Iiob

 2 „Oh, kui kõik oleks nagu endistel kuudel,

nagu päevil, mil Jumal mind valvas,

 3 kui ta lamp põles mu pea kohal,

kui tema valgus juhatas mind läbi pimeduse,+

 4 kui olid mu helgeimad päevad,

kui Jumala sõprust oli tunda mu telgis,+

 5 kui Kõikvõimas oli veel minuga

ja mu lapsed* olid mu ümber,

 6 kui mu sammud kümblesid võis

ja kaljust voolasid mulle õliojad,+

 7 kui läksin välja linnaväravasse+

ja seadsin end istuma väljakule.+

 8 Noored mehed astusid mind nähes kõrvale,

isegi elatanud tõusid ja jäid seisma.+

 9 Peamehed hoidsid oma sõnu tagasi,

nad panid käe suu peale.

10 Ülikute hääl vaibus,

nende keel kleepus suulakke.

11 Kes mind kuulis, rääkis minust head,

kes mind nägi, tunnistas minu kasuks.

12 Sest ma päästsin vaese, kes hüüdis appi,+

isata lapse ja selle, kel polnud aitajat.+

13 Hädaline õnnistas mind,+

lesknaise südame tegin ma rõõmsaks.+

14 Ma panin selga õigluse kui rüü,

mu õigus oli nagu kuub ja turban.

15 Ma olin pimedale silmadeks

ja jalutule jalgadeks.

16 Ma olin vaesele isaks+

ja uurisin võõra tüliasja.+

17 Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud,+

kiskusin saagi ta hambust.

18 Ma mõtlesin: „Ma suren oma pesas,+

mu päevi on rohkelt kui liivateri.

19 Mu juured laiuvad vetes,

kaste jääb ööseks mu okstele.

20 Mu au on alati uus,

vibu mu käes laseb lakkamata.”

21 Mind kuulati ootusrikkalt,

mu nõu oodati vaikides.+

22 Kui olin rääkinud, polnud neil midagi öelda,

mu sõnad kastsid hellalt nende kõrvu.

23 Nad ootasid mind nagu vihma,

nad neelasid mu sõnu kui kevadvihma.+

24 Kui ma naeratasin neile, suutsid nad seda vaevu uskuda,

mu lahke nägu rahustas neid*.

25 Ma juhatasin neid kui pealik,

elasin otsekui kuningas oma vägede keskel,+

olin kui leinajate lohutaja.+