Nehemja
4 Niipea kui Sanballat+ kuulis, et me oleme asunud müüri üles ehitama, vihastus ta ja läks endast välja ning ta muudkui pilkas juute. 2 Ta ütles oma vendade ja Samaaria sõjaväe ees: „Mida need nõrgukesed juudid teevad? Kas nad tõesti loodavad sellise asjaga toime tulla? Kas nad tõesti hakkavad ohvreid tooma? Kas nad mõtlevad selle ühe päevaga valmis saada? Kas nad tahavad põlenud kivid rusuhunnikutest ellu äratada?”+
3 Tema kõrval seisis ammonlane+ Toobija,+ kes ütles: „Isegi rebane, kui ta roniks sellele kivimüürile, mida nad ehitavad, kisuks selle maha!”
4 Kuula nüüd, oo, Jumal, sest me oleme sattunud põlu alla!+ Too nende solvangud nende endi pea peale+ ning saagu nad röövitavaks oma vangistajate maal. 5 Ära kata kinni nende süüd ja ära pühi ära nende pattu,+ sest nad on ehitajaid solvanud.
6 Nii me siis ehitasime edasi, kuni müüris polnud enam ühtki vahet ja see oli poole kõrguseni valmis. Rahvas oli südamega töö juures.
7 Niipea kui Sanballat, Toobija,+ araablased,+ ammonlased ja asdodlased+ kuulsid, et Jeruusalemma müüri parandustööd edenevad ja vahed müüris hakkavad kinni saama, valdas neid suur viha. 8 Nad sepitsesid üheskoos vandenõu, et tulla ja võidelda Jeruusalemma vastu ning siin segadust tekitada. 9 Meie aga palvetasime oma Jumala poole ning seadsime nii päevaks kui ka ööks välja valvurid, et end kaitsta.
10 Aga Juuda elanikud ütlesid: „Tööliste* jõud on raugenud, kuid prahti on väga palju. Me ei suuda seda müüri kunagi valmis ehitada.”
11 Meie vastased rääkisid omavahel: „Enne kui nad midagi taipavad või meid märkavad, oleme meie juba nende keskel, tapame nad ja peatame nende töö.”
12 Alati, kui nende läheduses elavad juudid tulid meie juurde, korrutasid nad meile: „Vaenlased tulevad kõigilt ümberkaudsetelt aladelt meie vastu.”
13 Siis seadsin ma mehi kõige madalamatesse paikadesse müüri taha, lahtistele kohtadele, ja panin nad valvama suguvõsade kaupa mõõkade, piikide ja vibudega. 14 Kui ma aga nägin, et nad kardavad, tõusin ma sedamaid ning ütlesin ülikutele,+ asevalitsejatele ja ülejäänud rahvale: „Ärge kartke neid!+ Mõelge Jehoovale, suurele ja aukartustäratavale Jumalale,+ ning võidelge oma vendade, poegade, tütarde, naiste ja kodude eest!”
15 Pärast seda kui meie vaenlased olid kuulnud, et oleme nende kavatsustest teada saanud ja et Jumal on nende plaani nurja ajanud, läksime meie kõik müüritööle tagasi. 16 Sellest päevast peale tegid pooled mu meestest tööd+ ja pooltel olid käes piigid, kilbid ja vibud ning seljas soomusrüüd. Peamehed+ seisid juutide taga ning toetasid neid, 17 kes müüri ehitasid. Koormakandjad tegid ühe käega tööd ja teises käes hoidsid relva*. 18 Igal ehitajal oli tööd tehes mõõk puusal ja minu kõrval seisis sarvepuhuja.+
19 Siis ütlesin ma ülikutele, asevalitsejatele ja ülejäänud rahvale: „Meil tuleb ära teha suur ja ulatuslik töö ning seetõttu me oleme müüri peal hajali ja üksteisest kaugel. 20 Kui te siis kuulete sarvehäält, kogunege meie juurde. Meie Jumal võitleb meie eest!”+
21 Nii jätkasid pooled meist tööd, pooled aga hoidsid koidust kuni tähtede ilmumiseni piike käes. 22 Sel ajal ütlesin ma rahvale: „Iga mees jäägu koos oma teenriga ööseks Jeruusalemma. Öösel nad valvavad meid ja päeval teevad tööd.” 23 Mina ja mu vennad, teenrid+ ja valvurid, kes mind saatsid, ei võtnud riideid seljast ning igaühel meist oli paremas käes relv.