Ta oli valmis asuma teele tundmatusse

REBEKA heitis pilgu üle künkliku maastiku. Õhtuvarjud venisid järjest pikemaks. Pärast nädalatepikkust reisimist oli ta lõpuks kõrgel kaameli seljas õõtsumisega harjuma hakanud. Tema lapsepõlvekodu Haaranis jäi kaugele seljataha, sadade kilomeetrite kaugusele kirdesse. Kes teab, võib-olla ei näe ta oma peret enam kunagi. Kahtlemata keerlesid tal mõttes küsimused tuleviku kohta – eriti nüüd, kui ta oli lähenemas oma teekonna sihtpunktile.

Karavaniahelik oli jätnud juba suurema osa Kaananimaast seljataha ja jõudnud märksa karmimale maastikule – Negevi kõrbe. (1. Moosese 24:62.) Vahest silmas Rebeka siin-seal lambaid. Siinne maastik võis olla põlluharimiseks liiga metsik ja põuane, kuid karjakasvatuseks sobis see imehästi. Rebeka eakale teejuhile oli see kant kodune. Mees põles soovist teatada oma isandale, et Rebekast saab Iisaki naine. Rebeka aga võis heietada oma peas mõtteid selle üle, milliseks ta elu sellel maal kujuneb. Milline küll on ta peigmees Iisak? Nad polnud mitte kunagi kohtunud. Kas mees ikka rõõmustab teda nähes? Ja milliseid tundeid tekitab mees temas, Rebekas?

Tänapäeval võib korraldatud abielu paljudes võõristust tekitada. Mõnes paigas on aga sellised abielud tavalised. Millise taustaga sa ka poleks, ilmselt oled nõus, et Rebeka oli teel tundmatusse. Ta oli tõepoolest tugeva usuga ja julge. Neid kahte omadust läheb vaja ka meil, et elumuutustega edukalt hakkama saada. Rebeka usuga on aga seotud teisigi ilusaid ja haruldasi omadusi.

Suur muutus Rebeka elus sai alguse täiesti tavalistest sündmustest. Rebeka kasvas üles Mesopotaamia linnas Haaranis. Tema vanemad erinesid teistest selle linna elanikest. Nemad ei kummardanud kuujumal Sini. Nende Jumal oli Jehoova. (1. Moosese 24:50.)

Rebekast oli sirgunud väga kaunis noor naine. Kuid ta polnud passiivne, edev iludus. Ta oli hoopis söakas ja kõlbeliselt puhas neiu. Tema pere oli piisavalt jõukas, et omada teenijaid, ent Rebeka ei olnud ärahellitatud printsess. Ta kasvatati töökaks. Nagu paljudel tolle aja naistel, tuli Rebekalgi teha raskeid majapidamistöid, muu hulgas perele kaevult vett tuua. Tihtipeale vinnas ta varastel õhtutundidel veenõu õlale ja suundus allika poole. (1. Moosese 24:11, 15, 16.)

Ühel õhtul, kui Rebeka oli oma anuma veega täitnud, ruttas talle vastu vanem mees. Mees ütles: „Palun anna mulle oma anumast sõõm vett.” See oli tagasihoidlik ja viisakalt esitatud palve. Rebeka mõistis, et rändajal oli seljataga pikk teekond. Kiiresti tõstis ta veeanuma õlalt ja andis mehele juua, ja mitte vaid sõõmu, vaid lasi tal juua, kuni mees oli janu värske jaheda veega kustutanud. Rebeka märkas, et mehega koos oli kümme kaamelit, kes põlvitasid läheduses veel täitmata joogikünade ees. Ta tajus, kuidas mehe lahked silmad jälgivad teda tähelepanelikult, ning soovis olla nii heldekäeline kui võimalik. Seepärast ütles ta: „Ma ammutan vett ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.” (1. Moosese 24:17–19.)

On tähelepanuväärne, et Rebeka ei lubanud lihtsalt kümnele kaamelile natuke vett valada, vaid ütles, et ammutab neile vett, kuni nad on oma janu täis joonud. Väga janune kaamel võib juua korraga umbes 100 liitrit vett. Kui kõik kümme kaamelit oleksid juhtunud janused olema, tähendanuks see Rebekale mitut tundi rasket tööd. Nagu loost selgub, ei pruukinud kaamelid tol korral väga janused olla.a Kas aga Rebeka teadis seda, kui oma abi pakkus? Ei. Ta oli varmalt valmis nägema nii palju vaeva kui vaja, et eaka võõra vastu külalislahke olla. Mees nõustus. Ta jälgis teraselt, kuidas naine edasi-tagasi joostes üha uuesti oma veeanuma täitis ja joogikünasse tühjendas. (1. Moosese 24:20, 21.)

Rebeka on meile tänapäeval võrratu eeskuju. Me elame ajal, mil isekus paistab olevat tõstetud pjedestaalile. Nagu kunagi ennustati, on inimestest saanud „enesearmastajad”, kes pole valmis teiste heaks vaeva nägema. (2. Timoteosele 3:1–5.) Kristlased, kes tahavad sellisele mõjule vastu seista, teevad hästi, kui mõtisklevad selle muistsel ajal elanud piiblitegelase üle, kes usinalt kaevust vett ammutas.

