Kartograafia — maailma tundmise võti
”ÄRGAKE!” KANADA-KORRESPONDENDILT
”Paradiis asub kusagil Kaug-Idas. Jeruusalemm on kõigi riikide ja maade keskpunkt, maailm ise aga veeookeanidest ümbritsetud lame ketas. Nõnda nägid maailma keskajal kaartide koostamisega tegelenud mungad.”
NENDE sõnadega iseloomustasid tollast olukorda trükise ”The Reader’s Digest Great World Atlas” väljaandjad selle eessõnas. Selline ilma mingi piiblilise kinnituseta uskumus seletab osaliselt, miks kartograafia ehk kaartide koostamine ei teinud varasel keskajal erilisi edusamme.
Kaardid annavad põhiteadmisi geograafias, millel on oluline osa meid ümbritseva maailma mõistmises. Ent paljude geograafiaalane haritus pole keskaegsest suurt parem. Sadakond aastat tagasi osutas tollasele probleemile kirjanik Mark Twain, kasutades oma tegelaskuju Huck Finni. Lennates õhupallil, kinnitas Huck oma sõbrale Tom Sawyerile, et nad pole veel jõudnud Indiana osariiki, sest maa on ikka veel roheline. Huck oli pannud tähele, et kaardil on Indiana roosa.
Kui liikuda ajas veelgi edasi, siis ühel ameerika keskkooliõpetajal oli tavaks alustada geograafiakursust sellega, et ta palus ühel õpilasel näidata, kus asuvad maailmakaardil Ameerika Ühendriigid. Nõnda alustas ta oma kursust kümne aasta jooksul. Ta teatas, et mitte kordagi ei õnnestunud selle aja kestel esimesel — või ka teisel — õpilasel näidata Ameerika Ühendriikide õiget asukohta! Ehk sellest veelgi üllatavam on ajakirja ”Time” toodud fakt, et ”kümnest ameeriklasest kolm ei suuda näidata kaardil, kus asub põhi, kus lõuna”.
Kaartide koostamise kroonika
Kaartide koostamine on iidsemaid ja harukordsemaid infoedastamise vorme. Kaarte on raiutud kivisse ja lõigatud puusse; joonistatud liivale, paberile ja pärgamendile; maalitud nahale ja lõuendile ning isegi käte abil lumele vormitud.
”The World Book Encyclopedia” teatab, et vanim teadaolev kaart pärineb umbes aastast 2300 e.m.a., ning kirjeldab seda kui ”Babülooniast pärit väikest savitahvlit, millel arvatavasti kujutatakse mägedevahelises orus asuvat maavaldust”. Babüloonlased kasutasid taolisi savile kantud linnamüüride jooniseid varase ühiskonna arengu huvides.
Teisel sajandil elanud kreeka geograaf Ptolemaios Aleksandriast teadis, et maakera on ümmargune, millest oli ka Piibel kaheksandal sajandil e.m.a. teada andnud, kõneldes Jumalast, ”kes istub maasõõri kohal” (Jesaja 40:22). Ajakirja ”Equinox” teatel on Ptolemaiose joonistused ”esimesi kirjalikult säilinud kosmograafiaalaseid katsetusi — kaardile olid kantud tol ajal tuntud maailma kontuurid”.
Enne kui Ptolemaiose kaardid 1400-ndate lõpus trükitud atlasena välja anti, teadsid neist vaid vähesed. Hiljem said neist geograafilised lähteandmed sellistele meresõitjatele nagu Kolumbus, Caboto, Magalhães, Drake ja Vespucci. Veel tänapäevalgi meenutab Ptolemaiose gloobusesarnane maailmakaart nüüdisaja kaarte, ehkki tema kaardil on Euraasia maamassiivi suurusega liialdatud. Väljaandes ”Reader’s Digest Atlas of the World” märgitakse, et selle liialduse tõttu ”alahindas Atlandit ületama asunud Kolumbus kaugust Aasiani, nii et ta ei suutnudki mõista, et oli avastanud talle teele ette jäänud Uue Maailma”. See niinimetatud Uus Maailm ehk Ameerika sai oma nime Amerigo Vespucci järgi ning kanti esmakordselt maailmakaardile aastal 1507.
Sel maadeavastuste ajastul 1500-ndatest 1700-ndate aastateni toimunud edasised merereisid varustasid kartograafe täpsema informatsiooniga. Nende mere- või maakaartidest said strateegilise tähtsusega dokumendid, milles nähti ”riigivõimule olulisi tööriistu” ja ”sõjarelvi”. Kaartide koostajad pidid andma vaikimistõotuse, nad töötasid eraldatuses ning kaitsesid oma kaarte elu hinnaga. Kui vaenlane tungis laevale, uputati mingi raskusega varustatud kaardikott merre. Veel kaua aega valvasid riigid hoolikalt oma ametlikke kaarte, kusjuures sõjaajal võisid neid näha vaid mõned üksikud inimesed.
