Piibli seisukoht

Kas armastus õigustab abielueelset seksi?

PEAAEGU 90 protsenti küsitletud teismelistest vastas, et abielueelne seks pole vale, kui kaks inimest teineteist armastavad. Sellist mõtteviisi kajastab ka meedia ega mõista seda üldjuhul hukka. Telesaadetes ja filmides kujutatakse seksuaalsuhteid tavaliselt kui romantilise kiindumuse loomulikku tulemust.

Muidugi ei otsi need, kes tahavad Jumalale meeldida, maailmast juhatust, sest nad mõistavad, et see peegeldab oma valitseja Kurat-Saatana mõtteviisi (1. Johannese 5:19). Samuti ei soovi nad juhinduda üksnes oma tunnetest, kuna nad teavad, et „süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud” (Jeremija 17:9, P 1997). Selle asemel on tõeliselt tark pöörduda juhatuse saamiseks Looja ja tema inspireeritud Sõna poole (Õpetussõnad 3:5, 6; 2. Timoteosele 3:16).

Seksuaalsuhted on Jumala and

„Kõik hea and ja kõik täiuslik annetus on ülalt ja tuleb valguse Isalt,” ütleb Jakoobuse 1:17. Seksuaalsuhted abikaasade vahel on üks niisuguseid hinnalisi ande (Rutt 1:9; 1. Korintlastele 7:2, 7). See teeb võimalikuks järglasi saada ning samuti loob õrnal ja meeldival moel abikaasade vahele füüsilise ja emotsionaalse sideme. „Tunne rõõmu oma nooreea naisest,” kirjutas muistne kuningas Saalomon. „Ta rinnad joovastagu sind igal ajal.” (Õpetussõnad 5:18, 19.)

Loomulikult tahab Jehoova, et me naudiksime tema ande ja tunneksime neist rõõmu. Sellepärast on ta andnud meile parimad seadused ja põhimõtted, mille järgi elada (Laul 19:8, 9). Jehoova on „Jumal, kes sulle õpetab, mis on kasulik, kes sind juhatab teele, mida sa pead käima” (Jesaja 48:17). Kas meie taevane Isa – armastuse kehastus – keelaks meile midagi head? (Laul 34:11; 37:4; 84:12; 1. Johannese 4:8.)

Seks enne abielu on armastusetu

Kui mees ja naine sõlmivad abielu, saavad nad nii-öelda „üheks lihaks”. Kui seksuaalvahekorras on kaks inimest, kes pole omavahel abielus, mida nimetatakse ka hooruseks, siis moodustavad nemadki „ühe ihu” – kuid sellise, mis on Jumala silmis ebapuhas.a Lisaks on niisugune liit armastusetu. Miks? (Markuse 10:7–9; 1. Korintlastele 6:9, 10, 16.)

Sellepärast, et hoorus on seksuaalvahekord ilma end tõsiselt sidumata. Peale selle, et see kahandab eneseväärikust, võib tagajärjeks olla mõni haigus, soovimatu rasedus või emotsionaalne valu. Ennekõike aga rikutakse sellega Jumala õigeid põhimõtteid. Seega on hoorus vähe seotud teise inimese praeguse või tulevase heaolu ja õnnega, kui üldse seda on.

Kristlase jaoks tähendab hoorus ka oma vaimse õe või venna ’õiguste rikkumist’ (1. Tessalooniklastele 4:3–5; 4:6, UM). Näiteks toovad jumalateenijad, kes on väljaspool abielu seksuaalvahekorras, kristlikku kogudusse ebapuhtuse (Heebrealastele 12:15, 16). Lisaks jätavad nad selle inimese, kellega nad hooruspattu teevad, ilma puhtast moraalsest seisundist, ja kui ta on vallaline, võimalusest tulevikus moraalselt puhtana abielluda. Samuti määrivad nad nii enda kui oma seksuaalpartneri perekonna hea nime. Ning nende käitumisest ilmneb põlgus Jumala vastu, kellele nad tema õiglastest seadustest ja põhimõtetest üleastumisega on haiget teinud (Laul 78:40, 41). Jehoova omakorda karistab kõigi niisuguste väärtegude eest, kui neid ei kahetseta (1. Tessalooniklastele 4:6). Pole siis midagi imestada, miks Piibel ütleb meile: „Põgenege hooruse eest!” (1. Korintlastele 6:18).

Kas sa oled armunud ja kavatsed abielluda? Miks mitte kasutada kurameerimisaega selleks, et rajada vastastikusel usaldusel ja lugupidamisel põhinev tugev alus? Mõtle järgnevale. Kas naine saab täielikult usaldada meest, kes on näidanud, et tal jääb puudu enesevalitsusest? Ja kas mehel on kerge austada ja kalliks pidada naist, kes selleks, et oma romantilist kirge rahuldada või mehele meelepärane olla, rikub Jumala seadust?

Ei tasuks unustada ka seda, et need, kes hülgavad Jumala armastavad põhimõtted, lõikavad seda, mida nad külvavad (Galaatlastele 6:7). „Kes hoorab, teeb pattu omaenese ihu vastu,” ütleb Piibel (1. Korintlastele 6:18; Õpetussõnad 7:5–27). On tõsi, et kui paar, kes enne abiellumist oli seksuaalvahekorras, siiralt kahetseb ja püüab kõigest väest oma suhted Jumalaga korda seada ning kasvatab usaldust teineteise vastu, võivad negatiivsed tunded lõpuks taanduda. Siiski jätab nende varasem käitumine tavaliselt armi. Üks noor paar, kes on nüüd abielus, kahetseb kibedalt oma hooruspattu. „Kas meie lahkhelid abielus võivad olla selle ebapuhta alguse vili?” küsib mees vahel endalt.

Tõeline armastus on omakasupüüdmatu

Tõeline armastus, millega võivad kaasneda ka romantilised tunded, „ei käitu näotult” ega „otsi omakasu” (1. Korintlastele 13:4, 5, P 1997). See hoopis edendab teise heaolu ja kestvat õnne. Niisugune armastus ajendab meest ja naist teineteist austama ning hoidma seksuaalsuhted seal, kus on nende õige, Jumala määratud koht – milleks on abieluvoodi (Heebrealastele 13:4).

Õnneliku abielu alustalad usaldus ja turvatunne on eriti olulised, kui tulevad lapsed, sest Jumal tahab, et lapsed kasvaksid armastavas, stabiilses ja turvalises ümbruses (Efeslastele 6:1–4). Ainult abielus saavad kaks inimest end teineteisega tõeliselt siduda. Oma südames ja sageli ka sõnadega tõotavad nad toetada üksteist nii headel kui halbadel aegadel ja seda kogu ülejäänud elu (Roomlastele 7:2, 3).

Seksuaalsuhted abikaasade vahel tugevdavad nende sidet. Õnnelikus abielus on ka suguline lähedus palju nauditavam ja tähendusrikkam – ja seda ilma et oleks nõrgenenud abieluside, tekkinud südametunnistuspiinad ning rikutud Looja seadusi.

[Allmärkus]

KAS SA OLED MÕELNUD?

◼ Kuidas suhtub Jumal abielueelsesse seksi? (1. Korintlastele 6:9, 10)

◼ Miks on hoorus kahjulik? (1. Korintlastele 6:18)

◼ Kuidas saavad kaks armunut osutada teineteise vastu tõelist armastust? (1. Korintlastele 13:4, 5)