Maskil. Aasafi laul.+
78 Kuula, rahvas, mu seadusi,
pööra kõrv mu sõnade poole!
2 Mu suu lausub õpetussõnu,
ma jutustan ammuste aegade mõistulugusid.+
3 Mida oleme kuulnud ja teame,
mida isad on meile jutustanud,+
4 seda me ei varja oma poegade eest.
Me pajatame tulevastele põlvedele+
Jehoova kiiduväärt tegudest ja ta jõust,+
tema imepärastest tegudest.+
5 Ta seadis meeldetuletuse Jaakobisse,
kehtestas seaduse Iisraelis,
andis käsu meie esiisadele,
et nad räägiksid neist asjust oma lastele,+
6 et tulevane põlv,
lapsed, kes veel sünnivad, teaks neid+
ning jutustaks neist oma lastele.+
7 Siis nad loodavad Jumalale
ega unusta Jumala tegusid,+
vaid peavad tema käske.+
8 Siis nad pole nagu nende esiisad,
põikpäine ja mässuline põlvkond,+
kelle süda oli heitlik,+
kelle vaim polnud Jumalale truu.
9 Efraimlased olid relvastatud vibudega,
kuid taganesid lahingupäeval.
10 Nad ei pidanud kinni Jumala lepingust,+
keeldusid käimast tema seaduse järgi.+
11 Nad unustasid ka tema teod,+
tema imelised teod, mida ta lasi neil näha.+
12 Ta tegi nende esiisade nähes imesid+
Egiptusemaal, Soani väljal.+
13 Ta lõhestas mere, et nad saaksid läbi minna,
pani veed tammina seisma.+
14 Päeval juhatas ta neid pilvega,
kogu öö tulevalgega.+
15 Ta lõhestas kaljusid kõrbes,
jootis otsekui vetesügavusest neil janu täis.+
16 Ta tõi ojad välja kaljurünkast,
pani veed jõgedena voolama.+
17 Kuid nad patustasid aina edasi,
mässasid kõrbes Kõigekõrgema vastu.+
18 Nad panid Jumala proovile,+
nõudsid toitu, mida himustasid.
19 Nad rääkisid Jumala vastu:
„Kas suudab Jumal kõrbes laua katta?”+
20 Ta lõi kaljut,
veed voolasid, ojad paiskusid välja.+
„Kas suudab ta anda ka leiba
või hankida oma rahvale liha?”+
21 Kui Jehoova neid kuulis, sattus ta raevu.+
Tuli+ lahvatas Jaakobi vastu,
ta viha süttis Iisraeli vastu,+
22 sest nad ei uskunud Jumalasse,+
ei lootnud tema päästejõule.
23 Siis käsutas ta pilvi taevas,
avas taevaluugid.
24 Ta lasi neile sadada mannat toiduks,
andis neile taevavilja.+
25 Mehed sõid vägevate leiba,+
ta saatis neile rooga küllastuseni.+
26 Ta päästis taevas valla idatuule,
puhus oma jõuga teele lõunatuule.+
27 Ta lasi neile sadada liha nõnda palju kui tolmu,
linde kui liiva mererannal.
28 Ta kukutas need keset laagrit,
ümber oma telkide.
29 Nad sõid ja ahmisid end täis.
Ta andis neile, mida nad ihkasid.+
30 Kuid enne kui nende himu sai täis
ja kui toit oli alles neil suus,
31 lahvatas Jumala raev.+
Ta surmas nende tugevaimad mehed,+
langetas Iisraeli noored mehed.
32 Siiski patustasid nad veel enam+
ega uskunud tema imetegudesse.+
33 Nõnda lõpetas ta nende päevad, nende aastad äkilise õudusega,+
nagu oleks nad vaid hingeõhk.
34 Iga kord, kui ta neid surmas, otsisid nad teda,+
nad pöördusid ja püüdsid leida Jumalat.
35 Neile meenus, et Jumal on nende kalju,+
et Kõigekõrgem on nende lunastaja.+
36 Siiski proovisid nad teda oma suuga petta,
valetasid talle oma keelega.
