KOLMAS RAAMAT
(Laulud 73–89)
Aasafi laul.+
73 Jumal on tõesti hea Iisraelile, neile, kes puhtad on südamelt.+
2 Aga minu sammud oleksid peaaegu kõrvale kaldunud,
mu jalg oleks äärepealt libastunud.+
3 Sest ma hakkasin kadestama ülbeid,
kui nägin jumalatuid rahus.+
4 Ei ole neil surmapiinu,
nad pakatavad tervisest.+
5 Ei ole neil lihtsurelike muresid,+
ei kannata nad nõnda kui teised.+
6 Seepärast on kõrkus neile kaelakeeks,+
vägivald katab neid rüüna.
7 Nende silmad on küllusest punnis,
nende edu ületab nende südame ootused.
8 Nad mõnitavad ja kõnelevad kurja,+
ähvardavad ülbelt rõhumisega.+
9 Nad räägivad otsekui taevakõrgusest,
nende keel käib uhkelt üle maa.
10 Seepärast pöördub ta rahvas ära nende poole,
joob nende veteküllusest.
11 Ta rahvas ütleb: „Kas Jumal tõesti teab seda?+
Kas Kõigekõrgemal on sellest aimu?”
12 Sellised on jumalatud, neil pole iial mingit muret.+
Nende jõukus aina kasvab.+
13 Asjata olen hoidnud oma südame puhta,
pesnud oma käsi süütuses.+
14 Mind vaevati kogu päeva,+
noomiti igal hommikul.+
15 Kui aga oleksin sellest rääkinud,
oleksin reetnud su rahva.
16 Kui püüdsin sellest aru saada,
valmistas see mulle vaeva,
17 kuni ma sisenesin Jumala aulisse pühamusse
ja mõistsin jumalatute tulevikku.
18 Tõesti, sa paned nad libedale pinnale,+
kukutad nad rusuks.+
19 Kui äkki nad küll hävivad!+
Kui kiire on nende lõpp, nende kohutav ots!
20 Nagu ärgates kaob unenägu, Jehoova,
nii tõukad sina nad ära, kui tõused.
21 Mu süda oli kibestunud,+
mu neerudes oli terav valu.
22 Ma olin meeletu ega mõistnud midagi,
olin su ees kui aruta loom.
23 Kuid nüüd ma olen koos sinuga,
sa oled võtnud kinni mu paremast käest.+
24 Oma nõuga juhatad sa mind+
ja seejärel tõstad mu ausse.+
25 Kes veel on mul taevas?
Ja peale sinu ei vaja ma midagi maa peal.+
26 Mu ihu ja süda võivad nõrkeda,
kuid Jumal on mu südame kalju ja mu pärandiosa igavesti.+
27 Tõesti, kes sinust eemale hoiavad, hävivad.
Sa teed lõpu igaühele, kes su truudusetult hülgab.+
28 Aga minul on hea olla Jumala ligi.+
Kõrgeima valitseja Jehoova olen ma teinud oma varjupaigaks,
et kuulutada kõiki su tegusid.+