Joel
pilvine ja pilkaselt pime päev,+
mis laotub kui koiduhahetus üle mägede.
On üks arvukas ja vägev rahvas,+
kelle sarnast pole iial olnud
ega tule ka edaspidi
kõigi tulevaste põlvede jooksul.
3 Nende ees neelab tuli
ja taga sööb leek.+
Maa nende ees on nagu Eedeni aed,+
kuid nende taha jääb tühi kõrb
ja mitte miski ei pääse.
5 Nende hääl on nagu sõjavankri mürin, kui nad hüppavad mägede tippudel,+
otsekui tulelõõma praksumine, kui see kõrsi neelab.
Nad on nagu vägev rahvas, kes on seadnud end lahinguvalmis.+
6 Rahvaid valdab nende pärast suur ahastus,
kõigi palged löövad õhetama.
7 Nad ründavad kui sõjamehed,
ronivad müürile nagu sõdurid.
Igaüks neist käib kindlalt oma teed,
nad ei muuda oma radu.
8 Nad ei tõukle omavahel,
ükski mees ei kaldu kursist kõrvale.
Kui mõni langeb oda läbi,
ei lahku teised rivist.
9 Nad tormavad linna, jooksevad müürile,
ronivad majadesse, lähevad akendest sisse nagu vargad.
10 Nende ees väriseb maa ja kõigub taevas.
Päike ja kuu lähevad pimedaks+
ning tähed kaotavad oma sära.
11 Jehoova laseb oma häält kõlada oma sõjaväe ees,+ tema leer on väga suur.+
Tema, kes viib täide oma sõna, on vägev.
Jehoova päev on suur ja aukartust sisendav.+
Kes suudab jääda püsima?”+
12 „Seepärast kasvõi nüüd,” lausub Jehoova, „pöörduge minu juurde tagasi kõigest südamest,+
paastu,+ nutu ja halaga.
13 Rebige lõhki oma süda,+ mitte riided,+
ja tulge tagasi oma Jumala Jehoova juurde,
sest tema on kaastundlik* ja halastav, ta ei vihastu kergesti,+ vaid on tulvil truud armastust,+
ta muudab meelt* ega too õnnetust.
14 Kes teab, ehk ta pöördub ja muudab meelt+
ning jätab õnnistusena järele
roaohvri ja joogiohvri teie Jumalale Jehoovale?
16 Koguge kokku rahvas, pühitsege kogudust.+
Kutsuge vanad mehed, koguge kokku lapsed ja imikud.+
Peigmees tulgu välja oma toast ja pruut pulmakambrist.
17 Preestrid, Jehoova teenijad,
nutku eeskoja ja altari vahel+ ning öelgu:
„Oo, Jehoova, tunne kaasa oma rahvale,
ära lase enda omandil saada põlualuseks,
lubades teistel rahvastel tema üle valitseda.
Miks peaksid rahvad ütlema: „Kus on nende Jumal?”?”+
19 Jehoova vastab oma rahvale:
„Ma saadan teile vilja, värsket veini ja õli
ning teie kõht saab täis.+
Ma ei lase teid enam häbistada rahvaste keskel.+
20 Põhja poolt tulija ajan ma teist kaugele.
Ma ajan ta põuasele ja tühjale maale,
ta eelväe idamere* poole
ning järelväe läänemere* poole.
Temast tõuseb haisu,
temast kerkib lehka,+
sest Jumal teeb suuri tegusid.”
21 Ära karda, maa!
Hõiska ja rõõmusta, sest Jehoova teeb suuri tegusid.
22 Ärge kartke, loomad väljal,
sest kõrbe karjamaad löövad haljendama+
ja puud hakkavad vilja kandma.+
Viigipuu ja viinapuu annavad rikkaliku saagi.+
23 Siioni pojad, hõisake ja rõõmustage Jehoova, oma Jumala tegude üle,+
sest ta annab teile küllaldaselt sügisvihma,
saadab teile vihmahoo,
sügisese ja kevadise vihma nagu ennegi.+
25 Ma hüvitan teile need aastad,
kui teie saagi sõid rohutirtsuparv, rohutirtsuvastsed, aplad rohutirtsud ja näljased rohutirtsud —
minu suur sõjavägi, kelle ma saatsin teie kallale.+
ja kiidate oma Jumala Jehoova nime,+
tema nime, kes on teinud teie heaks imesid.
Mu rahvas ei pea enam kunagi häbi tundma.+
27 Siis te tõdete, et mina olen Iisraeli keskel,+
et mina olen Jehoova, teie Jumal+ — pole kedagi teist!
Mu rahvas ei pea enam kunagi häbi tundma.
28 Pärast seda valan ma välja oma vaimu+ kõiksuguste inimeste peale
ning teie pojad ja tütred hakkavad prohvetlikult rääkima.
Teie vanad mehed näevad unenägusid,
teie noored mehed nägemusi.+
29 Ka oma orjade ja orjataride peale
valan ma neil päevil välja oma vaimu.