Hanna mure põhjused ei kadunud üleöö. Ta pidi ikka Peninnaga samas peres koos edasi elama. Ja Piibel ei näita, et Peninna suhtumine oleks muutunud. Niisiis pidi Hanna tõenäoliselt edaspidigi taluma tema salvavaid sõnu. Kuid Hanna oli saanud tagasi oma meelerahu ja suutis seda hoida. Kui ta jättis asja Jehoova hoolde, ei olnud ta enam mure alla mattunud. Ta lasi Jehooval end lohutada ja rahustada. Hiljem õnnistas Jehoova Hannat mitme lapsega. (1. Saam. 1:2, 6, 7, 17–20.) Me võime saada hingerahu tagasi isegi siis, kui meie mure põhjused ei kao. Kuigi me palvetame tuliselt ja käime ustavalt koosolekutel, ei pruugi kõik probleemid kaduda. Ent Hanna loost võime õppida, et miski ei takista Jehoovat meid trööstimast. Jehoova ei unusta meid kunagi. Varem või hiljem tasub ta meile ustavuse eest. (Heebr. 11:6.) w20.02, lk 22, lõigud 9–10

Kogudusevanemad ei kõhkle juhtida tähelepanu Piibli põhimõtetele, mis aitavad usukaaslastel targasti toimida. Miks neil on tähtis seda teha? Mõtle ülempreester Eeli peale. Tal oli kaks poega, keda ta väga armastas. Nad teenisid kogudusetelgis preestritena, kuid ei pidanud lugu Jehoovast. Nad kuritarvitasid oma võimu, suhtusid äärmiselt lugupidamatult Jehoovale toodud ohvritesse ja hoorasid jultunult. (1. Saam. 2:12–17, 22.) Moosese seaduse järgi väärisid Eeli pojad surma. Ent Eeli üksnes tõreles nendega veidi ja lubas neil teenistust jätkata. (5. Moos. 21:18–21.) Mida arvas Jehoova Eeli toimimisviisist? Ta ütles talle: „Miks sa austad oma poegi rohkem kui mind?” Jehoova mõistis need jultunud mehed surma. (1. Saam. 2:29, 34.) w20.03, lk 19, lõigud 4–5

Jeesus oli rahulik isegi siis, kui teda taga kiusati, sest ta teadis, et ta rõõmustab oma Isa. Ta jäi kuulekaks ka väga raskes olukorras. Jeesus armastas oma Isa ja tema teenimine oli talle kõige tähtsam. Enne maa peale tulemist oli ta Jumala kõrval kui meistrimees. (Õpet. 8:30.) Ja maa peal rääkis ta innukalt oma Isast teistele. (Matt. 6:9; Joh. 5:17.) See tõi talle suurt rõõmu. (Joh. 4:34–36.) Me järgime Jeesuse eeskuju, kui kuuletume Jehoovale ja kui meil on „alati palju teha Isanda töös”. (1. Kor. 15:58.) Innukalt kuulutustööd tehes suudame suhtuda oma muredesse tasakaalukamalt. (Ap. t. 18:5.) Tihti on inimestel, keda me teenistuses kohtame, suuremaid raskusi kui meil. Kui nad aga õpivad Jehoovat armastama ja tema juhtnööre järgima, muutub nende elu paremaks ja rõõmsamaks. Iga kord, kui seda näeme, saame juurde kindlust, et Jehoova suudab hoolitseda ka meie eest. w19.04, lk 10–11, lõigud 8–9