5. Moosese
32 „Kuula, taevas, ma räägin!
Pane tähele, maa, mu suu sõnu!
2 Minu õpetus langeb kui vihm,
mu sõnad nõrguvad kui kaste,
nagu õrn vihmasabin rohule,
nagu rohked vihmahood taimedele.
4 Tema on kalju, tema teod on täiuslikud,+
sest kõik tema teed on õiged.+
Ta on ustav Jumal,+ kelles pole ülekohut,+
ta on õiglane ja aus.+
5 Nemad aga on käitunud hukatuslikult,+
nad ei ole tema lapsed, viga on neis endis.+
Rikutud ja paheline on see põlvkond.+
6 Kas sa niimoodi kohtled Jehoovat,+
sa rumal ja arutu rahvas?+
Kas pole ta su isa, kes sind on loonud,+
su valmistanud ja sulle aluse pannud?
7 Tuleta meelde ammuseid päevi,
mõtle aastaile, mida nägid endised põlved.
Küsi oma isalt, tema jutustab sulle,+
ning eakatelt, nemad seletavad sulle.
8 Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärandi,+
kui ta lahutas üksteisest Aadama pojad*,+
seadis ta rahvaile piirid,+
mõtles Iisraeli poegade arvule.+
10 Ta leidis tema kõnnumaalt,
tühjast ja ulguvast kõrbest.+
Ta ümbritses teda kaitsvalt, hoolitses tema eest+
ning hoidis teda nagu oma silmatera.+
11 Nagu kotkas ergutab lendu oma pesakonda,
hõljub poegade kohal,
sirutab tiivad, võtab oma pojukesed
ja kannab neid hoosulgedel,+
12 nõnda juhtis teda Jehoova üksi,+
polnud ta kõrval ühtki võõrast jumalat.+
13 Ta sõidutas teda maa kõrgendikel+
ja andis talle süüa põldude saaki.+
Ta toitis teda kaljust nõrguva meega
ja ränikivikaljust valguva õliga,
14 veiste võiga, lammaste ja kitsede piimaga
ning valitud lammastega*,
sikkude ja Baasani jääradega
sa jõid viinamarjaverest* tehtud veini.
15 Kui Jesurun* läks rasva, muutus ta mässumeelseks —
sa oled rasvunud, muutunud lihavaks, läinud priskeks+ —,
nii hülgas ta Jumala, kes oli ta valmistanud,+
ja põlastas oma päästekaljut.
17 Nad ei ohverdanud mitte Jumalale, vaid deemonitele,+
jumalatele, keda nad ei tundnud,
uutele, äsja siginenud jumalatele,
kes olid teie esiisadele tundmatud.
20 Ja ta ütles: „Ma varjan nende eest oma palet,+
vaatan, mis neist saab,
sest nad on paheline põlvkond,+
pojad, kelles pole ustavust.+
21 Nad ajasid mu raevu nendega, mis polegi jumalad,+
solvasid mind oma tühiste ebajumalatega.+
Seepärast teen mina nad kiivaks nendega, kes polegi rahvas,+
solvan neid arutu rahvaga.+
mis ulatub surmavalla* sügavusteni.+
See neelab maa ja selle saagi
ning paneb leegitsema mägede alused.
23 Ma kallan nad üle õnnetustega,
lasen nende pihta kõik oma nooled.
neid õgib palavik ja neelab häving.+
Ma saadan nende kallale kiskjate hambad+
ja põrmus roomajate mürgi.
26 Ma olin juba ütlemas: „Ma pillutan nad laiali,
mälestuski neist ununeb inimlaste seas”,
27 aga ma kartsin vaenlase pilget,+
vastaste vääritimõistmist,+
mis paneks nad ütlema: „Meie oma käsi tõi meile võidu,+
mitte Jehoova ei teinud kõike seda.”
30 Kuidas võib üks ajada taga tuhandet
ja kaks panna pagema kümme tuhat?+
See võib olla nii vaid siis, kui nende kalju on nad maha müünud,+
kui Jehoova on neist loobunud.”
32 „Nende viinapuu on Soodoma viinapuust
ja Gomorra astangutelt.+
Nende viinamarjad on mürgised
ja nende kobarad kibedad.+
33 Nende vein on madude mürk,
kobrade halastamatu mürk.
35 Kättemaks kuulub mulle, samuti karistus,+
sel määratud ajal, kui nende jalg libastub.+
Nende õnnetuspäev on ju lähedal
ja mis ootab neid ees, tuleb kiiresti.”
36 Jehoova mõistab kohut oma rahva üle,+
tal hakkab kahju oma teenijatest,+
kui ta näeb, et nende jõud on otsakorral
ning järel on vaid abitud ja nõrgad.
37 Siis ta ütleb: „Kus on nende jumalad+ —
kalju, kelle juurest nad varju otsisid —,
38 kes sõid nende tapaohvrite rasva*,
jõid nende joogiohvrite veini?+
Tõusku nad ja aidaku teid!
Saagu neist teie varjupaik!
39 Mõistke nüüd, et mina olen Jumal,+
pole teisi jumalaid peale minu!+
Mina surman ja mina teen elavaks,+
mina haavan+ ja mina teen terveks,+
pole kedagi, kes päästaks minu käest.+
41 Kui ma olen teritanud oma helkiva mõõga
ja mu käsi tõuseb kohut mõistma,+
siis maksan ma kätte oma vastastele+
ja toon karistuse oma vihavaenlastele.
42 Ma joodan oma nooled purju verest
ja mu mõõk saab söönuks lihast,
mahalöödute ja vangide verest,
vaenlase juhtide peadest.”
43 Rõõmutsege, rahvad, koos tema rahvaga,+
sest ta maksab kätte oma teenijate vere eest,+
tasub oma vastastele,+
toimetab lepitust oma rahva maa eest*.”
44 Mooses tuli koos Nuuni poja Hoseaga*+ ja kandis rahvale ette terve selle laulu sõnad.+ 45 Kui Mooses oli kogu Iisraelile kõik need sõnad edasi andnud, 46 ütles ta neile: „Talletage oma südames kõik need hoiatussõnad, mis te täna kuulsite,+ et võiksite õpetada oma poegi hoolsalt järgima kõiki selle seaduse sõnu,+ 47 sest need ei ole tühised sõnad, vaid neist sõltub teie elu+ ja tänu neile te võite kaua elada sel maal, mille te võtate teisel pool Jordanit oma valdusse.”
48 Selsamal päeval ütles Jehoova Moosesele: 49 „Mine üles Abarimi mäestikku,+ Nebo mäele,+ mis on Moabimaal Jeeriko vastas, ja vaata Kaananimaad, mille ma annan iisraellastele.+ 50 Sa sured sellel mäel ja lähed puhkama oma rahva juurde, nagu su vend Aaron suri Hoori mäel+ ja läks puhkama oma rahva juurde, 51 sest te olite iisraellaste seas minu vastu truudusetud Meriba vee+ juures Kaadeses Sini kõrbes ega pidanud mind pühaks Iisraeli rahva ees.+ 52 Sa küll näed seda maad kaugelt, aga sa ise ei lähe sellele maale, mille ma annan Iisraeli rahvale.”+