Neljapäev, 10. juuli
Andke Jumalale teada kõik, mida te vajate. (Filipl. 4:6)
Meid teeb vastupidavamaks see, kui räägime Jehoovale kõigest, mis meil südamel on, ja teeme seda sageli. (1. Tess. 5:17.) Võib-olla ei pea sa praegu maadlema mõne ränga katsumusega. Kuid võiksid mõelda, kas pöördud Jehoova poole palves alati, kui tunned end ärritununa, oled segaduses või suure pinge all. Kui palud Jehoovalt abi, et tulla toime igapäevaraskustega, teed seda tõenäoliselt ka siis, kui sind tabavad suuremad katsumused. Sa võid olla kindel, et Jehoova teab täpselt, millal ja kuidas sind aidata. (Laul 27:1, 3.) Kui peame raskustes vastu praegu, siis teeme seda ilmselt ka suure viletsuse ajal. (Rooml. 5:3.) Miks võib nii öelda? Paljud vennad-õed on tundnud, et iga edukalt läbitud usuproov on neid valmistanud ette järgmiseks. Nõnda on tugevnenud nende usk sellesse, et Jehoova tahab ja suudab neid aidata. Ja tugev usk on aidanud neil järgmise katsumusega toime tulla. (Jaak. 1:2–4.) w23.07, lk 3, lõigud 7–8
Reede, 11. juuli
Ma tulen sulle vastu selles asjas. (1. Moos. 19:21)
Alandlikkus ja kaastunne ajendavad Jehoovat olema paindlik. Näiteks ilmnes tema alandlikkus siis, kui tal oli plaanis hävitada kurjust täis Soodoma linn. Ta saatis ingli Lotile ütlema, et too põgeneks koos oma perega mägedesse. Lott aga kartis sinna minna ja anus Jehoovat, et ta lubaks neil otsida varju väikses Soari linnas. Tegelikult oli Jehooval plaanis ka see linn hävitada. Ta oleks võinud Lotilt nõuda, et see järgiks täpselt tema juhendeid. Selle asemel aga võttis ta Loti palvet kuulda ja muutis oma plaani. (1. Moos. 19:18–22.) Sajandeid hiljem saatis Jehoova prohvet Joona kuulutama hävingut Niineve linnale. Ent kui niinevelased kahetsesid oma kurje tegusid, hakkas Jehooval neist kahju ja ta säästis seda linna hävingust. (Joona 3:1, 10; 4:10, 11.) w23.07, lk 21, lõik 5
Laupäev, 12. juuli
Joas tapeti ja maeti, kuid mitte kuningate matmispaika. (2. Ajar. 24:25)
Mida võib Joase loost õppida? Ta oli otsekui puu, mis polnud sügavale juurdunud ning püsis püsti vaid toe najal. Joasele oli selliseks toeks Joojada. Kui Joojadat enam polnud ja Joas hakkas seltsima usutaganejatega, langes ta usust ära. See näitab, et me ei peaks kartma Jehoovat mitte üksnes seepärast, et seda teevad meie usukaaslased või pereliikmed. Et jääda Jehoovale ustavaks, tuleb meil endil hoolitseda selle eest, et meie armastus ja lugupidamine tema vastu ei nõrgeneks. Selleks peame korrapäraselt piiblit uurima, loetu üle mõtisklema ja palvetama. (Jer. 17:7, 8; Kol. 2:6, 7.) Jehoova ei oota meilt midagi üle jõu käivat. Ta soovib, et võtaksime kuulda sõnu tekstis Koguja 12:13, kus öeldakse: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on inimese kohus.” Jumalakartus aitab meil Jehoovale ustavaks jääda. See aitab meil ka katsumustes vastu pidada ja sõprust Jehoovaga tugevana hoida. w23.06, lk 18–19, lõigud 17–19