Joona
4 Joona aga pani seda väga pahaks ja temas süttis viha. 2 Ta palvetas Jehoova poole: „Oh, Jehoova, kas ma ei mõelnud seda juba siis, kui olin oma maal! Seepärast ma püüdsingi algul Tarsisesse põgeneda.+ Ma ju teadsin, et sa oled kaastundlik ja halastav Jumal, et sa ei vihastu kergesti, vaid oled tulvil truud armastust+ ning tunned õnnetuse pärast kurbust. 3 Nüüd, Jehoova, palun võta mult elu, sest mul on parem surra kui elada!”+
4 Jehoova küsis: „Kas sul on õigus nõnda vihastuda?”
5 Siis läks Joona linnast välja, ida poole, ja istus maha. Ta valmistas endale sinna varjualuse ja ta istus selle varjus, et näha, mis linnaga juhtub.+ 6 Siis lasi Jumal Jehoova kasvada ühel pudelkõrvitsataimel*, et see sirguks Joona kohale, pakuks ta peale varju ja leevendaks ta vaeva. Joona oli pudelkõrvitsataime üle väga rõõmus.
7 Aga järgmisel päeval koidu puhkedes saatis Jumal ühe ussi pudelkõrvitsataime närima ja taim kuivas ära. 8 Kui päike paistma hakkas, saatis Jumal ka kõrvetava idatuule. Päike lõõskas Joonale pähe, nii et ta oli minestuse äärel. Joona palus mitu korda, et ta võiks surra, ja ütles: „Mul on parem surra kui elada!”+
9 Jumal küsis Joonalt: „Kas sul on õigus pudelkõrvitsataime pärast nõnda vihastuda?”+
Tema vastas: „Jah, on! Ma olen nii vihane, et tahaksin surra!” 10 Kuid Jehoova ütles: „Sinul on kahju pudelkõrvitsataimest, mille heaks sa pole vaeva näinud ja mida sa pole kasvatanud. Ühe ööga see kasvas ja ühe ööga hukkus. 11 Kas siis minul ei peaks olema kahju Niinevest, sellest suurest linnast,+ kus on rohkem kui 120 000 inimest, kes ei suuda eristada õiget valest,* ja peale selle nende paljud loomad?”+