37 Nende süda polnud kindlalt temaga,+
nad polnud ustavad tema lepingule.+
38 Tema aga oli halastav,+
andestas nende patu ega hävitanud neid.+
Korduvalt hoidis ta tagasi oma viha,+
ei paisanud välja kogu oma raevu.
39 Tal oli meeles, et nad on vaid inimesed,+
tuul, mis möödub ega tule tagasi.
40 Kui sageli mässasid nad tema vastu kõrbes,+
tegid talle südamevalu kõnnumaal!+
41 Ikka ja jälle panid nad Jumala proovile,+
kurvastasid Iisraeli Püha.
42 Nad ei pidanud meeles tema jõudu,
päeva, mil ta vabastas nad vastaste käest,+
43 kuidas ta tegi tunnustähti Egiptuses,+
imetegusid Soani väljal,
44 kuidas ta muutis Niiluse kanalid vereks,+
nii et nad ei saanud oma ojadest juua.
45 Parmuparved saatis ta neid õgima,+
konnad neile hävingut tooma.+
46 Nende saagi andis ta aplatele rohutirtsudele,
nende töövilja rohutirtsuparvedele.+
47 Nende viinapuud hävitas ta rahega,+
sükomooripuud raheteradega.
48 Nende koormaloomad jättis ta rahe kätte,+
nende karjadele heitis ta piksenooli.
49 Ta saatis nende peale oma tulise viha,
raevu, meelepaha ja ahastuse,
õnnetust külvavate inglite hulgad.
50 Ta puhastas oma vihale teed.
Ta ei säästnud neid surmast,
andis nad katku kätte.
51 Viimaks surmas ta kõik esmasündinud Egiptuses,+
hävitas sigitusjõu esmavilja Haami telkides.
52 Siis viis ta oma rahva välja kui lambad,+
juhatas neid kõrbes kui karja.
53 Ta juhtis ja kaitses neid,
nad ei tundnud hirmu.+
Meri kattis nende vaenlased.+
54 Ta viis nad oma pühale maale,+
mägisele alale, mille tema parem käsi oli vallutanud.+
55 Ta ajas nende eest ära rahvad,+
määras mõõdunööriga neile pärandi,+
andis kodud Iisraeli suguharudele.+
56 Aga nemad panid Jumalat, Kõigekõrgemat, üha proovile, mässasid tema vastu,+
ei teinud välja tema meeldetuletustest.+
57 Nad taganesid, olid reeturlikud nagu nende esiisadki.+
Neile sai loota sama vähe kui lõdvale vibule.+
58 Nad solvasid teda oma ohvripaikadega,+
ajasid ta raevu oma nikerdatud kujudega.+
59 Jumal nägi ja läks raevu,+
heitis Iisraeli sootuks kõrvale.
60 Lõpuks ta hülgas Siilo telkpühamu,+
telgi, kus ta oli elanud inimeste keskel.+
61 Ta lasi oma jõu võrdkuju ära viia,
andis oma hiilguse vastaste kätte.+
62 Ta loovutas oma rahva mõõgale,+
ta viha süttis enda omandi vastu.
63 Tema noored mehed neelas tuli,
ta neitsid jäid pulmalauluta.
64 Tema preestrid langesid mõõga läbi+
ja nende lesed ei nutnud.+
65 Siis Jehoova otsekui ärkas unest,+
virgus nagu vägimees+ veiniuimast.
66 Ta lõi oma vastased tagasi,+
saatis nad igavesse häbisse.
67 Ta hülgas Joosepi telgi,
ei valinud Efraimi suguharu.
68 Kuid ta valis Juuda suguharu,+
Siioni mäe, mida ta armastab.+
69 Ta tegi oma pühamu püsivaks kui taeva,+
kui maa, mille ta on rajanud igaveseks.+
70 Ta valis oma teenija Taaveti,+
võttis ta lambaaedikust,+
71 tõi ta imetavate uttede juurest.
Ta pani ta karjatama oma rahvast Jaakobit,+
kogu Iisraeli, enda omandit.+
72 Taavet karjatas neid laitmatu südamega,+
juhtis osava käega.+