Jehoova käskis Aabrahamil tuua ohvriks oma armas poeg Iisak. Võib vaid kujutleda, millist hingevalu Aabraham tundis. Kuid ta oli valmis seda tegema. Viimasel hetkel aga Jehoova sekkus ja käskis tal Iisaki ellu jätta. See lugu õpetab meile midagi ülimalt olulist Jehoova kohta. Nagu Aabraham, oli ka Jehoova valmis ohverdama oma kalli poja. Ta tegi seda sellepärast, et armastab inimesi. (1. Moos. 22:1–18.) Sajandeid hiljem andis Jehoova Iisraeli rahvale seaduse, mille järgi nad pidid tooma ohvreid, et oma patud andeks saada. (3. Moos. 4:27–29; 17:11.) Need ohvrid olid eelpildiks suuremast ohvrist, mis pidi kogu inimkonna patust täielikult vabastama. Jehoova saatis rahva juurde prohveteid, kes rääkisid sellest, kuidas tõotatud järeltulija peab kannatama ja surema, et inimkonda, sealhulgas sind, patust ja surmast vabastada. (Jes. 53:1–12.) w24.08, lk 4, lõigud 7–8

Kui sa piiblit loed, püüa alati mõelda sellele, kuidas neid mõtteid ellu rakendada. Kui oled mingi osa ära lugenud, küsi endalt: „Kuidas ma saaksin loetu järgi toimida juba nüüd või tulevikus?” Oletame, et loed salme 1. Tessalooniklastele 5:17, 18. Pärast nende kahe salmi lugemist võiksid peatuda ja mõelda sellele, kui sageli sa palvetad ja kui sisukad on sinu palved. Võiksid mõelda ka sellele, mille eest sa oled tänulik. Püüa näiteks leida kolm asja, mille eest Jehoovat tänada. Vaid mõni minut sellist keskendunud mõtiskelu aitab sul piiblit paremini mõista ja selle järgi tegutseda. Mõtle, kui palju kasu see toob, kui sa iga päev pärast piibliosa lugemist seda teed. w24.09, lk 4–5, lõigud 9–10

Jehoova on meid loonud nii, et andmine toob meile suuremat rõõmu kui saamine. Me aitame meeleldi oma usukaaslasi ja meil on hea meel, kui nad meid selle eest tänavad. Isegi kui nad seda ei tee, võime olla rõõmsad, et tegime seda, mis on õige. Ärgem kunagi unustagem, et ükskõik kui palju me anname, Jehoova võib anda meile palju rohkem. (2. Ajar. 25:9.) Ja miski ei too meile suuremat rõõmu, kui see, et Jehoova ise meile tasub. Püüdkem siis edaspidigi järgida meie heldekäelise taevase isa eeskuju. w24.09, lk 31, lõigud 20–21