Taaveti laul.
27 Jehoova on mu valgus+ ja mu pääste.
Keda ma peaksin kartma?+
Jehoova on mu elu kindlus.+
Kelle ees ma peaksin värisema?
2 Kui õelad ründasid, et õgida mu liha,+
siis komistasid ja kukkusid mu vastased ja vaenlased.
3 Isegi kui sõjavägi lööks laagri üles mu vastu,
ei kardaks mu süda.+
Isegi kui mu vastu puhkeks sõda,
ei kaoks mu kindlustunne.
4 Üht olen ma palunud Jehoovalt,
jah, seda ma soovin:
et võiksin elada Jehoova kojas kõik oma elupäevad,+
vaadelda Jehoova kaunidust,
imetleda tema templit.+
5 Hädapäeval varjab ta mind turvapaigas,+
peidab oma telgi salapaigas,+
asetab kõrgele kaljule.+
6 Siis kerkib mu pea üle vaenlaste, kes mind piiravad.
Ma toon tema telgis ohvreid rõõmuhõisetega,
kiidan Jehoovat lauluga.
7 Jehoova, kuula mu hüüdmist,+
ole mulle armuline ja vasta mulle!+
8 Mu südames kõlavad su sõnad
„Otsige mu palet!”.
Sinu palet, Jehoova, ma otsingi.+
9 Ära peida oma palet minu eest,+
ära tõrju vihas oma teenijat.
Sina oled mu aitaja,+
ära hülga ega jäta mind, mu pääste Jumal!
10 Kui ka mu isa ja ema mind hülgaksid,+
võtaks Jehoova mind enda juurde.+
11 Õpeta mind oma teel, Jehoova,+
juhata õiguse rajal mu vastaste pärast.
12 Ära anna mind vaenlaste meelevalda;+
sest minu vastu on tõusnud valetunnistajad,+
nad ähvardavad mind vägivallaga.
13 Kus ma küll oleksin, kui mul poleks usku,
et saan näha Jehoova headust elavate maal!+
14 Looda Jehoovale,+
ole julge ja su süda olgu kindel!+
Jah, looda Jehoovale!