2 Ma olen vaid Saaroni lilleke,
orgude liilia.”+
2 „Otsekui liilia ogaliste põõsaste keskel
on mu arm neidude seas.”
3 „Nagu õunapuu metsapuude keskel
on mu kallim noorukite seas.
Tema varjus ihkan ma istuda,
tema vili maitseb mulle magus.
4 Ta tõi mind peokotta,
tõstis mu kohale armastuse lipu.
5 Kosutage mind rosinapätsikestega,+
turgutage mind õuntega,
sest ma olen armastusest haige!
6 Tema vasak käsi on mu pea all,
ta parem käsi embab mind.+
7 Vanduge mulle, Jeruusalemma tütred,
gasellide+ ja aasa hirvede juures,
et te ei sütita ega õhuta minus armastust, enne kui see ise süttib.+
8 Mu kallima hääl!
Näe, ta tuleb,
ronides mägedel, hüpeldes küngastel.
9 Mu kallim on kui gasell, kui noor hirv.+
Näe, ta seisab meie seina taga,
kiikab aknast sisse,
vaatab läbi võrede.
10 Mu kallim ütles mulle:
„Tõuse, mu arm,
mu iludus, tule minuga!
11 Talv on möödas,
sajud on läbi, need on lakanud.
12 Maa on puhkenud õide,+
käes on kärpimise aeg,+
me maal on kuulda turteltuvi häält.+
13 Viigipuul valmivad esimesed viljad,+
viinapuud õitsevad ja lõhnavad.
Tõuse, mu arm, ja tule!
Mu iludus, tule minuga!
14 Oo, mu tuvike kaljuõõnes,+
kaljuseina tühemes,
lase mul end näha ja kuulda oma häält,+
sest su hääl on hurmav, sa ise nii veetlev.””+
15 „Püüdke kinni rebased,
väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid,
sest meie viinamäed õitsevad.”
16 „Mu kallim kuulub mulle ja mina talle.+
Keset liiliaid+ hoiab ta karja.+
17 Enne kui mahe tuul tõuseb ja varjud põgenevad,
tõtta tagasi, mu kallim,
kui gasell,+ kui noor hirv+ mägedel, mis meid lahutavad.