1. Moosese

24 Aabraham oli nüüd vana ja aastates ning Jehoova oli teda kõiges õnnistanud.+ 2 Aabraham ütles oma pere vanimale sulasele, kes kandis hoolt kõige eest, mis tal oli:+ „Pane palun käsi mu reie alla* 3 ja vannu Jehoova, taeva ja maa Jumala juures, et sa ei võta mu pojale naist kaananlaste seast, kelle keskel ma elan, + 4 vaid lähed minu maale mu sugulaste+ juurde ja võtad sealt mu pojale Iisakile naise.”

5 Sulane küsis: „Aga kui naine ei taha koos minuga siia tulla? Kas peaksin siis viima su poja tagasi sellele maale, kust sa oled tulnud?”+ 6 Aabraham vastas: „Vaata, et sa mu poega sinna ei vii!+ 7 Jehoova, taeva Jumal, kes võttis mind mu isamajast ja mu sugulaste maalt+ ning kes rääkis minuga ja vandus mulle:+ „Ma annan selle maa+ sinu järeltulijatele*”,+ tema läkitab sinu ees oma ingli,+ et saaksid sealt mu pojale naise võtta.+ 8 Kui aga naine ei taha sinuga kaasa tulla, siis sa oled vandest vaba. Kuid mu poega ei tohi sa sinna viia!” 9 Siis pani Aabrahami sulane käe oma isanda reie alla ja andis vande.+

10 Seejärel võttis sulane isanda kümme kaamelit, samuti igasuguseid kingitusi oma isandalt, ning lahkus. Ta asus teele Mesopotaamiasse Naahori linna. 11 Lõpuks jõudis ta linna lähedale ühe kaevu juurde ja lasi seal kaamelitel põlvili laskuda. Käes oli õhtune aeg, kui naised käisid vett ammutamas. 12 Sulane ütles: „Jehoova, mu isanda Aabrahami Jumal, mingu mu päev korda ja saagu mu isandale Aabrahamile osaks su truu armastus! 13 Ma seisan siin allika juures ja linnaelanike tütred tulevad välja vett ammutama. 14 Mingu nii, et noor naine, kellele ma ütlen: „Kalluta palun oma veeanumat, et võiksin juua,” ja kes vastab: „Joo ja ma joodan ka su kaameleid”, ongi see, kelle sa oled valinud oma teenijale Iisakile. Sellest ma tean, et sa oled mu isandale osutanud oma truud armastust.”

15 Ta polnud veel rääkimist lõpetanud, kui tuli Betueli+ tütar Rebeka, veeanum õlal. Betuel aga oli Aabrahami venna Naahori+ ja ta naise Milka+ poeg. 16 Neiu oli väga ilus, neitsi, veel mehest puutumata. Ta läks alla allikale, täitis veeanuma ja tuli siis üles tagasi. 17 Sulane jooksis talle vastu ja ütles: „Palun anna mulle oma anumast sõõm vett.” 18 Rebeka vastas: „Joo, mu isand.” Kohe tõstis ta anuma õlalt käe peale ja andis talle juua. 19 Olles talle juua andnud, ütles Rebeka: „Ma ammutan vett ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.” 20 Siis tühjendas ta anuma kiiresti joogikünasse ning jooksis üha uuesti kaevule vee järele, kuni ta oli kõik tema kaamelid ära jootnud. 21 Kogu selle aja mees vaikis ja silmitses teda hämmastunult, mõeldes, kas Jehoova on lasknud ta teekonnal korda minna või mitte.

22 Kui siis kaamelid olid joonud, andis mees Rebekale kullast ninarõnga, mis kaalus pool seeklit*, ja kaks kuldkäevõru, mis kaalusid kümme seeklit*, 23 ning sõnas: „Palun ütle mulle, kelle tütar sa oled? Kas su isamajas on ruumi, et võiksime seal ööbida?” 24 Rebeka vastas: „Ma olen Naahori ja Milka poja Betueli+ tütar,”+ 25 ja lisas: „Meil on õlgi ja küllalt sööta, ka ööbimispaik on olemas.” 26 Siis laskus mees põlvili, kummardas Jehoova ees maani 27 ja ütles: „Kiidetud olgu Jehoova, mu isanda Aabrahami Jumal, kelle truu armastus ja ustavus on mu isandaga! Jehoova on juhatanud mind mu isanda vendade juurde.”

28 Neiu lahkus joostes, et jutustada sellest oma ema perele. 29 Rebekal oli vend nimega Laaban.+ Laaban jooksis mehe juurde allikale, 30 sest ta oli näinud oma õe Rebeka ninarõngast ja käevõrusid tema kätel ning kuulnud Rebekalt, mida mees oli talle rääkinud. Seepärast läkski Laaban mehele vastu: see oli veel kaamelitega allikal. 31 Laaban ütles: „Tule, sa Jehoova õnnistatu, miks sa siin väljas seisad! Ma olen maja valmis seadnud, samuti koha kaamelitele.” 32 Mees tuligi majja. Ta* rakendas kaamelid lahti, tõi neile õlgi ja sööta, ta tõi ka vett, et tema ja ta kaaslased saaksid jalgu pesta. 33 Aga kui mehele toitu pakuti, ütles see: „Ma ei söö enne, kui olen rääkinud, mis mul on öelda.” Laaban lausus: „Räägi!”

