Ülemlaul

 2 „Suudle mind oma suu suudlustega,

sest su õrnused on parem kui vein.+

 3 Su õlide hõng on magus,+

su nimi on kui lõhnav õli,+

seepärast armastavad sind neiud.

 4 Vii mind kaasa, jookseme!

Kuningas tõi mind oma kambritesse.

Olgem rõõmsad ja hõisakem koos!

Ülistagem su õrnusi enam kui veini!

Õigusega armastavad nad* sind.

 5 Ma olen tõmmu, kuid kena, Jeruusalemma tütred,

kui Keedari+ telgid, kui Saalomoni telgiriided.+

 6 Ärge vaadake mind, et olen tõmmu,

et päike on mind põletanud.

Mu ema pojad said mu peale pahaseks.

Nad panid mind viinamägede vahiks,

aga omaenda viinamäge ma ei valvanud.

 7 Ütle mulle, sina, keda ma nii armastan,

kus sa karja hoiad,+

kus lased karjal keskpäeval lebada?

Miks peaksin minema kui looritatud* naine

su sõprade karjade juurde?”

 8 „Kui sa seda ei tea, sa kauneim naiste seast,

siis mine karja jälgedes,

karjata oma kitsetallekesi karjaste telkide juures.”

10 Kaunid on su ehtes põsed*,

su helmekeedes kael.

11 Me teeme sulle kuldehted,

kaunistatud hõbehelmestega.”

12 „Isegi siis, kui kuningas istub oma laua taga,

lõhnab mu nardiõli+ mu kallimale.

13 Mu kallim on mulle kui lõhnav mürrikotike,+

mis on öösiti mu rindade vahel.

14 Mu kallim on mulle kui hennakimbuke+

Een-Gedi+ viinamägedel.”

15 „Küll sa oled ilus, mu arm!

Küll sa oled ilus! Su silmad on kui tuvi silmad.”+

16 „Ka sina oled ilus, mu kallim, nii kütkestav!+

Me säng on roheluses.

17 Me koja palkideks on seedrid,

sarikateks kadakad.