Kuidas näha meid ümbritsevat ilu

„Igas keeles õpime esimeste väljendite seas ütlema: ’Näita mulle!’ ” (William White noorem)

LIBLIKA laperdamist jälgiv põngerjas, võrratut päikeseloojangut vaatav eakas abielupaar, oma roosibuketti imetlev perenaine — sel hetkel köidab nende kõigi tähelepanu ilu.

Kuna Jumala loomistöö ilu ümbritseb meid kõikjal, pole selle nägemiseks vaja reisida sadu kilomeetreid. Lummavad maastikud võivad olla kaugemal, kuid muljestavat kunsti leidub sinu lähiümbruseski, kui sa seda vaid otsid, ja mis veelgi tähtsam, kui sa seda oskad otsida.

Sageli on täheldatud, et ilu on vaataja silmades. Ent kuigi ilu on olemas, ei märka seda igaüks. Mõnikord paneme ilu tähele alles siis, kui see on jäädvustatud lõuendile või filmilindile. Tegelikult arvavad paljud kunstnikud, et nende edu pandiks pole mitte niivõrd joonistus- kui vaatlusoskus. Maurice Grosser selgitab raamatus „Kunstnikusilm” (The Painter’s Eye), et „kunstnik ei maali mitte oma käte, vaid oma silmadega. Kui tal on terane pilk, siis ükskõik mida ta ka ei vaatleks, ta suudab selle lõuendile kanda. [—] Vaadelda teraselt on väga tähtis”.

Vaatamata sellele, kas keegi meist on kunstnik või mitte, võime kõik õppida vaatlema terasemalt, et panna tähele meid ümbritsevat ilu. Teisisõnu, meil tuleb välja minna ja uue pilguga ringi vaadata.

Seoses sellega rõhutas looduskirjanik John Barrett, et on väga tähtis ise loodusesse minna. „Mitte miski ei asenda seda, kui saame ise näha, puudutada, nuusutada ja kuulata loomi ja taimi nende loomulikus elukeskkonnas,” ütleb ta. „Laskem ilul end lummata. [———] Ükskõik kus me ka ei viibiks, kõigepealt vaadakem ja nautigem seda, ning siis vaadakem jälle.”

Aga mida me peaksime otsima? Me võiksime alustada sellest, et õpime märkama ilu nelja põhikomponenti. Neid komponente võib näha peaaegu kõigi Jehoova loomistööde juures. Mida rohkem me nende vaatlemiseks aega võtame, seda nauditavamaks tema looming meile muutub.

Eraldagem ilu komponendid

Vormid ja mustrid. Me elame lugematute vormide maailmas. On sirgjoonelisi vorme, nagu bambustihnik, või geomeetrilisi, nagu ämblikuvõrk, aga ka ebamääraseid, nagu pidevalt oma kuju muutvad pilved. Paljud vormid on väga kaunid, olgu nendeks siis eksootilised orhideed, merekarbi spiraalid või isegi raagus puuoksad.

Kui ühesuguseid vorme on mitu, moodustub neist muster, mis võib samuti pilku köita. Kujutle näiteks puutüvesid metsas. Kõik need on vormilt erisugused, ent paljus ka ühesugused, kokku aga loovad need meeldiva mustri. Kuid et märgata vorme ja neist moodustunud mustrit, on vaja valgust.

Valgus. See muudab meid köitvad vormid eriliseks. Detailid tulevad esile, pinnad saavad oma värvingu ning see loob teatud meeleolu. Valgus varieerub olenevalt kellaajast, aastaajast, ilmast ning koguni meie elupaigast. Metsalillede ja sügislehtede õrnad toonid tulevad ideaalselt esile pilvise päeva hajutatud valguses, samal ajal kui mäeahelike kaljuste nõlvade ja tippude dramaatilised vormid joonistuvad välja päikesetõusu või -loojangu ajal. Põhjapoolkera mahe talvine päikesepaiste lisab maastiku idüllile romantikat. Seevastu madalast merest eredas troopikapäikeses saab sukeldujatele läbipaistev imedemaa.

Kuid üks tähtis koostisosa on ikka veel puudu.

Värv. See hingestab meid ümbritsevaid erisuguseid objekte. Ehkki objekte eristab nende vorm, toob just värv välja nende ainulaadsuse. Lisaks võib värvijaotus teha harmoonilise mustri veelgi kaunimaks. Meie tähelepanu võib tõmmata niihästi mõni ere värv, nagu punane või oranž, kui ka rahustav värv, nagu sinine või roheline.

Kujutle lapikest kollaseid lilli välul. Valgus langeb kollastele õitele, mis hakkavad hommikupäikeses otsekui hõõguma, samal ajal kui kiirtest ümbritsetud tumedad puutüved moodustavad neile täiusliku tausta. Nüüd olemegi saanud pildi. See on tarvis veel vaid „raamida”, mis tähendab seda, et mängu tuleb kompositsioon.

