mis asus India ookeani ääres. Seal oli väga suur indialaste kogukond, kus elasid enamasti 19. sajandi lõpul suhkrutööstusse palgatud tööliste järeltulijad. Nüüd teenisid nad elatist muu tööga, kuid olid säilitanud oma kombed ja toidukultuuri. Näiteks valmistasid nad maitsvaid karritoite. Samuti rääkisid nad inglise keelt, mis tegi neile kuulutamise kergemaks.

Eripioneeridel tuli iga kuu kuulutada 150 tundi. Seega mõtlesime Lauraga kohe esimesel päeval kuulutada kuus tundi. Oli väga palav ja lämbe päev. Kuna meil polnud ühtegi korduskülastust ega piibliuurimist, tuli meil kuus tundi käia majast majja. Mõni aeg pärast alustamist vaatasin oma kella ja nägin, et ainult 40 minutit on möödunud! Mõtlesin, et kuidas me küll selle tööga hakkama saame.

Peagi loksus aga meie päevakava paika. Tegime iga päev endale kaasa võileibu ja panime suppi või kohvi termosesse. Kui tundsime, et vajame pausi, parkisime oma väikese Volkswageni mõne puu varju. Mõnikord siblisid meie lähedal väikesed india lapsed, kes meid uudistasid. Mõne päeva pärast avastasime, et kui olime paar-kolm tundi kuulutanud, läheb ülejäänud päev üsna kiiresti.

Oli suur rõõm rääkida tõde meie territooriumi külalislahketele inimestele. Indialased olid lugupidavad, tänulikud ja jumalakartlikud. Paljud hindud võtsid meie sõnumi vastu. Neile meeldis õppida tundma Jehoovat, Jeesust ja piiblitõdesid, sealhulgas tõde uuest rahurikkast maailmast ja surnute ülestõusmisest. Aasta pärast oli meil juba 20 piibliuurimist. Iga päev sõime koos lõunat mõne perega, kellega me uurisime. Olime nii õnnelikud.

Peagi saime uue ülesande, milleks oli ringkonnatöö imeilusa India ookeani rannikul. Iga nädal peatusime eri pere juures, et külastada kogudusi ja neid julgustada. Need pered said meile väga armsaks, samuti nende lapsed ja koguni koduloomad. Möödus kaks toredat aastat. Ent siis äkki helistati meile harubüroost. Sealt öeldi, et meid kutsutakse tagasi peetelisse. Ütlesin neile, et meil läheb siin nii hästi. Ent muidugi olime valmis minema sinna, kuhu iganes meid määratakse.

Mind määrati teenistusosakonda, kus sain töötada koos küpsete ja kogenud vendadega. Tol ajal saatis ringkonnaülevaataja pärast koguduse külastamist selle kohta harubüroosse aruande. Seejärel saatis teenistusosakond sellest aruandest lähtudes kirja kogudusele. Selline kiri oli mõeldud koguduse julgustamiseks ning samuti vajalike juhendite andmiseks. See tähendas palju tööd vendadele, kes tõlkisid selle kirjavahetuse koosa, suulu ja teistest keeltest inglise keelde ja inglise keelest Aafrika keeltesse. Pidasin nende kõvast tööst väga lugu. Need vennad aitasid mul ka mõista raskusi, millega meie mustanahalised vennad-õed silmitsi pidid seisma.

Tol ajal kehtis Lõuna-Aafrikas apartheidipoliitika. Igale rassile oli määratud oma elupiirkond, nii et eri rassist inimestel polnud eriti võimalik omavahel suhelda. Meie mustanahalised Aafrika vennad ja õed tegutsesid ja kuulutasid vaid oma keelekeskkonnas.

Seni polnud mul eriti olnud võimalusi meie mustanahalisi usukaaslasi tundma õppida, kuna olime olnud vaid inglisekeelses koguduses. Ent nüüd oli meil võimalus nende kultuuri ja tavasid tundma õppida. Sain teada, milliseid raskusi vendadel-õdedel kohalike tavade ja uskumuste tõttu oli. Nad olid väga julged. Otsusekindlalt hülgasid nad piibliga vastuolus olevad kombed ja keeldusid osalemast spiritistlikes toimingutes, kuigi sattusid seepärast oma sugulaste ja külaelanike põlu alla. Samuti olid maapiirkonnas inimesed üsna vaesed. Paljudel oli vähe või polnud üldse kooliharidust, ent nad pidasid piiblist lugu.

Mul oli ka võimalus aidata lahendada mõningaid juriidilisi probleeme, mis puudutasid meie usuvabadust ja erapooletust poliitilistes küsimustes. Oli nii uskukinnitav näha ustavust ja julgust, mida ilmutasid noored Jehoova tunnistajad, kes keeldusid koolis osalemast ühispalvetamisel ja religioossete laulude laulmisel.

