Nehemja
5 Kuid siis puhkes meeste ja nende naiste seas suur pahameeletorm oma vendade juutide vastu.+ 2 Mõned neist ütlesid: „Meid ning meie poegi ja tütreid on palju. Meil on vaja vilja, et saaksime süüa ja jääksime elama.” 3 Teised ütlesid: „Me anname oma põlde, viinamägesid ja maju tagatiseks, et näljaajal vilja saada.” 4 Ja kolmandad rääkisid: „Me oleme laenanud raha, et oma põldude ja viinamägede pealt kuningale andamit maksta.+ 5 Me oleme ju oma vendadega üks luu ja liha ning meie lapsed on samasugused nagu nende lapsed, ometi peame andma oma pojad ja tütred orjadeks, kusjuures mõned meie tütred on juba orjad.+ Ja me ei suuda seda olukorda muuta, sest meie põllud ja viinamäed kuuluvad teistele.”
6 Kui ma nende protestihäält ja neid sõnu kuulsin, sain ma väga vihaseks. 7 Siis ma kaalusin seda asja oma südames, noomisin ülikuid ja asevalitsejaid ning ütlesin: „Te kõik võtate liigkasu omaenda vendadelt!”+
Seejärel kutsusin ma nende pärast kokku suure koosoleku. 8 Ma ütlesin neile: „Me tegime, mis meie võimuses, ja ostsime vabaks oma vennad juudid, kes olid müüdud rahvastele. Kas te hakkate nüüd müüma omaenda vendi+ ja kas meie peame nad tagasi ostma?” Seepeale jäid nad sõnatuks ega osanud midagi kosta. 9 Ma lisasin: „See pole hea, mida te teete. Kas te ei peaks käima meie Jumala kartuses,+ et me ei saaks rahvaste, meie vaenlaste pilkealuseks? 10 Ka mina, mu vennad ja teenrid anname oma vendadele raha ja vilja laenuks. Aga palun ärgem laenakem enam vaheltkasuga.+ 11 Andke neile juba täna tagasi nende põllud,+ viinamäed, oliivisalud ja majad ning ka see sajandik* rahast, viljast, värskest veinist ja õlist, mida te olete neilt vaheltkasuna nõudnud.”
12 Seepeale nad ütlesid: „Me anname kõik tagasi ega nõua neilt midagi. Me teeme täpselt nii, nagu sa ütled.” Siis kutsusin ma preestrid ja lasin süüdlastel vanduda, et nad peavad sõna. 13 Ka raputasin ma oma riidevolte ja ütlesin: „Samamoodi raputagu Jumal oma majast ja omandilt välja igaüks, kes seda tõotust ei täida. Nõnda raputatagu see inimene välja ja ta jäägu kõigest ilma!” Terve kogudus vastas: „Aamen!”* ning ülistas Jehoovat. Ja rahvas tegi, nagu oli lubanud.
14 Ja veel, alates päevast, kui kuningas määras mind Juudamaa maavalitsejaks,+ see tähendab kuningas Artaxerxese+ 20. aastast+ kuni 32. aastani,+ kokku 12 aastat, ei söönud mina ega mu vennad maavalitseja leiba.+ 15 Seevastu varasemad maavalitsejad olid rahvast koormanud ning võtnud leiva ja veini jaoks iga päev 40 seeklit* hõbedat. Ka nende teenrid olid rahvast rõhunud. Mina aga pole jumalakartuse+ pärast nii teinud.+
16 Pealegi lõin ma kaasa müüritöödes ja panin seda tööd tegema ka kõik oma teenrid. Me ei hankinud endale ühtegi põldu.+ 17 Minu lauas sõid 150 juuti ja asevalitsejat ning ka need, kes tulid meie juurde ümberkaudsete rahvaste hulgast. 18 Iga päev valmistati mulle* üks pull, kuus valitud lammast ning linde. Samuti oli meil iga kümne päeva tagant rohkesti igasugust veini. Seejuures ei nõudnud ma maavalitseja leiba, sest rahva peal oli juba niigi raske teenistuskoorem. 19 Oo, mu Jumal, pea meeles kõike seda head, mida ma sellele rahvale olen teinud!+