17 Mu vaim on murtud, mu päevad kustunud,
mind ootab kalmistu.+
2 Pilkajad piiravad mind,+
mu silmad peavad nägema nende mässu.
3 Võta palun mu pant enda juurde hoiule.
Kes muu lööks minuga kätt ja võtaks mult tagatise?+
4 Sa oled peitnud arukuse nende südame eest,+
seepärast ei ülenda sa neid.
5 Selline jagab oma sõpradele,
kuigi ta laste silmad tuhmuvad.
6 Jumal on teinud mind rahvaste pilkealuseks,+
mulle sülitatakse näkku.+
7 Mu silmad ähmuvad ahastusest,+
kõik mu ihuliikmed on kui varjud.
8 Ausameelsed vaatavad seda hämmastunult,
süütugi on häiritud jumalatu pärast.
9 Õige hoiab kõvasti kinni oma teest,+
kätelt puhas saab tugevamaks.+
10 Teie aga laske käia, targutage edasi!
Ma pole leidnud teie hulgast ühtegi tarka.+
11 Mu päevad on lõppenud,+
mu plaanid ja südamesoovid puruks löödud.+
12 Nad muudavad päeva ööks
ja ütlevad: „Kuna on pime, on valgus lähedal.”
13 Kui ma ootan, saab surmavallast mu kodu,+
pimedusse laotan ma omale aseme.+
14 Hauasügavusele+ ma hüüan: „Sina oled mu isa!”
ja vakladele: „Mu ema, mu õde!”
15 Kus on siis mu lootus?+
Kes näeb, kas mul on lootust?
16 See kaob riivis surmavallaväravate taha,
kui me kõik üheskoos põrmu langeme.”+