LISA
Isanda õhtusöömaaeg – püha, mis austab Jumalat
KRISTLASTEL on kästud pidada Kristuse surma mälestusõhtut. Seda püha nimetatakse ka Isanda õhtusöömaajaks. (1. Korintlastele 11:20.) Miks on see nii tähtis? Millal ja kuidas tuleks seda tähistada?
Jeesus Kristus seadis selle püha sisse juutide paasaõhtul aastal 33 m.a.j. Paasapüha peeti kord aastas juudi kalendrikuu niisani 14. päeval. Et seda päeva välja arvestada, ootasid juudid ilmselt kevadist pööripäeva, milles on ligikaudu 12 tundi päevavalgust ja 12 tundi pimedat aega. Niisanikuu esimene päev algas siis, kui nähtavale ilmus kevadisele pööripäevale lähim noorkuu. Paasapüha peeti 13 päeva hiljem.
Jeesus pidas koos oma apostlitega paasapüha, seejärel saatis ta Juudas Iskarioti minema ning seadis sisse Isanda õhtusöömaaja. Seda uut püha tuli kristlastel hakata pidama juudi paasapüha asemel, järelikult siis üks kord aastas.
Matteuse evangeelium jutustab: „Kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, esitas tänupalve, murdis leiba ning andis jüngritele, öeldes: „Võtke, sööge. See sümboliseerib minu keha.” Siis võttis ta karika, esitas tänupalve, andis karika neile ja ütles: „Jooge kõik sellest, sest see sümboliseerib minu lepinguverd, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks.”” (Matteuse 26:26–28.)
Mõned usuvad, et Jeesus muutis leiva sõna otseses mõttes enda lihaks ning veini enda vereks. Kuid Jeesuse ihu oli ju tol õhtul veel täiesti terve. Kas oleks olnud mõeldav, et Jeesuse apostlid päriselt söövad tema liha ja joovad tema verd? Ei, see olnuks kannibalism ja Jumala seaduse rikkumine. (1. Moosese 9:3, 4; 3. Moosese 17:10.) Vastavalt tekstile Luuka 22:20 ütles Jeesus: „See karikas sümboliseerib uut lepingut minu vere alusel, mis teie eest valatakse.” Kas karikas muutus sõna otseses mõttes „uueks lepinguks”? See on võimatu, sest see leping oli kokkulepe, mitte aga midagi käegakatsutavat.
Seega on nii leib kui ka vein üksnes sümbolid. Leib sümboliseerib Kristuse täiuslikku ihu. Jeesus kasutas paasapüha söömaajast üle jäänud leiba, mis oli valmistatud ilma juuretise või pärmita. (2. Moosese 12:8.) Piiblis on juuretis sageli patu või rikutuse võrdkuju. Järelikult sümboliseerib hapnemata leib Jeesuse ohverdatud täiuslikku, patuta ihu. (Matteuse 16:11, 12; 1. Korintlastele 5:6, 7; 1. Peetruse 2:22; 1. Johannese 2:1, 2.)
Punane vein sümboliseerib Jeesuse verd. See veri jõustab uue lepingu. Jeesus ütles, et tema veri valatakse „pattude andeksandmiseks”. See võimaldab inimestel saada Jumala ees puhta seisundi ning astuda uude lepingusse Jehoovaga. (Heebrealastele 9:14; 10:16, 17.) Tänu uuele lepingule on 144 000 ustaval kristlasel võimalik minna taevasse, kus nad saavad kuningateks ja preestriteks ning tegutsevad kogu inimkonna hüvanguks. (1. Moosese 22:18; Jeremija 31:31–33; 1. Peetruse 2:9; Ilmutus 5:9, 10; 14:1–3.)
Kes söövad mälestusõhtul leiba ja joovad veini? On loogiline, et üksnes uue lepingu osalised ehk taevase lootusega kristlased. Jumala püha vaim annab neile kindla veendumuse, et nad on valitud kuningateks, kes hakkavad taevas valitsema. (Roomlastele 8:16.) Lisaks tegi Jeesus nendega kuningriigilepingu. (Luuka 22:29.)
Kuidas on lugu nende kristlastega, kellel on lootus elada igavesti maa peal paradiisis? Nad kuuletuvad Jeesuse käsule ja viibivad Isanda õhtusöömaajal, kuid nad ei söö leiba ega joo veini, vaid on aupaklikud pealtvaatajad. Jehoova tunnistajad tähistavad Isanda õhtusöömaaega kord aastas, 14. niisanil pärast päikeseloojangut. Ehkki vaid mõned tuhanded neist tunnistavad endil olevat taevase lootuse, on see püha kallis kõigile tõsikristlastele. See on sündmus, mil mõtiskleda Jumal Jehoova ja Jeesus Kristuse erakordselt suure armastuse üle. (Johannese 3:16.)