Kui tänapäeval on mõni kristlane rängalt patustanud, on tal tarvis otsida kogudusevanemate abi. Miks on see nii tähtis? Esiteks, nagu pühakiri näitab, on Jehoova korraldanud nii, et selliseid juhtumeid käsitlevad kogudusevanemad. (Jaak. 5:14–16.) Teiseks, kogudusevanemad aitavad kahetseval patustanul taastada Jumalaga head suhted ja vältida patu kordamist. (Gal. 6:1; Heebr. 12:11.) Kolmandaks, vanemaid on õpetatud kahetsevat patustanut lohutama ning leevendama tema valu ja süütunnet. Jehoova on öelnud, et niisugused vanemad „on otsekui varjupaik tuule eest, justkui ulualune vihmavalingu ajal”. (Jes. 32:2.) Kas kõiges selles ei väljendu mitte Jumala halastus? Paljud jumalateenijad on tundnud kergendust, mida toob kogudusevanemate poole pöördumine ja neilt abi saamine. w17.11, lk 9–10, lõigud 8–9

Hoolimata südamevalust tuleb meil vältida suhtlust eemaldatud pereliikmega, olgu siis telefoni teel, sõnumite, kirjade, meilide või sotsiaalmeedia kaudu. Ära siiski kaota lootust. Armastus „loodab kõike”, kaasa arvatud seda, et need, kes on Jehoova hüljanud, tulevad tema juurde tagasi. (1. Kor. 13:7.) Kui paned tähele, et su lähedase pereliikme hoiak on paranemas, võid palvetada, et ta leiaks pühakirja abil jõudu ja vastaks Jehoova kutsele „Pöördu tagasi mu juurde”. (Jes. 44:22.) Jeesus ütles, et me peaksime armastama teda rohkem kui inimesi. Ta oli kindel, et tema jüngritel on vaprust jääda talle ustavaks ka pereliikmete vastupanu korral. Kui Jeesuse järgimine on toonud sinu perekonda mõõga, siis usalda selles olukorras Jehoovat, kes suudab sind aidata. (Jes. 41:10, 13.) Tea, et Jehooval ja Jeesusel on sinu üle hea meel ning et nad tasuvad sulle sinu ustavuse eest. w17.10, lk 16, lõigud 19–21

Nähes, kuidas teised vaevlevad Aadama patu tagajärgede käes, tunneme igati põhjendatult neile kaasa. Me igatseme näha aega, mil haigustele ja vanadusele tehakse lõpp. Sestap palvetame, et Jumala kuningriik tuleks. Seni aga teeme, mida vaja, et abistada hädalisi. Üks mees kirjutas oma vanast emast, kes põdes Alzheimeri haigust. Ühel päeval juhtus emal tualetti siirdudes äpardus. Kui ta parajasti selle tagajärgi likvideerida üritas, helises uksekell. Külalisteks osutusid kaks Jehoova tunnistajat, kes naist regulaarselt vaatamas käisid. Õed küsisid, kas saaksid teda kuidagi abistada. „Piinlik küll, aga jah,” vastas naine. Külalised aitasid tal kõik ära koristada, siis tegid nad talle tassi teed ning vestlesid temaga. Naise poeg oli ülimalt tänulik. „Müts maha tunnistajate ees!” kirjutas ta. „Nad tõesti elavad oma jutluse järgi.” Kas kaastunne haigete ja vanade vastu ajendab sind tegema kõike, mida sina saad teha nende kannatuste leevendamiseks? (Filipl. 2:3, 4.) w17.09, lk 9, lõik 5; lk 12, lõik 14