Iiob
2 Kas loed nende tiinuskuid
ja tead, millal saabub nende poegimisaeg?
3 Nad tõmbuvad kõverasse, et oma vasikad ilmale tuua,
ja nende tuhud lakkavad.
4 Nende pojad koguvad jõudu ja sirguvad väljal,
nad lähevad ära ega tule nende juurde tagasi.
6 Ma olen teinud tema koduks kõrbetasandiku,
tema elupaigaks soolaku.
7 Ta põlgab linnakära
ega kuule ajaja hõikeid.
8 Ta uitab mägedel, et leida karjamaad,
otsib haljast liblekest.
10 Kas saad hoida tarvast köitega vaol,
kas ta tuleb sinu järel orgu üles kündma?
11 Kas saad loota tema suurele jõule,
jätta oma raske töö tema teha?
12 Kas võid kindel olla, et ta toob sulle su saagi,
kogub selle su viljapeksuplatsile?
14 Ta jätab oma munad maa peale,
hoiab neid maapinnas soojas,
15 ta unustab, et kellegi jalg võib need purustada,
metsloom need ära tallata.
16 Ta kohtleb oma poegi karmilt, otsekui polekski need tema omad,+
ta ei hooli, et ta töövaev võib minna tühja.
17 Jumal on jätnud ta tarkusest ilma,
pole andnud talle arukust.
18 Ent kui ta tõuseb ja lehvitab tiibu,
siis naerab ta hobust ja ratsanikku.
23 Tema küljel lõgiseb nooletupp,
välguvad piik ja odatera.
25 Kui kõlab sarvehääl, hirnub ta: „Iihahaa!”
Juba kaugelt haistab ta lahingut,
kuuleb pealike hüüdeid ja sõjakisa.+
26 Kas sinu tarkuse abil lendab pistrik kõrgustes,
laotab oma tiibu lõuna poole?