Kui avastati uusi maid, tuli endisi piire täpsustada. Flaami geograaf Gerardus Mercator (1512—1594) koostas sel eesmärgil esimese teadusliku kaardiraamatu. Oma raamatus kasutas Mercator mütoloogilise titaani Atlase kuju, ja sellest alates on hakatud kaardikogu kohta kasutama sõna ”atlas”.
Nüüdisaja kartograafia
Geograafiaalaste teadmiste kasvades paranes ka kaartide kvaliteet. Selles arengus oli tähtis roll uuel kaardistamistehnikal. ”Canadian Geographic” kirjeldab, mida kõike see nõudis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul tegutsenud maamõõtjatelt: ”Palava ja pakasega, sõites ratsa, kanuu ja parvega ning kõndides jala .., mõõtsid nad linna- ja talumaid, metsi ja põlde, poriseid teid ja putukatest kubisevaid soid. Pikkuste mõõtmiseks kasutasid nad mõõteketti, nurkade mõõtmiseks aga teodoliiti. Nad seadsid taevatähtede järgi kohale kõrgusmärke .. ja mõõtsid loodiga rannikuvete sügavusi.”
20. sajandil sai kaartide koostamine sõna otseses mõttes tuule tiibadesse. Kaameratega varustatud lennukitelt hakati tegema aerofotosid. 1950-ndatel aga jõudis kaartide koostamine tänu orbiidil tiirlevatele satelliitidele kosmoseajastusse. 1980-ndate aastate lõpus võisid maamõõtjad globaalse asukoha määramiseks kasutatavate vastuvõtjate abil määratleda tunni aja jooksul maakera mistahes paiga geograafilise asukoha, milliseks tööks oli mõned aastad varem kulunud kuid.
Nüüdisajal joonestavad kartograafid elektroonika abil. Nad ajakohastavad oma kaarte, kasutades orbiidile viidud seadmeid, mida täiendavad keerukad maapealsed instrumendid. Vajalik riistvara koos spetsiaalse tarkvaraga võimaldab kaartide koostajail talletada kartograafiliselt ja muul viisil triljoneid infoühikuid. Sel teel saab vastavalt tellimusele koostatud kaart valmis minutitega, ilma et oleks tarvis kasutada aeganõudvat käsitsilõikamise tehnikat.
Tänu geograafilisele infosüsteemile (GIS) saab kaardile kõikvõimalikku infot lisada. Et aidata kaasa liikluse sujumisele tipptunnil, saab GIS-i vahendusel anda minutipealt välja linnatänavate kaardi. Ka võib selle abil jälgida ja suunata riigi kiirteedel sõitvaid kaubaveokeid ning lisaks sellele võib see aidata piimakarjakasvatajatel korraldada heinavarumist.
Kas kaartidel kajastub tegelikkus?
”Kaart võib küll valetada, aga ta ei aja mitte kunagi naerma,” kirjutas poeet Howard McCordin. Näiteks kui sul on paberitükile visandatud skeem, kust ei selgu, milline väljasõidutee sind sihtkohta viib, on asi naljast kaugel. Me eeldame, et kõik kaardid on õiged ja peegeldavad tegelikkust. Ent tõsiasi on see, et sugugi mitte kõik neist pole õiged, ka ei peegelda mitte kõik nad tegelikkust.
Ühe arhivaari valdusse sattus värviline Kanada Quebeci provintsi kujutav seinakaart, millelt ta hiljem avastas ilmselge vea. ”Kogu Labrador oli liidetud Quebeciga,” seletas ta. ”Kui ma sellele probleemile ühe oma kolleegi tähelepanu juhtisin, olin jahmunud, kui ta lausus, et arvatavasti pole tegemist mitte eksituse, vaid tahtliku moonutusega.” Paistab, et Quebec pole iial suutnud leppida 1927. aasta otsusega tuua piir Labradori ja Quebeci vahele ning seepärast ei kajastagi kaart seda soovimatut reaalsust.
See arhivaari kolleeg juhtis tähelepanu teistelegi näidetele kaartidest, mis on ettekavatsuslikult võltsid. Hiljem kirjutas too arhivaar ”Canadian Geographic’usse” artikli pealkirjaga ”Kaardid, mis petavad”, kus ta tõi välja mõtte, et ”kartograafiaga saab hõlpsasti manipuleerida, toetamaks mingit eriomast seisukohta”. Ta kirjutas: ”Mulle oli alati õpetatud, et kaardid kujutavad reaalsust täiesti õigesti, nüüd aga nägin kaarte, mis on valedest tulvil!”
Aastal 1991 teatas Toronto ”The Globe and Mail”, et ”Jaapani ametnike delegatsioon, kelle valitsus nõuab tagasi Nõukogude Liidu valduses olevaid Kuriili saari, palus [National Geographic Society’l] märkida vaidlusalune territoorium ära teistsuguse värviga”. Miks nad soovisid värvi muuta? National Geographic’u ülemkartograaf John Garver jun. selgitas: ”Nad tahtsid endise asemele rohelist värvust, sest Jaapan on sellel kaardil roheline.”