Kompositsioon. Kompositsiooni määrab see, kuidas need kolm põhikomponenti — vorm, valgus ja värv — omavahel seostuvad. Ning siin etendame peaosa meie kui vaatlejad. Astudes veidi ette- või tahapoole, paremale või vasakule, kõrgemale või madalamale, saame pildi komponente või valgustust muuta. Niiviisi saame moodustada pildi just sellistest komponentidest, mis meile kõige rohkem meeldivad.

Tihti me loome automaatselt pildi, kui juhtume nägema mõnd suurepärast vaadet, mida raamivad ümbritsevad puud või muu taimestik. Kuid rohkelt võrratuid pildikesi võib leiduda otse meie jalge ees maas.

Pangem tähele nii väikest kui suurt

Jumala kätetööd, nii suured kui väikesed, on ilusad ning me saame mitu korda suurema naudingu siis, kui õpime nägema detaile, mis omavahel meeldivalt harmoneeruvad. Need moodustavad miniatuurmaale, mis on puistatud laiali looduse avarale lõuendile. Et neid hinnata, on meil vaja üksnes maha kummardada ja neid lähemalt vaadelda.

Neid pildikesi teise pildi sees kirjeldab fotograaf John Shaw oma raamatus „Lähivõtteid loodusest” (Closeups in Nature): „Ma ei lakka kunagi imestamast selle üle, et lähem pilk mingile detailile looduses kutsub alati seda veelgi lähemalt vaatlema. [—] Kõigepealt näeme üldvaadet, seejärel värvilaiku pildivälja ühes nurgas. Lähemal vaatlusel ilmneb, et tegemist on lilledega ning et ühe lille peal on liblikas. Selle tiibasid vaadeldes näeme selget mustrit, see muster aga on moodustunud tiivasoomuste täpse asetuse tõttu, kusjuures iga soomus on omaette täiuslik. Kui me tõesti mõistaksime liblika ühe tiivasoomuse täiuslikkust, hakkaksime ehk mõistma looduseks nimetatu täiuslikku kavandatust.”

Lisaks sellele, et looduses leiduv kunst — nii suur kui väike — pakub esteetilist naudingut, võib see ka aidata meil oma Loojaga lähedasemaks saada. „Tõstke oma silmad kõrgele ja vaadake,” õhutas Jehoova. Kui peatume, et näha, vaadata ja mõtiskleda, suunates pilgu kas tähistaevale või mõnele teisele Jumala loomistööle, tuletavad need meile meelde Teda, „kes on loonud need” (Jesaja 40:26).

Inimesed, kes õppisid nägema

Piibli aegadel elanud Jumala sulased olid loomistööst eriliselt huvitatud. Tekstis 1. Kuningate 5:10, 13 öeldakse, et „Saalomoni tarkus oli suurem kui kõigi hommikumaalaste .. tarkus! Ta kõneles puist, Liibanoni seedreist müüril kasvava iisopini; ja ta kõneles loomadest ja lindudest, roomajatest ja kaladest”.

Saalomoni huvi imeliste loomistööde vastu võis osaliselt olla tingitud tema isa eeskujust. Taavet, kes veetis hulga kasvuaastaid karjasena, mõtiskles tihti Jumala kätetöö üle. Erilist muljet avaldas talle taevalaotuse ilu. Laulus 19:2 kirjutas ta: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd!” (Võrdle Laul 139:14.) Ilmselgelt aitas kontakt loodusega tal oma Jumalaga lähedasemaks saada. Nii võib see ka meie puhul olla.a

Need jumalakartlikud inimesed teadsid, et Jumala kätetöö tunnustamine ja hindamine ülendab meeleolu ning rikastab elu. Meie praeguses maailmas, kus kõikjal pakutakse valmisnämmutatud, tihti laostavat meelelahutust, võime Jehoova loomistöid uurides nii endale kui oma perekonnale kosutava tegevuse leida. Jumala tõotatud uut maailma igatsevatele inimestele on see ajaviide, millel on tulevik. (Jesaja 35:1, 2).

Kui me mitte üksnes ei näe meid ümbritsevat kunsti, vaid ka mõistame kõige selle loonud Meister-Kunstniku omadusi, paneb see meid kahtlemata kordama Taaveti sõnu: „Issand, sinu sarnast ei ole .. ega ole niisuguseid tegusid kui sinul!” (Laul 86:8).

[Allmärkus]

[Pildid lk 10]

Näiteid mustrist ja vormist, valgusest, värvist ning kompositsioonist

[Allikaviide]

Godo-Foto