Küllap märkas Rebeka, et eakas mees saadab pilguga tema tegemisi. Tema pilgus polnud midagi ebasündsat; seda täitsid hämmastus, imetlus ja rõõm. Kui Rebeka tööga lõpule jõudis, andis mees talle kingitusi – kalleid ehteid! Siis ta küsis: „Palun ütle mulle, kelle tütar sa oled? Kas su isamajas on ruumi, et võiksime seal ööbida?” Kui Rebeka oma perest mehele rääkis, muutus viimane veelgi rõõmsamaks. Ehk sai Rebeka just sellest innustust, kui lisas: „Meil on õlgi ja küllalt sööta, ka ööbimispaik on olemas.” Tegu oli väga lahke pakkumisega, arvestades, et eaka mehega reisis veel teisigi inimesi. Seejärel ruttas noor naine nende ees teele, et jutustada kõigest oma emale. (1. Moosese 24:22–28, 32.)

Ilmselgelt oli Rebekat õpetatud olema külalislahke. Ka see on voorus, mis paistab tänapäeval kiratsevat, kuid mille ilmutamises meil tuleks sellest lahke südamega naisest eeskuju võtta. Usk Jumalasse peaks muutma meid külalislahkeks. Ka Jehoova kohta võib öelda, et ta on külalislahke, sest ta on suuremeelne kõigi vastu. Ta soovib, et tema teenijad temast eeskuju võtaksid. Kui oleme külalislahked isegi nende vastu, kes ei pruugi meile selle eest kunagi tasuda, rõõmustame oma taevast isa. (Matteuse 5:44–46; 1. Peetruse 4:9.)

Kes oli see kaevule tulnud eakas mees? See oli Rebeka vanaonu Aabrahami teenija. Seetõttu oli ta Rebeka isa Betueli kodus väga teretulnud. Tema nimi oli ilmselt Elieser.b Ta võõrustajad pakkusid talle õhtusööki, tema aga polnud nõus sööma hakkama enne, kui oli saanud teada anda oma küllatuleku põhjuse. (1. Moosese 24:31–33.) Võime kujutleda, millise elevusega ta oma lugu jutustas. Oli ta ju äsja näinud võimsat tunnistust sellest, et tema Jumal Jehoova õnnistab teda selle ülitähtsa ülesande täitmisel. Mis seda näitas?

Kujutle, kuidas Elieser vestis oma lugu, Rebeka isa Betuel ja vend Laaban teda naelutatult kuulamas. Ta rääkis, et Jehoova oli Aabrahami Kaananis heldelt õnnistanud ja et neil on Saaraga poeg Iisak, kes pärib kõik, mis neil on. Aabraham oli andnud oma teenijale üliolulise ülesande: ta pidi leidma Haaranist Aabrahami sugulaste hulgast Iisakile naise. (1. Moosese 24:34–38.)

Aabraham oli lasknud Elieseril vanduda, et ta ei vali Iisakile abikaasat Kaananimaa naiste seast. Miks? Kuna kaananlased ei austanud ega kummardanud Jumal Jehoovat. Aabraham teadis, et tuleb aeg, mil Jehoova neid inimesi nende rikutuse pärast karistab. Ta ei tahtnud, et tema armas poeg Iisak oleks selliste inimeste või nende ebamoraalsete kommetega seotud. Samuti teadis ta, et ta pojal on Jumala eesmärkide täitumises eriline roll. (1. Moosese 15:16; 17:19; 24:2–4.)

Elieser jutustas oma võõrustajatele, et kui ta jõudis Haarani lähedale kaevu juurde, palvetas ta Jehoova poole. Ta otsekui palus Jehooval valida välja neiu, kellega Iisak abielluks. Kuidas ta seda tegi? Elieser palus Jumalal juhtida asju nii, et kaevu juurde tuleks tüdruk, kes oleks Iisakile sobilik naine. Seejärel, kui Elieser küsib tüdrukult juua, pidi see pakkuma vett mitte ainult Elieserile, vaid ka ta kaamelitele. (1. Moosese 24:12–14.) Kes tuli kaevule ja tegi täpselt nii? See oli Rebeka. Kujutle, mida Rebeka võis tunda, kui ta kuulis, mida Elieser ta pereliikmetele rääkis!

Betuel ja Laaban olid Elieseri loost rabatud. Nad ütlesid: „See asi on Jehoovalt.” Ja nagu tollal kombeks, sõlmisid nad abielulepingu, mille järgi Rebekast sai Iisaki naine. (1. Moosese 24:50–54.) Kas see tähendab, et Rebekal polnudki selles küsimuses sõnaõigust?

