Aasaf mõistis viimaks, et tema mõtteviis on väär, ja ütles: „Kui ma oleksin mõelnud: ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad; vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu! Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev, kuni ma tungisin Jumala pühisse saladusisse [„suurde pühamusse”, NW] ja mõistsin nende otsa! Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks! Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega! Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda sina, Issand, kui sa ärkad, ei hooli nende varjukujudest!” — Laul 73:15—20.

Aasaf hakkas mõistma, et Jumal on pannud kurjad „libedale [„pinnale”, NW]”. Kuna nende elu keerleb aineliste asjade ümber, on neil oht kogeda äkilist krahhi. Lõpuks tabab neid vanas eas surm, ja ebaausalt saadud rikkus ei kindlusta neid pikema elueaga. (Laul 49:7—13) Nende jõukus on nagu kiirelt mööduv unenägu. Õigusemõistmine võib nende tegevuse enne vanaduseni jõudmist lõpetada, sest nad lõikavad seda, mida nad külvavad. (Galaatlastele 6:7) Kuna nad on pööranud selja Temale, kes ainsana neid aidata võib, jäävad nad abitult lootusetusse seisundisse. Kui Jehoova nende vastu tegutseb, vaatab ta nende „varjukujusid” — nende toredust ja positsiooni— põlgusega.