Veel üks keeruline juhtum, millega vendadel tuli rinda pista, leidis aset Svaasimaal. Kui kuningas Sobhuza II suri, nõuti kõigilt riigi kodanikelt leinariitustes osalemist. Mehed pidid oma pea paljaks ajama ja naised juuksed lühikeseks lõikama. Paljusid vendi ja õdesid kiusati taga, sest nad keeldusid järgimast seda tava, mis oli seotud esivanemate kummardamisega. Nende ustavus Jehoovale liigutas meid väga ja kinnitas meie usku. Õppisime palju meie Aafrika vendadelt ja õdedelt.

Aastal 1981 paluti mul aidata sisse seada süsteemi, kus trükkimine pidi hakkama toimuma arvutite kaasabil. Niisiis läksin tagasi trükikotta. See oli põnev aeg. Trükimaailmas oli toimumas nii palju muudatusi. Kohalikud müügimehed andsid harubüroole ilma igasuguste kohustusteta proovimiseks fotoladumismasina. Üheksa linotüüpi vahetati välja viie uue fotoladumismasina vastu. Samuti seati üles uus ofsettrükimasin. See kiirendas trükkimist oluliselt.

Lisaks töötasid vennad välja mitmekeelse elektroonilise kirjastussüsteemi (MEPS). Põnev oli näha, kui palju oli tehnika arenenud alates ajast, kui me Kanada peetelist Lõuna-Aafrika poole teele asusime. (Jes. 60:17.) Olime kõik neljakesi abiellunud tublide pioneerõdedega. Bill ja mina teenisime ikka veel peetelis. Ken ja Dennis elasid peeteli läheduses ja kasvatasid lapsi.

Tööhulk meie harubüroos üha kasvas. Kirjandust tõlgiti ja trükiti üha rohkematesse keeltesse ja see saadeti laiali eri harubüroodesse. Viimaks oli tarvis suuremaid hooneid. Vennad ehitasidki uue peeteli imeilusasse paika Johannesburgi lähedale ja see pühendati Jehoovale aastal 1987. Oli suur rõõm näha sellist laienemist ja teenida palju aastaid Lõuna-Aafrika Vabariigi harubüroo komitees.

Aastal 2001 kutsuti mind minu suureks üllatuseks teenima vastmoodustatud USA harubüroo komiteesse. Kuigi meil oli kahju jätta oma töö ja lahkuda sõpradest Lõuna-Aafrikas, ootasime põnevusega USA peetelipere liikmeks saamist.

Samas olime mures sellepärast, et peame lahkuma Laura eaka ema juurest. New Yorgis olles ei saanud me eriti palju tema heaks teha. Ent Laura kolm õde teatasid, et nad on valmis igati aitama. Nad ütlesid: „Me ei saa ise olla täisajalises teenistuses. Ent kui me hoolitseme meie ema eest, aitab see teil täisajalist teenistust jätkata.” Oleme neile selle eest väga tänulikud.

Samamoodi hoolitsesid minu vend ja tema naine mu leseks jäänud ema eest, kes elas Torontos. Selleks ajaks, kui me USA-sse kolisime, oli ta elanud nende juures juba rohkem kui 20 aastat. Me hindame tõesti väga seda hoolt ja armastust, mida nad meie ema vastu osutasid. Ema suri peagi pärast meie New Yorki saabumist. Kui suureks õnnistuseks on küll sellised pereliikmed, kes on ohvrimeelselt valmis tegema oma elus muudatusi, et võtta enda kanda vastutust, mis pole alati sugugi kerge.

Esimestel aastatel USA peetelis oli minu tööülesanne seotud trükkimisega, mis oli nüüd veelgi rohkem arenenud. Hiljem hakkasin ma tööle varustusosakonnas. On olnud suur rõõm olla viimased 20 aastat selles suures peres, kuhu kuulub umbes 5000 peetellast ja 2000 abilist.

Kuuskümmend aastat tagasi poleks ma küll arvanud, et mu elu selliseks kujuneb. Laura on mind kõigi nende aastate jooksul kogu südamest toetanud. Meil on olnud tõesti tore elu. Oleme pidanud väga kalliks erinevaid ülesandeid, mis meil on olnud, ja kõiki neid inimesi, kellega koos me oleme töötanud. Samuti oleme kohanud palju toredaid vendi ja õdesid, kui olen peakorteri esindajana harubüroosid külastanud. Praegu olen üle 80 aasta vana. Minu töökoormust on vähendatud, sest on palju võimekaid noori vendi, kes seda tööd saavad teha.

Laulik kirjutas: „Õnnelik on rahvas, kelle Jumal on Jehoova.” (Laul 33:12.) Need sõnad peavad tõesti paika. Olen väga tänulik, et olen saanud teenida Jehoovat koos tema õnneliku rahvaga.