1. Moosese

27 Kui Iisak oli juba vana ja ta silmad olid viletsaks jäänud, kutsus ta oma vanema poja Eesavi+ enda juurde ja ütles: „Mu poeg!” See vastas: „Siin ma olen!” 2 Iisak jätkas: „Ma olen vanaks jäänud ega tea, palju mul veel elupäevi on. 3 Palun võta oma jahirelvad, oma nooletupp ja vibu, ning mine küti mulle mõni uluk.+ 4 Siis valmista mu lemmikrooga ja too see mulle, et ma saaksin sind õnnistada, enne kui suren.”

5 Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Kui siis Eesav läks küttima, et jahisaaki tuua,+ 6 ütles Rebeka oma pojale Jaakobile:+ „Ma kuulsin nüüdsama, kuidas su isa rääkis su venna Eesaviga ja ütles talle: 7 „Too jahisaaki ja valmista sellest maitsev roog ning anna mulle seda süüa, et saaksin sind enne oma surma Jehoova ees õnnistada.”+ 8 Aga nüüd, mu poeg, kuula hoolega ja tee nii, nagu ma sulle ütlen.+ 9 Mine palun karja juurde ja too mulle sealt kaks parimat kitsetalle, et võiksin valmistada neist su isale ta lemmikroa. 10 Vii see oma isale ja paku seda talle, et ta sind enne oma surma õnnistaks.”

11 Jaakob aga ütles oma emale Rebekale: „Mu vend Eesav on karvane,+ kuid minu nahk on sile. 12 Mis saab siis, kui isa mind käega katsub?+ Ta arvaks, et ma narrin teda, ja õnnistuse asemel tooksin ma enda peale hoopis needuse.” 13 Ta ema vastas: „Mu poeg, tulgu see needus minu peale. Tee nii, nagu ma ütlen, ja mine too mulle talled.”+ 14 Jaakob läkski ja tõi talled oma emale. Siis ta ema valmistas maitsva roa, ta isa lemmikroa. 15 Seejärel võttis Rebeka oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis tal kodus olid, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.+ 16 Samuti kattis ta tema käed ja sileda kaelaosa kitsetalle nahkadega.+ 17 Siis andis ta endavalmistatud maitsva roa ja leiva oma poja Jaakobi kätte.+

18 Jaakob läks oma isa juurde ja ütles: „Mu isa!” ning see vastas: „Jah, ma kuulen sind. Kumb sa oled, mu poeg?” 19 Jaakob ütles isale: „Ma olen su esmasündinu Eesav.+ Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse palun istuma ja söö mu jahisaaki, et saaksid mind õnnistada.”+ 20 Iisak küsis oma pojalt: „Kuidas sa selle nii kiiresti leidsid, mu poeg?” See vastas: „Sinu Jumal Jehoova saatis selle mulle ette.” 21 Siis ütles Iisak Jaakobile: „Tule palun lähemale, mu poeg, et võiksin sind käega katsuda ja saaksin teada, kas sa ikka oled mu poeg Eesav.”+ 22 Jaakob tuligi oma isale Iisakile lähemale ja see katsus teda käega ning ütles: „Hääl on küll Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi omad.”+ 23 Iisak ei tundnud teda ära, sest Jaakobi käed olid karvased nagu tema venna Eesavi käed. Seepärast õnnistas Iisak Jaakobit.+

24 Siis Iisak küsis: „Kas sa tõesti oled mu poeg Eesav?” Tema vastas: „Olen.” 25 Iisak ütles: „Mu poeg, anna ma söön nüüd seda jahisaaki, seejärel ma õnnistan sind.” Jaakob ulataski selle temale ja ta sõi, ning Jaakob andis talle ka veini juua. 26 Siis ütles ta isa Iisak: „Mu poeg, tule palun lähemale ja suudle mind.”+ 27 Jaakob tuli lähemale ja andis isale suud, nii et see võis tunda tema riiete lõhna.+ Seejärel Iisak õnnistas Jaakobit ja ütles:

„Mu poja lõhn on otsekui Jehoova õnnistatud väljade lõhn. 28 Andku Jumal sulle taevakastet+ ja rammusat maad+ ning külluslikult vilja ja värsket veini.+ 29 Rahvad teenigu sind ja hõimud kummardagu sinu ees. Ole oma vendade isand ja su ema pojad kummardagu sinu ees.+ Neetud olgu igaüks, kes sind neab, ja õnnistatud olgu igaüks, kes sind õnnistab!”+

30 Kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja Jaakob oli just jõudnud oma isa Iisaki juurest ära minna, tuli jahilt tagasi tema vend Eesav.+ 31 Ka tema valmistas maitsva roa, tõi selle oma isale ja ütles talle: „Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et võiksid mind õnnistada.” 32 Seepeale ta isa Iisak küsis: „Kes sa oled?” Tema vastas: „Ma olen su poeg, su esmasündinu Eesav.”+ 33 Siis hakkas Iisak tugevalt värisema ja ütles: „Kes oli siis see, kes küttis jahilooma ja selle minule tõi? Ma just sõin seda, enne kui sa tulid, ning ma õnnistasin teda — ja õnnistatuks ta jääb!”

34 Eesav hakkas oma isa sõnade peale valjult ja kibedalt halama ning ütles isale: „Õnnista ometi ka mind, mu isa!”+ 35 Tema aga vastas: „Su vend tuli siia, et petta välja õnnistus, mis oli mõeldud sinule.” 36 Seepeale Eesav ütles: „Eks ole ta nimi õigusega Jaakob*, on ta mind ju kaks korda kõrvale tõrjunud!+ Ta võttis mu esmasünniõiguse+ ja nüüd on ta võtnud ka mu õnnistuse!”+ Ja ta küsis: „Kas sul minu jaoks ei olegi õnnistust varuks?” 37 Kuid Iisak vastas Eesavile: „Ma olen pannud tema sinu isandaks+ ja kõik ta vennad olen ma andnud talle sulasteks, samuti olen ma varustanud teda vilja ning värske veiniga.+ Mida on mul veel sulle anda, mu poeg?”

38 Eesav anus isa: „Mu isa, kas sul on vaid üks õnnistus? Õnnista ometi ka mind, mu isa!” Ja Eesav puhkes valjult nutma.+ 39 Seepeale ta isa Iisak vastas:

„Su elukoht on eemal rammusast maast ning taevakastest.+ 40 Sa elad oma mõõga toel+ ja teenid oma venda.+ Aga kui sinus tõstab pead mässumeel, rebid sa tema ikke oma kaelast.”+

41 Eesav aga kandis Jaakobi peale vimma selle õnnistuse pärast, mille too oli isalt saanud,+ ning ta mõtles oma südames: „Mu isa leinamise päevad on lähedal.+ Seejärel ma tapan oma venna Jaakobi.” 42 Kui Rebekale tema vanema poja Eesavi sõnad teada anti, lasi ta kohe kutsuda oma noorema poja Jaakobi ning ütles talle: „Su vend Eesav haub plaani sind kättemaksuks tappa*. 43 Mu poeg, tee nüüd nii, nagu ma ütlen: põgene Haaranisse mu venna Laabani juurde.+ 44 Ela mõnda aega tema juures, kuni su venna raev raugeb 45 ja tema viha sinu vastu vaibub ning ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt tagasi tuua. Miks peaksin samal päeval kaotama teid mõlemaid?”

46 Pärast seda kurtis Rebeka Iisakile: „Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast.+ Kui ka Jaakob peaks võtma naiseks hetitari, nagu on need maa tütred, mis elu mul siis on!”+