Nädalaid varem oli Eliesergi Aabrahamilt küsinud: „Aga kui naine ei taha minuga kaasa tulla?” Aabraham oli talle vastanud: „Sel juhul oled sa vandest vaba.” (1. Moosese 24:39, 41.) Ka Betueli majas arvestati Rebeka soovidega. Elieser oli oma edukast kosjaskäigust nii innustunud, et juba järgmisel hommikul küsis ta luba Rebekaga Kaananimaa poole teele asuda. Rebeka pere aga soovis, et neiu jääks veel vähemalt kümneks päevaks nende juurde. Lõpuks otsustasid nad: „Kutsume neiu ja küsime tema enda käest.” (1. Moosese 24:57.)

Nüüd seisis Rebeka oma elu teelahkmel. Mida ta vastab? Kas ta püüab oma isa ja venna tundeid mõjutada, et nad ei laseks tal ette võtta seda teekonda tundmatusse? Või kas ta tunneb, et talle on osaks saanud au mängida rolli sündmustes, milles on nii selgelt näha Jehoova kätt? Rebeka vastusest selgus, mida tema sellest ootamatust ja võib-olla heidutavast elumuutusest arvas. Kui talt küsiti, kas ta tahab Elieseriga kaasa minna, kõlas vastus: „Tahan küll”. (1. Moosese 24:58.)

Tema hoiak oli tõepoolest imetlusväärne. Tänapäeva pulmakombed võivad olla üpriski teistsugused, kuid meil on Rebekalt siiski palju õppida. Tema Jumala Jehoova eelistused olid talle palju tähtsamad, kui ta enda omad. Ka tänapäeval leiame abieluküsimustes parimat juhatust Jumala sõnast, näiteks mida pidada silmas abikaasa valikul ja kuidas olla hea abielumees või -naine. (2. Korintlastele 6:14, 15; Efeslastele 5:28–33.) Meil on tark järgida Rebeka eeskuju ja püüda teha asju Jumalale meelepärasel viisil.

Betueli pere õnnistas oma armsat Rebekat. Seejärel asus ta teele koos oma kunagise amme Deboora, mõnede teenijannade ning Elieseri ja ta meestega. (1. Moosese 24:59–61; 35:8.) Õige pea jäi Haaran kaugele seljataha. Reis oli pikk – umbes 800 kilomeetrit – ja võis kesta ligi kolm nädalat. Tõenäoliselt polnud tegu just kõige mugavama rännakuga. Rebeka oli oma elus küllalt kaameleid näinud, kuid pole teada, kas ta oli harjunud kaameliga ka sõitma. Piibel räägib tema perest kui karjakasvatajatest, mitte kui kaupmeestest, kes kaamelikaravanidega ringi rändasid. (1. Moosese 29:10.) Kaamelisõit võib algajale olla tihti ebamugav, isegi kui sõit on lühike.

Rebeka mõtted olid aga selle juures, mis ootas teda ees. Kahtlemata püüdis ta Elieserilt Iisaki ja ta pere kohta võimalikult palju teada saada. Kujutle, kuidas see eakas mees jutustab talle lõkketule valgel, mida Jehoova oli tõotanud oma sõbrale Aabrahamile. Jumal oli seadnud eesmärgiks tuua ühe Aabrahami järeltulija kaudu õnnistusi kogu inimkonnale. Mõtle, milline aukartus võis täita Rebeka südant, kui ta mõistis, et Jehoova tõotus täitub tema tulevase abikaasa Iisaki ja seega ka tema enda kaudu. (1. Moosese 22:15–18.)

Viimaks jõudis kätte artikli alguses kirjeldatud päev. Karavan rühkis üha edasi mööda Negevi kõrbe ja hämarus hakkas maad võtma, kui äkitselt silmas Rebeka väljal sammumas üht meest. Mees paistis mõtlik. Rebeka tuli „kärmelt kaameli seljast maha” – võimalik, et isegi enne, kui loom jõudis põlvili laskuda – ning küsis oma teejuhilt: „Kes on see mees, kes meile vastu kõnnib?” Saanud vastuseks, et see on Iisak, varjas Rebeka end looriga. (1. Moosese 24:62–65.) Miks ta seda tegi? Ilmselt näitas see lugupidamist tema tulevase abikaasa vastu. Selline alandlik žest võib tänapäeval tunduda vanamoodne. Sellegipoolest võivad nii mehed kui ka naised võtta eeskuju Rebeka alandlikkusest, sest kellel meist poleks vaja arendada endas seda ilusat omadust.

Sellal umbes 40-aastane Iisak leinas ikka veel oma ema Saarat, kes oli kolm aastat varem surnud. Sellest võib järeldada, et ta oli südamlik ja hell mees. Rebeka, kes oli väga töökas, külalislahke ja alandlik, oli sellisele mehele tõeline kingitus. Milliseks kujunes Iisaki ja Rebeka suhe? Piibel ütleb lihtsalt: „Iisak hakkas teda armastama.” (1. Moosese 24:67; 26:8.)

Praegu, ligi 3900 aastat hiljem, on ka meil kerge Rebekat armastada. Kui mõtleme tema julgusele, töökusele, külalislahkusele ja alandlikkusele, ei jää meil üle muud kui tunda imetlust. Nii noored kui vanad, mehed kui naised, abieluinimesed ja vallalised – me kõik saame tema eeskuju jäljendada.