34 Siis ta ütles: „Ma olen Aabrahami sulane.+ 35 Jehoova on mu isandat rohkelt õnnistanud ning teinud ta väga rikkaks. Ta on andnud talle lambaid ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja teenijannasid, kaameleid ja eesleid.+ 36 Mu isanda naine Saara on veel vanas eas mu isandale poja sünnitanud+ ja mu isand annab oma pojale kõik, mis tal on.+ 37 Mu isand võttis minult vande, öeldes: „Sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütreist, kelle maal ma elan,+ 38 vaid sa pead minema mu isamajja ja mu suguvõsa+ juurde ning sealt mu pojale naise võtma.”+ 39 Kuid ma küsisin oma isandalt: „Aga kui naine ei taha minuga kaasa tulla?”+ 40 Tema vastas: „Jehoova, keda ma teenin,+ saadab sinuga oma ingli+ ja laseb su teekonnal korda minna ning sa pead võtma mu pojale naise minu suguvõsast ja mu isamajast.+ 41 Sa vabaned mulle antud vandest alles pärast seda, kui lähed mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle teda. Sel juhul oled sa vandest vaba.”+

42 Kui ma täna allika juurde jõudsin, siis ütlesin: „Jehoova, mu isanda Aabrahami Jumal, kui sa nüüd lased mu teekonnal korda minna, siis mingu nii: 43 ma seisan allika juures, ja olgu nii, et noor naine,+ kes tuleb vett ammutama ja kellele ma ütlen: „Palun luba mul oma anumast natuke vett juua,” 44 ning kes vastab: „Joo ja ma ammutan vett ka su kaamelitele”, ongi naine, kelle Jehoova on valinud mu isanda pojale.”+

45 Ma polnud veel oma südames palvetamist lõpetanud, kui tuli Rebeka, anum õlal, ning läks alla allikale vett ammutama. Ma ütlesin talle: „Palun anna mulle juua.”+ 46 Otsekohe tõstis ta anuma õlalt ning ütles: „Joo+ ja ma joodan ka su kaameleid.” Ma jõingi ning ta jootis ka kaameleid. 47 Seejärel küsisin ma temalt: „Kelle tütar sa oled?” Ta vastas: „Naahori ja Milka poja Betueli tütar.” Siis ma panin talle ninarõnga ninna ja käevõrud käte ümber.+ 48 Ma laskusin põlvili, kummardasin Jehoova ees maani ja kiitsin Jehoovat, oma isanda Aabrahami Jumalat,+ kes juhatas mind, et saaksin võtta oma isanda pojale naiseks isanda vennatütre. 49 Nüüd aga öelge mulle, kas teie truu armastus ja ustavus on minu isandaga. Kui ei ole, öelge sedagi, et võiksin edasi otsida.”+

50 Laaban ja Betuel vastasid: „Meil pole midagi öelda, sest see asi on Jehoovalt. 51 Rebeka on sinu ees, võta ta ja mine. Ta saagu su isanda poja naiseks, nagu Jehoova on rääkinud.” 52 Kui Aabrahami sulane oli nende sõnu kuulnud, heitis ta Jehoova ette silmili maha. 53 Siis võttis sulane välja hõbe- ja kuldasjad ja riided ning andis need Rebekale, samuti andis ta kalleid kingitusi tema vennale ja emale. 54 Seejärel tema ja ta mehed sõid ja jõid koos nendega ning jäid sinna öömajale.

Kui nad hommikul tõusid, ütles sulane: „Lubage mul nüüd minna oma isanda juurde.” 55 Rebeka vend ja ema vastasid: „Jäägu neiu veel vähemalt kümneks päevaks meie juurde, siis võib ta minna.” 56 Tema aga ütles neile: „Ärge pidage mind kinni, sest Jehoova on lasknud mu teekonnal korda minna. Lubage mul minna oma isanda juurde.” 57 Nemad vastasid: „Kutsume neiu ja küsime tema enda käest.” 58 Nad kutsusidki Rebeka ja küsisid temalt: „Kas sa tahad selle mehega kaasa minna?” Tema vastas: „Tahan küll.”

59 Seejärel saatsid nad teele oma õe Rebeka+ ja tema amme*+ ning Aabrahami sulase ja tema mehed. 60 Nad õnnistasid Rebekat ja ütlesid talle: „Õeke, tulgu sinust kümneid ja kümneid tuhandeid* ning sinu järeltulijad vallutagu oma vihameeste väravad*!”+ 61 Pärast seda istusid Rebeka ja tema teenijannad kaamelite selga ning järgnesid sulasele. Sulane võttis Rebeka kaasa ja lahkus.

62 Iisak elas Negevimaal.+ Kord, kui ta tuli Beer-Lahhai-Roi+ poolt, 63 olles õhtu hakul jalutamas ja mõtisklemas,+ nägi ta kaameleid tulemas. 64 Kui Rebeka Iisakit märkas, tuli ta kärmelt kaameli seljast maha 65 ja küsis sulaselt: „Kes on see mees, kes meile vastu kõnnib?” Sulane vastas: „See on mu isand.” Siis võttis Rebeka loori ja kattis end. 66 Sulane jutustas nüüd Iisakile kõigest, mis ta oli teinud. 67 Pärast seda viis Iisak Rebeka oma ema Saara telki.+ Nii võttis ta Rebeka endale naiseks. Iisak hakkas teda armastama+ ja leidis oma ema kaotuse järel lohutust.+