Niisiis saab värvusi kasutada teatud seoste loomiseks või mingi erijoone rõhutamiseks. Näiteks kui aastal 1897 leiti Klondike jõe ühe lisaharu piirkonnast kulda, olid kaardid eriti sobilikud õhutama umbes 100000 kullaotsijat kohale tormama. Kaardi väljaandjad värvisid Alaska ja Ykoni tumekollaseks, andes mõista, et võimalused eduks on suured.
On ka seisukohti, mis võivad kaardi välimust märksa drastilisemalt muuta. Näiteks anti aastal 1982 välja ”Ümberpööratud kaart”, kus lõunapoolkera asub kaardi ülaosas. Miks? Sest oldi arvamusel, et asukoht kaardi ülaosas viitab üleolekule ja väärikusele, nii et taolisel kaardil oleks lõunapoolkeral asuvatele maailma vaesematele maadele positiivne efekt.
Kaartide koostajate raske ülesanne
Ka siis, kui kartograaf tahab kajastada tegelikkust, on probleemiks kaardi kujutamine tasapinnal. Põhjuseks on see, et kui kera pinda joonestada tasapinnalisena, on tagajärjeks moonutused. See sarnaneks püüdega kujutada kogu apelsini koort tasapinnal. Kontinentide kuju võib küll olla õige, ent suurus ebaproportsionaalne. Seepärast sõnas John Garver jun.: ”Ainuke õige kaart on gloobus.” Aga et gloobust on raske kaasas tassida, on värviline maailmakaart soositud ja kasulik.
Aastal 1988 andis National Geographic välja uue maailmakaardi. Seda sündmust valgustades selgitas ”Time”, millise raskuse ees seisid kaartide koostajad: ”Tihti ei kajastu kaartidel kujutatus kontinentide ja merede tegelik kuju ja suhteline suurus.” See tõsiasi selgub sulle peatselt, kui võrdled National Geographic Society 1988. aastal välja antud maailmakaarti sama seltsi poolt aastaid tagasi koostatud maailmakaartidega.
Tehes juttu nende kaartide radikaalsetest erinevustest, kirjutas ”Time”: ”Sellel uuel maailmakaardil, mille [National Geographic Society] saadab oma 11 miljonile liikmele, on Nõukogude Liit kahanenud 47 miljoni ruutkilomeetri võrra — see teeb rohkem kui kaks kolmandikku territooriumist, mida ta näiliselt oli hõlmanud National Geographic’u kaartidel viimase poolsajandi jooksul.”
Kartograafid on Ptolemaiosest alates maadelnud probleemiga, kuidas kujutada maailma eri alade suhtelisi suurusi. Näiteks projektsioonil, mida National Geographic kasutas 66 aastat, on Alaska viis korda suurem kui tegelikult! Taoliste moonutustega seotud probleemide põhjal võid mõista, miks ütles paljude poolt USA kartograafide auväärseimaks esindajaks peetav Arthur Robinson järgmist: ”Kaartide koostamine on sama palju kunstivorm kui teadus.” Nagu ütleb Garver, on National Geographic’u 1988. aastal kasutusele võetud kaardil saavutatud ”parim võimalik tasakaal geograafia ja esteetika vahel”.
Mida toob tulevik?
On selge, et kaartide valmistamisega on seotud rohkem, kui enamik inimesi arvata oskab. Mida enam teadmisi maakera kohta koguneb, seda täpsemad saavad kaardid olla. Ent need teadmised võivad olla raskesti kättesaadavad. Seepärast lausus kirjanik Lloyd A. Brown aastaid tagasi, et ”suur maailmakaart, millest inimesed on sajandeid unistanud, peab jääma ootama aega, mil kõik inimesed saavad midagi kartmata seilata naabri rannikuni ning sõita läbi või lennata üle mistahes maa, ilma et neid tulistataks või kinni peetaks. Ehk tuleb päev, mil see kaart valmis saab”.
Õnneks ühendatakse lõpuks kogu maakera Jumala poolt ametisse seatud Kuninga Jeesuse Kristuse valitsuse alla, nagu sellest räägivad Piibli prohvetiennustused. Temast kuulutab üks selline Piibli prohvetiennustus: ”Ta valitseb merest mereni ja Frati jõest ilmamaa otsani!” (Laul 72:8). Alles siis, kui vaidlused territoriaalpiiride üle ja poliitiline rivaalitsemine on lõpuks lakanud ning vastandlike huvidega suveräänsed rahvusriigid kadunud, saab koostada täiusliku maailmakaardi.
[Pilt lk 16, 17]
Ptolemaios ja tema maailmakaart
Gerardus Mercator
[Allikaviited]
Ptolemaios ja Mercator: Culver Pictures; Ptolemaiose maailmakaart: Gianni Dagli Orti/Corbis; gloobus: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.; taust lk. 16—19: ”The Complete Encyclopedia of Illustration”/J. G. Heck