Jeremija
1 Need on Jeremija*, Hilkija poja sõnad. Jeremija oli üks preestritest Anatotis+ Benjaminimaal. 2 Talle tuli Jehoovalt sõnum Juuda kuninga Joosija,+ Aamoni+ poja kolmeteistkümnendal valitsusaastal. 3 Ta sai Jumalalt sõnumeid ka Juuda kuninga Joojakimi,+ Joosija poja päevist kuni Juuda kuninga Sidkija,+ Joosija poja üheteistkümnenda valitsusaasta lõpuni, kuni Jeruusalemma elanike pagendusse viimiseni viiendal kuul.+
4 Mulle tuli Jehoovalt sõnum:
5 „Juba enne kui ma sind emaüsas vormisin, tundsin ma sind,*+
enne kui sa sündisid, pühitsesin* ma su.+
Ma panin su rahvastele prohvetiks.”
7 Ent Jehoova ütles mulle:
„Ära ütle: „Ma olen nii noor”,
vaid mine kõigi juurde, kelle juurde ma sind läkitan,
ja räägi kõike, mida ma sind käsin.+
9 Siis Jehoova sirutas käe ja puudutas mu suud.+ Jehoova ütles mulle: „Ma olen pannud oma sõnad sulle suhu.+ 10 Ma sean su täna rahvaste ja kuningriikide üle — välja juurima ja lammutama, hävitama ja maha lõhkuma, ehitama ja istutama.”+
11 Mulle tuli taas Jehoovalt sõnum. Ta küsis: „Mida sa näed, Jeremija?” Ma vastasin: „Ma näen mandlipuu* oksa.”
12 Jehoova ütles mulle: „Õigesti näed, sest ma olen täiesti ärkvel, et oma sõna täide viia.”
13 Mulle tuli teist korda Jehoovalt sõnum. Ta küsis: „Mida sa näed?” Ma vastasin: „Ma näen podisevat pada, mis on põhja poolt kaldu lükatud.*” 14 Jehoova ütles seepeale:
„Põhja poolt tuleb õnnetus
kõigi selle maa elanike peale.+
15 Ma kutsun kokku kõik põhjapoolsete kuningriikide suguvõsad+
ning nad tulevad ja seavad igaüks oma trooni
Jeruusalemma väravate ette,+
kõigi selle müüride ümber
ja kõigi Juuda linnade vastu, teatab Jehoova.+
16 Ma kuulutan välja kohtuotsuse nende kohta kogu nende kurjuse pärast,
sest nad on mu hüljanud,+
lasknud ohvrisuitsu tõusta teistele jumalatele+
ja kummardanud oma kätetööd.+
tõuse ja räägi neile kõik, mida ma käsin.
Ära lase neil end kohutada,+
muidu panen ma sind nende ees hirmu tundma.