16 Siis Iiob kostis:
2 „Selliseid mõtteid olen ma juba palju kuulnud.
Te kõik olete koormavad lohutajad.+
3 Kas tühjadele sõnadele tuleb kord lõpp?
Mis ajab sind niimoodi rääkima?
4 Minagi võin kõnelda nagu teie.
Kui oleksite minu asemel,
võiksin minagi teile veenvaid kõnesid pidada
ja teie pärast pead vangutada.+
5 Kuid mina pigem julgustaksin teid oma suu sõnadega,
mu huulte troost tooks teile kergendust.+
6 Kui ma kõnelen, ei vähene mu valu.+
Kui lakkan rääkimast, kas kahaneb mu piin?
7 Aga nüüd on Jumal mind väsitanud,+
ta on laastanud kogu mu pere.
8 Sa haarad ka minust kinni ja see on tunnistuseks,
mu oma kõhnus tõuseb mu vastu ja tunnistab mulle näkku.
9 Tema viha on rebinud mind tükkideks, ta haub mu vastu vaenu.+
Ta kiristab mu pärast hambaid.
Mu vastane puurib mind oma pilguga.+
10 Nad ajavad suu ammuli, et mind neelata,+
löövad mind põlastavalt põsele,
kogunevad hulgakesi mu vastu.+
11 Jumal annab mind poisikeste kätte,
heidab mind jumalatute haardesse.+
12 Ma elasin rahus, aga ta purustas mu,+
kahmas kinni mu kuklast ja lömastas mu,
pani mind endale märklauaks.
13 Tema vibukütid piiravad mind.+
Ta läbistab armutult mu neerud,+
valab mu sapi maa peale.
14 Ta murrab minust läbi, murd murru järel,
tormab mu vastu nagu sõdalane.
15 Ma õmblesin endale ihu katteks kotiriide,+
ma olen matnud oma väärikuse põrmu.+
16 Mu nägu on nutust punane,+
mu laugudel on sügav vari,
17 kuigi mu käed pole teinud kurja
ja mu palve on siiras.
18 Oh, maa, ära kata mu verd!+
Ärgu leidku mu hädakisa puhkepaika!
19 Isegi nüüd on mul tunnistaja taevas,
minu heaks on tunnistaja kõrgustes.
20 Mu kaaslased pilkavad mind,+
ma valan pisaraid Jumala poole.+
21 Mõistetagu kohut inimese ja Jumala vahel
nii nagu inimese ja ta ligimese vahel.+
22 Sest veel pisut aastaid on jäänud
ja ma lähen teele, kust tagasi ei tulda.+