27 Iiob jätkas kõnelemist:
2 „Nii tõesti, kui elab Jumal, kes on keelanud mulle õigusemõistmist,+
nii tõesti, kui elab Kõikvõimas, kes on kibestanud mu hinge,+
3 kuni minus on veel hingeõhku,
kuni Jumala antud vaim on mu ninasõõrmeis,+
4 ei tule mu huultelt ülekohtuseid sõnu
ega pobise mu keel pettust!
5 On mõeldamatu, et kuulutaksin teid õigeks!
Ma ei loobu oma laitmatusest kuni surmani!+
6 Ma hoian kinni oma õigusest ega lase sel minna,+
kuni ma elan, ei mõista mu süda mind hukka.
7 Mingu mu vaenlasel nõnda kui jumalatul,
mu vastastel nii nagu ülekohtustel!
8 Mis lootust on jumalatul, kui teda tabab häving,+
kui Jumal võtab temalt elu?
9 Kas Jumal kuuleb ta hädakisa,
kui teda haarab ahastus?+
10 Või kas tunneb tema rõõmu Kõikvõimsast?
Kas hüüab ta lakkamata Jumala poole?
11 Ma jagan teile õpetust Jumala väe kohta,
ma ei varja Kõikvõimsast midagi.
12 Kui te kõik olete nägemusi näinud,
miks räägite siis tühje sõnu?
13 Vaata, milline on jumalatu inimese osa Jumalalt,+
rõhuja pärand Kõikvõimsalt.
14 Kui ta saab palju poegi, langevad need mõõga läbi+
ja tema järglastel napib leiba.
15 Katk matab talle allesjäänud,
nende lesed ei leina neid.
16 Isegi kui ta kuhjab hõbedat nagu põrmu
ja varub häid riideid nagu savi,
17 saab ta neid küll koguda,
aga õige kannab neid+
ning süütu jagab laiali tema hõbeda.
18 Tema ehitatud maja on habras nagu koi kookon,
see on nagu vahimehe valmistatud varjualune.+
19 Rikkana heidab ta voodisse ega kogu enam midagi,
kui ta avab oma silmad, on kõik läinud.
20 Õudus matab ta tulvaveena,
torm viib ta öösel endaga kaasa.+
21 Idatuul kannab ta ära ja ta on läinud,
see pühib ta tema paigast minema.+
22 See paiskub armutult ta peale+
ja meeleheitlikult püüab ta selle võimusest pääseda.+
23 Põlgusega lööb see tema pärast käsi kokku,
vilistab+ oma asupaigast talle järele.